Ma ausaltöeldes ei osanud arvata, et ma nii kaua siin käinud pole. Aga ongi juba aasta täis. Ma isegi ei ole vist selle aasta jooksul end kordagi siia sisse loginud. Miks? Ma ei tea. Tuju polnud. Väga kehvasti tundsin end vahepeal, ei saanud aru, kuhu ma kuulun, mida ma teen. K6ik on nagu pausil olnud kuidagi. Kriis vist.
Eelmine aasta käisin kaks korda üksi Eestis, mai l6pus klassi kokkutulekul (jess, nii äge oli, 3 ööd ja 4 päeva kodumaa pinnal!) ja detsembris vanaema matustel. Sellega oli veel üks kohutav sekeldamine ja närvikulu. Aga see-selleks.
Eelmisel aastal sain ma 30. Ma vihkan oma sünnipäeva tähistamist. Viimati, kui hea meelega seda tegin oli kui sain 14. Vist. Peale seda olen proovinud vältida seda päeva v6i kellegagi piknikul käinud. Laste sünnist oleme selle päeva kuskil väljaspool veetnud, loomaaias v6i nii. Kahjuks sunnitakse mind Juliani ema, kasuisa, 6de ja 6emees külla kutsuma - küpsetan siis ja koristan jube vastumeelselt. Absoluutselt ei kannata 6nnesoove. Ma ei tea miks, aga nii see on. Pole vaja suure kella külge lüüa, et ma vanemaks saan. :)
Eelmisel aastal said lapsed aasta v6rra vanemaks. Säde tähistas neljandat, Johann teist sünnipäeva. Säde tohtis 4 lasteaiakaaslast külla kutsuda ja nii me siis kantseldasime siin kuute last. Peavalu garanteeritud :P
Johann on kasvanud täielikuks hurmuriks - kuigi ta oli seda juba aastasena, kui k6igile 6husuudlusi jagas. Lisaks on ta loomupoolest nii r66mus ja naljakas laps, et me lihtsalt imestame päevast päeva. Kloun ja stand-up koomik valmis. Ta ärkab naerdes ja pärast kukkumist ütleb vaid, et see k6distas ja jookseb edasi. Ta astub tuppa ja kohe k6igi meeleolu t6useb - ma ei ole ausaltöeldes sellist inimest varem kohanud vist. Ja ta on alles 2,5-aastane! Ta räägib ka nii palju, kirjeldab k6ike, mida näeb (selle sai vist minult, sest ma räägin ka palju), oli alla kahene kui 5-s6nalisi lauseid ehitas. Säde sama vanalt rääkis vist poole sellest.
Samas, ta ei püsi eriti paigal ja on üpriski pöörane, kukub igalt poolt alla, lööb nina aeg-ajalt veriseks... eelmine nädal l6i endale harjavarre keele alla nii et auk järel. 6nneks 6mblema ei pidanud, aga no ma ütlen teile - ma ei tea enam kui paljutest riietest ma tal vereplekke välja pesnud olen :D Wild one.
Sädega peame vestlusi elust ja surmast. Ta joonistab hommikust 6htuni, meisterdab kogu aeg. Käib ja küsib mult kääre ja liimi ja istub tundide viisi laua taga ja lihtsalt leiutab. Ta tahab jubedalt Eestisse ja pärast seda kui mu 6ed meil märtsis külas käisid, räägib natuke rohkem eesti keelt minuga. Inglise keelt on ta ka hakanud kasutama - suhtleme Julliga ikka veel omavahel inglise keeles. Säde siis käib ja t6lgib v6i 6petab vennale: "Sleeping heißt schlafen..". Vahel kutsub mind: "Come, emme!" :) Suureks on kasvanud järsku, ei karda enam k6rgusi ja on julgeks hakanud. Just nädalavahetusel tekkis v6imalus helikopteriga lennata ja Säde ise omal initsiatiivil tahtis minna. Johann oleks seda ka teinud, ta ei karda vist midagi, ronib isegi k6rgemale kui 6de. Ent me m6tlesime, et seda ta vist ei mäletaks hiljem, sest ta veel väike. Järgmine kord läheb tema siis.
Oh. Kui nii maha istuda, siis jutustada tahaks palju. Olen lasteaias vanematekogus, Jull on juhatuses - see lasteaed on vanemate initsiatiiv, see tähendab, et ei ole kiriku all ega mingi muu suure ühingu v6i firma all. K6ik tähtsad otsused v6tab see juhatus vastu - kes vallandada, kui palju l6unasöök maksab jne. Ja vanematekogu orgunnib üritusi, väljas6ite, fotograafi. :)
Ah, olgu, paljuks läks. Ei tea kas mul kedagi siin üldse lugemaski on. Ent endale ehk hea kokkuv6te vahel. Ehk j6uan veel lähiajal siia.
Tsutsufrei!
Wednesday, May 30, 2018
Tuesday, May 9, 2017
Aprillis käisime üle väga pika aja Eestis. Ma juba füüsiliselt tundsin, et mul on vaja Tallinnat, nii kinni olen oma kodulinnas. Eestis üldse, tegelikult. Ma tunnen, et ma saaksin ainult seal täielikult 6nnelik olla.
Ning olgugi, et lastega reisimine ja pere külastamine just puhkus pole, olid need kaks nädalat mu südamele ja hingele head. Käisime Lennusadamas ja Lastemuuseumis, ühest kohvikust teise. Selline hea kodusolemise tunne. Ma igatsen suure linna v6imalusi.
Säde ei hakanud küll palju rohkem eesti keeles rääkima, ent ega ma seda oodanudki. Tasa ja targu.
Ning olgugi, et lastega reisimine ja pere külastamine just puhkus pole, olid need kaks nädalat mu südamele ja hingele head. Käisime Lennusadamas ja Lastemuuseumis, ühest kohvikust teise. Selline hea kodusolemise tunne. Ma igatsen suure linna v6imalusi.
Säde ei hakanud küll palju rohkem eesti keeles rääkima, ent ega ma seda oodanudki. Tasa ja targu.
Tuesday, March 21, 2017
Ikka need probleemid korteriga
Siin on sellest aastast suitsuandurid kohustuslikud. Jull siis kuskil kuu aega tagasi kirjutas meie korterit omavale firmale (me elame ju sellises koledas korterimajade kompleksis), et jou, siiani keegi midagi teinud pole, tahaks aga neid andureid. Sai muidugi väga pahase kirja vastu, et temal pole mingit 6igust sellist asja n6uda (ajuvaba, sest tegelikult on ikka küll, kui seadus n6uab andureid), aga ära orgunniti. Paar nädalat tagasi seisis uksel silt, et 21. märtsil tuleb paigaldaja anduritega, olgu me 8-14 ajal kodus. Ahah, okei. See on ju peaaegu terve päev :D Viisin siis Säde lasteaeda ja kükitasime Johanniga kodus. Kell 11 oli töömees platsis ja m6ne minutiga 5 andurit laes, jess.
Selle korteri kohta veel niipalju, et meil oli ju detsembris suur draama, sest meie soojaarve t6usis järsku 70 pealt 300 peale. Jull läks sellega juristi juurde (spetsiaalselt üürnikele m6eldud organisatsioonis, ei tule eestikeelne s6na meelde :P ) ja kokkuv6ttes saime teada, et nad arvutasidki valesti ja jääb hoopis 100 euro peale. No palun öelge mulle, kuidas on v6imalik nii valesti arvutada, et "kogemata" 200 eurot rohkem saab.
Julian on nii vihane selle korteri peale, tahab jälle kolida, hehe. Aga no ega me niipea kuskile siit saa. Lasteaed ja päevahoiutädi ju siin. Paneb aga ikka imestama, mis trikke ja valetamist siin on. M6ni ime, et iga teine aastat kokkuv6ttev arveldus (Nebenkostenabrechnung) vale on.
Praegu tegeleb see jurist veel selle maksmise asjaga, sest et ta teavitas firmat, et me ei maksa teatud summat, mis me 2015 eest juurde maksma peame, seni kuni nad talle majahoidja töö kohta infot ei anna. Nimelt peame me ju ka majahoidja töö eest maksma - sinna kuulub siis maja ja aia korrashoid. Kahjuks on kedagi siin askeldamas näha vaid umbes 4 korda aastas. Enamasti on see mingi mees, kes muru niidab, maja ees polegi enam muru tegelikult, vaid sammal ainult. Niidab siis sammalt ja selle vahel kasvavaid vahtrapuukesi, mis seemnetest kasvada üritavad. Eelmine aasta nägin kord mingeid noori kutte maja taga lehti riisumas. Majahoidja on meil aga naisterahvas. Kes muide eelmise aasta uputuse ajal hoopis salaja puhkusel oli, nii et firma sellest midagi ei teadnud. Seisis kelder ju nädal aega vee all.
Tsirkus, noh. Eriti kuna Jullilt v6eti arvelt see summa ikka maha, mida me esialgu maksma ei pidanud. K6ik venib siin nagu tatt, ei tea kas ongi tavaliselt nii v6i pole meil lihtsalt firmaga vedanud. Ma ei mäleta, kas mainisin kuidas vannitoas seina parandati - värv koorus maha nimelt. Ja töömees, kes siis ka mingi omanik seal firmas on, kleepis lihtsalt uued kipsplaadid peale. M6nesm6ttes ootan juba, et nendega ka midagi juhtuks, siis ehk tuleks keegi neid maha v6tma ja ma näeksin, mis seisus sein tegelikult on.
Okei, päkapikk ei taha enam magada. Peab asjalikuks hakkama. Tsau!
Selle korteri kohta veel niipalju, et meil oli ju detsembris suur draama, sest meie soojaarve t6usis järsku 70 pealt 300 peale. Jull läks sellega juristi juurde (spetsiaalselt üürnikele m6eldud organisatsioonis, ei tule eestikeelne s6na meelde :P ) ja kokkuv6ttes saime teada, et nad arvutasidki valesti ja jääb hoopis 100 euro peale. No palun öelge mulle, kuidas on v6imalik nii valesti arvutada, et "kogemata" 200 eurot rohkem saab.
Julian on nii vihane selle korteri peale, tahab jälle kolida, hehe. Aga no ega me niipea kuskile siit saa. Lasteaed ja päevahoiutädi ju siin. Paneb aga ikka imestama, mis trikke ja valetamist siin on. M6ni ime, et iga teine aastat kokkuv6ttev arveldus (Nebenkostenabrechnung) vale on.
Praegu tegeleb see jurist veel selle maksmise asjaga, sest et ta teavitas firmat, et me ei maksa teatud summat, mis me 2015 eest juurde maksma peame, seni kuni nad talle majahoidja töö kohta infot ei anna. Nimelt peame me ju ka majahoidja töö eest maksma - sinna kuulub siis maja ja aia korrashoid. Kahjuks on kedagi siin askeldamas näha vaid umbes 4 korda aastas. Enamasti on see mingi mees, kes muru niidab, maja ees polegi enam muru tegelikult, vaid sammal ainult. Niidab siis sammalt ja selle vahel kasvavaid vahtrapuukesi, mis seemnetest kasvada üritavad. Eelmine aasta nägin kord mingeid noori kutte maja taga lehti riisumas. Majahoidja on meil aga naisterahvas. Kes muide eelmise aasta uputuse ajal hoopis salaja puhkusel oli, nii et firma sellest midagi ei teadnud. Seisis kelder ju nädal aega vee all.
Tsirkus, noh. Eriti kuna Jullilt v6eti arvelt see summa ikka maha, mida me esialgu maksma ei pidanud. K6ik venib siin nagu tatt, ei tea kas ongi tavaliselt nii v6i pole meil lihtsalt firmaga vedanud. Ma ei mäleta, kas mainisin kuidas vannitoas seina parandati - värv koorus maha nimelt. Ja töömees, kes siis ka mingi omanik seal firmas on, kleepis lihtsalt uued kipsplaadid peale. M6nesm6ttes ootan juba, et nendega ka midagi juhtuks, siis ehk tuleks keegi neid maha v6tma ja ma näeksin, mis seisus sein tegelikult on.
Okei, päkapikk ei taha enam magada. Peab asjalikuks hakkama. Tsau!
Thursday, March 16, 2017
Kevad ja kuidas universum mind ei salli
Viimasest postitusest on jälle nii palju möödas. Vahepeal (eelmisel nädalal) jõudis justkui kevadki kätte.
Stressitase on minul isiklikult kolmekordistunud vist. See annab juba mõnda aega tunda ka, ikka ja jälle annab tervis häiresignaale. Igaüks reageerib stressile erinevalt. Mina näiteks võtan nähtavasti esimest korda elus kaalus juurde ja muidu tekivad ka igast muud hädad. Aga võib-olla annab vanus ka juba tunda? Ei tohi vist enam nii vähe endale tähelepanu pöörata. Ent no ei ole aega; ja kui ka on, siis olen nii väsinud, et ei taha midagi teha.
Vahepeal sain Julliga koos kinos käia, esimene õhtu, öö ja hommik täiesti üksi ilma lasteta üle enam kui aasta. Ämm ei ole kahjuks eriti nõus kahte last korraga hoidma, seega ei saa see meile veel niipea harjumuseks. Aga mai lõpus on meil ühte pulma minek, siis kupatame põnnid küll ämmamamma juurde. Nimelt abiellub see neiu, kes meie pulmas mu pruudikimbu püüdis - Juliani endine tüdruk. Ja ta abiellub ühe Juliani hea sõbraga - väikeste kohtade värk vist, abiellutakse oma teatud ringkonnas :P Etnoloogias on selle jaoks isegi oma väljend - endogaamia. Aga vähemalt pole ma enam see jube võõras naine, kes Julli ära röövis (tõele au andes ei röövinud ma ju tegelikult kedagi). Lubatakse isegi pulma :)
Nüüd on mul kaks kuud aega, et mõned kilod alla võtta ja ilus kleit leida. Ma tõesti ootan seda pulma, kui ma vaid end jälle hästi tunda saaksin. Täiesti ausalt - ma pole elusees vaimselt nii kehvas olukorras olnud ja end nii üksi tundnud. Sellest võiks lausa raamatuid kirjutada, sest sellest ei räägita avalikult palju. Aga kuidas tunneb end üks naine, kellel on üks või mitu väikest last kodus ja lisaks kõigele, mis nende laste ja koduga kaasneb, peab ta veel kooli (või siis tööga) tegelema, ainsaks toeks abikaasa. Ja see abikaasa aitab nii palju, kui võimalik, kuid õpetajana Hauptschules on tal endalgi ütlemata palju stressi ja kodus töötamist. Seega on naine enamasti üksi kõigega. Mõni ime, et stress tekib, oleks ka kummaline kui ei tekiks.
Ma kadestan vahel neid, kellel on pere lähedal, selline spontaanne abi on vahel vägagi teretulnud. Ma olen tänulik Juliani emale, et ta Säde mõnikord päevaks ja ööks enda juurde võtab, ent sellised harvad korrad tuleb ka nädalaid ette planeerida ja küsida. Kui laps haige, istun ma ka kodus, kooli ei saa, õppida ei saa, lugeda ei saa. Aga ma ei väsi kordamast, ise ma neid pudinaid tahtsin. Ainult, et ma ei osanud arvata, et ilma pere (või kellegi teise) abita see vahel nii keeruliseks osutub. Ah, c'est la vie.
Ja kuna tundub, et ma aeg-ajalt millegagi universumi välja vihastada oskan, viskab ta ikka ja jälle mingeid kaikaid mu, või vahel ka meie, kodaratesse. Nimelt on mul viletsad hambad, on kogu aeg olnud. Ja ma teadsin, et vajan varsti paari krooni, no mida varem, seda parem. Pühapäeval hammustasin küüslauguleiba süües ühest nendest kroonimist vajavatest hammastest killu välja - no pigem ikka täidisest, mitte hambast ise. Teisipäeval käisin siis arstil seda parandamas, ning juba seal olles ütlesin talle, et no nii umbes suvel oleksin ma valmis seda hammaste jama korda tegema. Kallis lõbu muidugi, aga olen saanud natuke koguda ja oleksin valmis. Nii, mõeldud ja arutatud, saatis ta mind röntgenisse, et vaatame mis seis on ja mis teha saab. Ja siis viskaski see universum mulle ikka terve puudesalu kodaratesse. Tuleb välja, et mul on kolme (!) hamba all krooniline põletik ja kroonimisest midagi välja ei tule. Nüüd on mul kaks võimalust - mõlemad neist palju-palju kallimad kui esialgne plaan -, kas sild, mida mu arst ei soovita, sest see võib kunagi toeks olevatele hammastele mõjuma hakata, või implantaadid. Üks selline maksab kindlasti paar tuhat eurot. Nii ma siis seisin, ikka veel seal röntgeni kabinetis, ja mõtlesin, et miks mina. Miks jälle. Miks ei saa me lihtsalt rahulikult oma elu elada ja raha koguda, et kunagi Eestisse minna ja seal oma kodu leida.
Kui aus olla, siis rohkem hirmu tekitab teadmine, et mul on kehas krooniline põletik ja kes teab kui kaua ma sellega juba ringi käin. Viimane suurem hammaste röntgen tehti 2012, enne kui ma esimest korda rasedaks jäin. Juusiis tol hetkel polnud midagi näha. Seega pean ma vist sammud oma perearstile seadma ja temalt nõu küsima. Säde sündides olid mul põletikunäidud veres liiga kõrged, pool aastat hiljem kord ka, aga siis leiti sellele ikka mingeid muid põhjuseid, sest akuutset põletikku mul ju polnud. Tundub, et olen nüüd põhjuse leidnud.
Appi, tuli üks masendav postitus, palun vabandust. Vahepeal on muidugi toredaid asju ka juhtunud - näiteks saime Sädega Naistepäeval lilli. Oleme paar uut väikest riiulit ja ühe laua juurde saanud. Paar kappi telekaseina seisavad siin ja ootavad kokkupanemist. Karneval lasteaias oli küll Sädele liig, aga küll ta kord suuremate üritustega ka harjub. :)
Stressitase on minul isiklikult kolmekordistunud vist. See annab juba mõnda aega tunda ka, ikka ja jälle annab tervis häiresignaale. Igaüks reageerib stressile erinevalt. Mina näiteks võtan nähtavasti esimest korda elus kaalus juurde ja muidu tekivad ka igast muud hädad. Aga võib-olla annab vanus ka juba tunda? Ei tohi vist enam nii vähe endale tähelepanu pöörata. Ent no ei ole aega; ja kui ka on, siis olen nii väsinud, et ei taha midagi teha.
Vahepeal sain Julliga koos kinos käia, esimene õhtu, öö ja hommik täiesti üksi ilma lasteta üle enam kui aasta. Ämm ei ole kahjuks eriti nõus kahte last korraga hoidma, seega ei saa see meile veel niipea harjumuseks. Aga mai lõpus on meil ühte pulma minek, siis kupatame põnnid küll ämmamamma juurde. Nimelt abiellub see neiu, kes meie pulmas mu pruudikimbu püüdis - Juliani endine tüdruk. Ja ta abiellub ühe Juliani hea sõbraga - väikeste kohtade värk vist, abiellutakse oma teatud ringkonnas :P Etnoloogias on selle jaoks isegi oma väljend - endogaamia. Aga vähemalt pole ma enam see jube võõras naine, kes Julli ära röövis (tõele au andes ei röövinud ma ju tegelikult kedagi). Lubatakse isegi pulma :)
Nüüd on mul kaks kuud aega, et mõned kilod alla võtta ja ilus kleit leida. Ma tõesti ootan seda pulma, kui ma vaid end jälle hästi tunda saaksin. Täiesti ausalt - ma pole elusees vaimselt nii kehvas olukorras olnud ja end nii üksi tundnud. Sellest võiks lausa raamatuid kirjutada, sest sellest ei räägita avalikult palju. Aga kuidas tunneb end üks naine, kellel on üks või mitu väikest last kodus ja lisaks kõigele, mis nende laste ja koduga kaasneb, peab ta veel kooli (või siis tööga) tegelema, ainsaks toeks abikaasa. Ja see abikaasa aitab nii palju, kui võimalik, kuid õpetajana Hauptschules on tal endalgi ütlemata palju stressi ja kodus töötamist. Seega on naine enamasti üksi kõigega. Mõni ime, et stress tekib, oleks ka kummaline kui ei tekiks.
Ma kadestan vahel neid, kellel on pere lähedal, selline spontaanne abi on vahel vägagi teretulnud. Ma olen tänulik Juliani emale, et ta Säde mõnikord päevaks ja ööks enda juurde võtab, ent sellised harvad korrad tuleb ka nädalaid ette planeerida ja küsida. Kui laps haige, istun ma ka kodus, kooli ei saa, õppida ei saa, lugeda ei saa. Aga ma ei väsi kordamast, ise ma neid pudinaid tahtsin. Ainult, et ma ei osanud arvata, et ilma pere (või kellegi teise) abita see vahel nii keeruliseks osutub. Ah, c'est la vie.
Ja kuna tundub, et ma aeg-ajalt millegagi universumi välja vihastada oskan, viskab ta ikka ja jälle mingeid kaikaid mu, või vahel ka meie, kodaratesse. Nimelt on mul viletsad hambad, on kogu aeg olnud. Ja ma teadsin, et vajan varsti paari krooni, no mida varem, seda parem. Pühapäeval hammustasin küüslauguleiba süües ühest nendest kroonimist vajavatest hammastest killu välja - no pigem ikka täidisest, mitte hambast ise. Teisipäeval käisin siis arstil seda parandamas, ning juba seal olles ütlesin talle, et no nii umbes suvel oleksin ma valmis seda hammaste jama korda tegema. Kallis lõbu muidugi, aga olen saanud natuke koguda ja oleksin valmis. Nii, mõeldud ja arutatud, saatis ta mind röntgenisse, et vaatame mis seis on ja mis teha saab. Ja siis viskaski see universum mulle ikka terve puudesalu kodaratesse. Tuleb välja, et mul on kolme (!) hamba all krooniline põletik ja kroonimisest midagi välja ei tule. Nüüd on mul kaks võimalust - mõlemad neist palju-palju kallimad kui esialgne plaan -, kas sild, mida mu arst ei soovita, sest see võib kunagi toeks olevatele hammastele mõjuma hakata, või implantaadid. Üks selline maksab kindlasti paar tuhat eurot. Nii ma siis seisin, ikka veel seal röntgeni kabinetis, ja mõtlesin, et miks mina. Miks jälle. Miks ei saa me lihtsalt rahulikult oma elu elada ja raha koguda, et kunagi Eestisse minna ja seal oma kodu leida.
Kui aus olla, siis rohkem hirmu tekitab teadmine, et mul on kehas krooniline põletik ja kes teab kui kaua ma sellega juba ringi käin. Viimane suurem hammaste röntgen tehti 2012, enne kui ma esimest korda rasedaks jäin. Juusiis tol hetkel polnud midagi näha. Seega pean ma vist sammud oma perearstile seadma ja temalt nõu küsima. Säde sündides olid mul põletikunäidud veres liiga kõrged, pool aastat hiljem kord ka, aga siis leiti sellele ikka mingeid muid põhjuseid, sest akuutset põletikku mul ju polnud. Tundub, et olen nüüd põhjuse leidnud.
Appi, tuli üks masendav postitus, palun vabandust. Vahepeal on muidugi toredaid asju ka juhtunud - näiteks saime Sädega Naistepäeval lilli. Oleme paar uut väikest riiulit ja ühe laua juurde saanud. Paar kappi telekaseina seisavad siin ja ootavad kokkupanemist. Karneval lasteaias oli küll Sädele liig, aga küll ta kord suuremate üritustega ka harjub. :)
Friday, February 10, 2017
Säde läks kooli
Kunagi üle 2 aasta tagasi tahtsime Kölni Eesti Koolis käima hakata, aga Juliani õde kolis Kölnist ära ja meile tundus see toona liiga tülikas ühel päeval nii palju sõita. Seepärast oli ööbimisvõimaluse kadumine ka üheks põhjuseks, miks me seal peale ühe korra ei käinud. Vahepeal kasvas nende kool mitmekordseks ja nad kaotasid alla 4-aastaste rühma ära. Detsembris kirjutati mulle sealt, et üks laps ei saa enam perekondlikel põhjustel osa võtta ja kas Säde ei tahaks käima hakata. Ja nii lihtsalt saigi Sädest koolilaps. Seekord ei tundu see 1 tund ja 40 minutit autosõitu üldsegi nii jubedana. Johann magab vahepeal ja tagasisõites on Säde nii väsinud, et laseb ka silma looja. Esimest korda sellel aastal pidi kool toimuma jaanuari alguses ent Kölni kandis olid teeolud nii kohutavad, et igaks juhuks lükati see edasi. Meil siin polnud teedel midagi hullu, ainult lund oli veidi, seepärast otsustasime tol päeval hoopis loomaaeda minna. Vedas üldse, et ma enne autosse minekut telefonis neti sisse panin ja teadet nägin. Oleksime juba sõitma hakanud muidu.
Ja nii toimus see koolipäev hoopis jaanuari lõpus. Kuna Säde eriti eesti keelt ei räägi (vahel on laused kakskeelsed minuga rääkides, seega ta ikka üritab), on see võimalus asendamatu. Ta on nii häbelik, et ega ta esimesel korral seal kellegagi rääkinudki, aga istus ilusti teiste lastega ja noogutas pead. Eks see ajapikku vast muutub, ta ju harjunud ainult minu suust eesti keelt kuulma. Laenutasime Jääaja multika sealt ja oi kuidas talle hakkas meeldima :) Ja ta on nii ütlemata uhke, et ta koolis käib - see on midagi väga erilist. Lasteaias ta ju näeb neid suuremaid, sel aastal kooliminevaid lapsi ja mis huvitavaid asju nemad teevad ja muidugi tahab ta ka midagi erilist olla. Nüüd siis on tema ka koolilaps
Johann käib hakkab meiega muidugi kaasas käima, Julian viib teda siis jalutama või hoolitseb ta lõunaune eest. Siis kui Säde on valmis üksi koos teiste lastega seal istuma, saan ka mina ehk teiste eestlastega suhelda :D
Ahjaa, ja nüüd hakkavad isad (sest kummalisel kombel on peaaegu kõik isad seal sakslased ja emad eestlased) eesti keele tundi saama. Julian tellis endale õpiku juba ära ja pühapäeval peaks esimene tund olema. Olen täitsa põnevil. Kui lapsed terveks saavad muidugi, see on siin viimased 3 nädalat üks paras loterii olnud. Kunagi ei tea, mis hommik toob ja kui tatine või palavikus keegi on :)
Thursday, January 12, 2017
Koolivaheaeg sai otsa ja valgeks läks maa.
Mina tassisin täna esimest korda pesumasinat kolmandale korrusele. No elusees pole midagi nii rasket tassinud, ja ma ei pidanud seda isegi üksi tegema. Aga no mis sa teed, kui kedagi teist appi võtta polnud ja kallis kaasa minu siis kampa võttis. Või noh, vabatahtlikult ma seda just ei teinud :)
Nüüd istun siin elutoa põrandal ja mõtlen, et peaks ikka magama minema, arvestades kui vara siin mõni põnn ärgata suvatseb. Julian veedab öö oma ema majas, sest siin lubati ööseks ja hommikuks tohutut lumetormi, sealkandis isegi suuremat. Ja ta polnud kindel, et ta hommikul õigeks ajaks tööle saab. Ema juurest on lühem maa ja nii saab ta homme kauem magada ka, va õnneseen. Aga ma pigem loodan, et teed läbitavad oleksid ja jäidet ei tuleks, et ta õhtul ilusti koju saaks. Prognoosid on ehmatavad ja kohalikud on paanikas - 20 kuni 30 cm lund, kerged orkaanituuled ja homme õhtul pidi hoopis vihma ja äikest tulema. Kokkuvõttes sarnaneb siinne kant homme-ülehomme arvatavasti maailma lõpuga. Aga ootame ära, enne kui testamenti koostama hakkame.
Istusin nüüd viimased 1,5 nädalat köögis ja lugesin ja proovisin teaduslikust tekstist aru saada ja koostasin mingeid pabereid ja ettekannet ja mis iganes. Ma pole ammu sellises stressis olnud. Eile oli siis ettekanne ja no elasin üle.. Öösel magasin küll ainult 3 tundi, hommikul peale seda kui Julian Johanniga ära läks põõnasin natuke edasi, kuni Säde äratama pidin, et ikka lasteaeda jõuda. Vedas, et ta just eile kauem magada otsustas. Ei juhtu just tihti :)
Elusees ei taha enam üksi saksa keeles ettekannet teha, ausalt. Ja elusees ei alusta ma ainult 1,5 nädalat varem, kui mul 7 teksti (eelmises postituses eksisin) läbi närida vaja on. Ca 160 lk. Samal ajal kui kodus 2 väikelast on. Peaaegu ilmvõimatu, noh. Mul tekkis viimasel õhtul veel absurdseid probleeme Juliani väikese arvutiga, mille ma kaasa võtma pidin. Nagu ikka kuhjub alati kõik. Aga lõpp hea, kõik hea. Mul lihtsalt hea meel, et ma ettekandmise eest hinnet ei saa :D Hinde jaoks pean kuskil 15 teksti läbi töötama ja 10-12 lehekülge kirjutama. Aga see annab märtsi lõpuni oodata. Enne vaja teema välja mõelda. Midagi visuaalsete genealoogiate kohta, siis ei pea end täiesti uuesti meelestama vähemalt.
Nädalavahetusel tuli esimest korda viimase 6 aasta jooksul päris lumi maha. Vahepeal on ikka paar korda mingi tuhksuhkrulaadne kiht küll maad katnud ja eelmisel talvel sai lausa 10 sentimeetriseid lumememme teha. Aga no muidu elame mingis augus, kus lund kunagi ei ole. Seekord oli lausa 2 päeva lund! Ja sai lumeingleid teha isegi! Säde räägib mulle muudkui, et "emme, sa ju tahad lund, kus lumi on?". Ja ma ei tea vastust. Loodame, et homme ärkame uuesti lumises linnas.
Pühapäeval tahtsime Eesti Kooli minna (sellest kirjutan kord hiljem), aga just siis kui me tahtsime oma moonakottide ja tutimütsidega kodust lahkuda, taipasin telefoni kontrollida ja nägin, et koolipäev jääb kiilasjää tõttu ära. No tere talv. Sõna otseses mõttes. Aga kuna kõik oli pakitud ja lapsed valmis, siis kasutasime juhust ja läksime loomaaeda. Kaamleid ja tiigreid vaatama. Säde sai elevante ja papagoisid toita ja kokku jalutasime 6 tundi seal ringi. Detsembri alguses sündis neil üks gorillabeebi ja see oli minu päeva highlight. Tore oli, et loomaaias oli just lõppemas 1,5 kuud kestnud pakkumine, et maksa palju tahad. See oli loomaaia ka viimasel pakkumise päeval puupüsti täis toonud. Paar päeva tagasi lugesin, et neil oli selle raames nüüd topelt tulu olnud - nii tore ju! Ma hakkasin tõsimeeli vaderiks olemise peale mõtlema. Pean selle kohta rohkem uurima vist.
Olgu, nüüd magama. Muidu olen homme jälle kui zombie. Kuulsin just, et õues müristas. Eee, kuhu lumi jääb siis?
Nüüd istun siin elutoa põrandal ja mõtlen, et peaks ikka magama minema, arvestades kui vara siin mõni põnn ärgata suvatseb. Julian veedab öö oma ema majas, sest siin lubati ööseks ja hommikuks tohutut lumetormi, sealkandis isegi suuremat. Ja ta polnud kindel, et ta hommikul õigeks ajaks tööle saab. Ema juurest on lühem maa ja nii saab ta homme kauem magada ka, va õnneseen. Aga ma pigem loodan, et teed läbitavad oleksid ja jäidet ei tuleks, et ta õhtul ilusti koju saaks. Prognoosid on ehmatavad ja kohalikud on paanikas - 20 kuni 30 cm lund, kerged orkaanituuled ja homme õhtul pidi hoopis vihma ja äikest tulema. Kokkuvõttes sarnaneb siinne kant homme-ülehomme arvatavasti maailma lõpuga. Aga ootame ära, enne kui testamenti koostama hakkame.
Istusin nüüd viimased 1,5 nädalat köögis ja lugesin ja proovisin teaduslikust tekstist aru saada ja koostasin mingeid pabereid ja ettekannet ja mis iganes. Ma pole ammu sellises stressis olnud. Eile oli siis ettekanne ja no elasin üle.. Öösel magasin küll ainult 3 tundi, hommikul peale seda kui Julian Johanniga ära läks põõnasin natuke edasi, kuni Säde äratama pidin, et ikka lasteaeda jõuda. Vedas, et ta just eile kauem magada otsustas. Ei juhtu just tihti :)
Elusees ei taha enam üksi saksa keeles ettekannet teha, ausalt. Ja elusees ei alusta ma ainult 1,5 nädalat varem, kui mul 7 teksti (eelmises postituses eksisin) läbi närida vaja on. Ca 160 lk. Samal ajal kui kodus 2 väikelast on. Peaaegu ilmvõimatu, noh. Mul tekkis viimasel õhtul veel absurdseid probleeme Juliani väikese arvutiga, mille ma kaasa võtma pidin. Nagu ikka kuhjub alati kõik. Aga lõpp hea, kõik hea. Mul lihtsalt hea meel, et ma ettekandmise eest hinnet ei saa :D Hinde jaoks pean kuskil 15 teksti läbi töötama ja 10-12 lehekülge kirjutama. Aga see annab märtsi lõpuni oodata. Enne vaja teema välja mõelda. Midagi visuaalsete genealoogiate kohta, siis ei pea end täiesti uuesti meelestama vähemalt.
Nädalavahetusel tuli esimest korda viimase 6 aasta jooksul päris lumi maha. Vahepeal on ikka paar korda mingi tuhksuhkrulaadne kiht küll maad katnud ja eelmisel talvel sai lausa 10 sentimeetriseid lumememme teha. Aga no muidu elame mingis augus, kus lund kunagi ei ole. Seekord oli lausa 2 päeva lund! Ja sai lumeingleid teha isegi! Säde räägib mulle muudkui, et "emme, sa ju tahad lund, kus lumi on?". Ja ma ei tea vastust. Loodame, et homme ärkame uuesti lumises linnas.
Pühapäeval tahtsime Eesti Kooli minna (sellest kirjutan kord hiljem), aga just siis kui me tahtsime oma moonakottide ja tutimütsidega kodust lahkuda, taipasin telefoni kontrollida ja nägin, et koolipäev jääb kiilasjää tõttu ära. No tere talv. Sõna otseses mõttes. Aga kuna kõik oli pakitud ja lapsed valmis, siis kasutasime juhust ja läksime loomaaeda. Kaamleid ja tiigreid vaatama. Säde sai elevante ja papagoisid toita ja kokku jalutasime 6 tundi seal ringi. Detsembri alguses sündis neil üks gorillabeebi ja see oli minu päeva highlight. Tore oli, et loomaaias oli just lõppemas 1,5 kuud kestnud pakkumine, et maksa palju tahad. See oli loomaaia ka viimasel pakkumise päeval puupüsti täis toonud. Paar päeva tagasi lugesin, et neil oli selle raames nüüd topelt tulu olnud - nii tore ju! Ma hakkasin tõsimeeli vaderiks olemise peale mõtlema. Pean selle kohta rohkem uurima vist.
Olgu, nüüd magama. Muidu olen homme jälle kui zombie. Kuulsin just, et õues müristas. Eee, kuhu lumi jääb siis?
P.S. Lumi on olemas. Ja tuleb juurde! Head ööd!
Wednesday, December 28, 2016
Pühadeaeg
Mu meelest on kuusk kõige toredam osa jõuludest. Mulle meeldib seista seal kümnete puude vahel ja valida seda kõige ilusamat. Mulle meeldib see kuusepakkimise toru ja see, kuidas Julian selle puu koju tassib - ise ma koperdaksin ja viriseksin terve tee vist. Mulle meeldib keldrist jõulukaunistusi taga otsida, olgugi, et ma igal aastal nad nii ära panen, et oleks aasta pärast lihtne leida. Kodus tahaks kohe absoluutselt kõik kuulid puule riputada, aga Jull toob mu siis maapeale tagasi ja käsib kolme värviga piirduda. Lõpuks saan tavaliselt ikka oma tahtmise. Karda ma jälestan lapsest saadik vist, seda meie kodust ei leia. See-eest LED tulekesi ja
õlgedest ehteid.
Ja siis see lõhn, mis kogu tuba täidab, kui puu püsti on. Nagu seisaksin ma hetkeks hoopis metsas ja mitte elutoas.
Ka see aasta külastas meid Christkind. Või noh, pigem lapsi, sest me Julianiga kunagi otsustasime, et teeme üksteisele ainult väikeseid kinke - nii leiab siin puu alt tihti raamatuid või muusikat, filme või midagi, millest oleme ammu rääkinud. Ma ise armastan väga raamatuid kinkida. Kahjuks ei ole mu armsal kaasal enam eriti aega lugeda, seega peab vist tulevikus kuuldejuttude peale üle minema :) tööle sõites on tal hea kuulata, 50 minutit sinna, 50 minutit tagasi. Jah, nii kaua.
Säde sai näiteks Rapuntseli filmi (just paar päeva enne jõule selgus, et multikas on jälle Netflixis saadaval, pagan võtaks), sest see on nii minu kui ka Juliani üks lemmikumaid multikaid. Nüüd vaatab laps seda siin ja on kurb, sest tal pole nii ilusaid ja pikki juukseid. Blond ta ju on, peab ainult mõned aastad ootama vist.
25ndal olime, nagu kombeks saanud, Julli ema juures. Sealt saime see aasta raha, et endale ise midagi välja valida, sest me nagu erilisi soove ei avaldanud. Mulle sobib, peangi uuesti juukseid värvima minema :)
Ma polnud sellele varem mõelnud, aga kaks last saavad ju topelt koguse kingitusi - nüüd pean lastetoast palju välja sorteerima, et uued asjad ära mahuksid. Lastetuba on väike ja kaks voodit võtavad ka parasjagu ruumi enda alla. Jah, nad magavad koos ühes toas. Siin vaatavad paljud selle peale imelikult, et miks lastel oma tuba pole. Ent miks peaks 1- ja 3-aastastel eraldi toad olema? Mängivad nad ju niikuinii koos, vahet pole kus nad magavad siis ju. Ent siinkandis tundub, et kõigil oma tuba, algusest peale - noh, niikuinii on pere kohta vist 1,4 last, pole vist ilmvõimatu.
Nüüd istume ja põletame viimaseid küünlaid ja peame plaani, kuidas oma ülejäänud jõuluvaheaega sisustada. Ma pean tegelikult ühe ettekande tegema (elus esimene saksakeelne ettekanne, mida ma üksi tegema pean, ja lausa 45 minutine!), enne mida ma 6 teksti läbi lugema pean. Hästi läheb, ühesõnaga.
õlgedest ehteid.
Ja siis see lõhn, mis kogu tuba täidab, kui puu püsti on. Nagu seisaksin ma hetkeks hoopis metsas ja mitte elutoas.
Ka see aasta külastas meid Christkind. Või noh, pigem lapsi, sest me Julianiga kunagi otsustasime, et teeme üksteisele ainult väikeseid kinke - nii leiab siin puu alt tihti raamatuid või muusikat, filme või midagi, millest oleme ammu rääkinud. Ma ise armastan väga raamatuid kinkida. Kahjuks ei ole mu armsal kaasal enam eriti aega lugeda, seega peab vist tulevikus kuuldejuttude peale üle minema :) tööle sõites on tal hea kuulata, 50 minutit sinna, 50 minutit tagasi. Jah, nii kaua.
Säde sai näiteks Rapuntseli filmi (just paar päeva enne jõule selgus, et multikas on jälle Netflixis saadaval, pagan võtaks), sest see on nii minu kui ka Juliani üks lemmikumaid multikaid. Nüüd vaatab laps seda siin ja on kurb, sest tal pole nii ilusaid ja pikki juukseid. Blond ta ju on, peab ainult mõned aastad ootama vist.
25ndal olime, nagu kombeks saanud, Julli ema juures. Sealt saime see aasta raha, et endale ise midagi välja valida, sest me nagu erilisi soove ei avaldanud. Mulle sobib, peangi uuesti juukseid värvima minema :)
Ma polnud sellele varem mõelnud, aga kaks last saavad ju topelt koguse kingitusi - nüüd pean lastetoast palju välja sorteerima, et uued asjad ära mahuksid. Lastetuba on väike ja kaks voodit võtavad ka parasjagu ruumi enda alla. Jah, nad magavad koos ühes toas. Siin vaatavad paljud selle peale imelikult, et miks lastel oma tuba pole. Ent miks peaks 1- ja 3-aastastel eraldi toad olema? Mängivad nad ju niikuinii koos, vahet pole kus nad magavad siis ju. Ent siinkandis tundub, et kõigil oma tuba, algusest peale - noh, niikuinii on pere kohta vist 1,4 last, pole vist ilmvõimatu.
Nüüd istume ja põletame viimaseid küünlaid ja peame plaani, kuidas oma ülejäänud jõuluvaheaega sisustada. Ma pean tegelikult ühe ettekande tegema (elus esimene saksakeelne ettekanne, mida ma üksi tegema pean, ja lausa 45 minutine!), enne mida ma 6 teksti läbi lugema pean. Hästi läheb, ühesõnaga.
 |
| Šokolaad! |
 |
| Piilub lukuaugust, kas Christkind juba käis |
 |
| Tegin pühadeks Sädele seeliku ja nüüd sädelevad nii diivan kui ka vaip. |
Subscribe to:
Posts (Atom)