Koolivaheaeg sai otsa ja valgeks läks maa.

Mina tassisin täna esimest korda pesumasinat kolmandale korrusele. No elusees pole midagi nii rasket tassinud, ja ma ei pidanud seda isegi üksi tegema. Aga no mis sa teed, kui kedagi teist appi võtta polnud ja kallis kaasa minu siis kampa võttis. Või noh, vabatahtlikult ma seda just ei teinud :) 
Nüüd istun siin elutoa põrandal ja mõtlen, et peaks ikka magama minema, arvestades kui vara siin mõni põnn ärgata suvatseb. Julian veedab öö oma ema majas, sest siin lubati ööseks ja hommikuks tohutut lumetormi, sealkandis isegi suuremat. Ja ta polnud kindel, et ta hommikul õigeks ajaks tööle saab. Ema juurest on lühem maa ja nii saab ta homme kauem magada ka, va õnneseen. Aga ma pigem loodan, et teed läbitavad oleksid ja jäidet ei tuleks, et ta õhtul ilusti koju saaks. Prognoosid on ehmatavad ja kohalikud on paanikas - 20 kuni 30 cm lund, kerged orkaanituuled ja homme õhtul pidi hoopis vihma ja äikest tulema. Kokkuvõttes sarnaneb siinne kant homme-ülehomme arvatavasti maailma lõpuga. Aga ootame ära, enne kui testamenti koostama hakkame.

Istusin nüüd viimased 1,5 nädalat köögis ja lugesin ja proovisin teaduslikust tekstist aru saada ja koostasin mingeid pabereid ja ettekannet ja mis iganes. Ma pole ammu sellises stressis olnud. Eile oli siis ettekanne ja no elasin üle.. Öösel magasin küll ainult 3 tundi, hommikul peale seda kui Julian Johanniga ära läks põõnasin natuke edasi, kuni Säde äratama pidin, et ikka lasteaeda jõuda. Vedas, et ta just eile kauem magada otsustas. Ei juhtu just tihti :)

Elusees ei taha enam üksi saksa keeles ettekannet teha, ausalt. Ja elusees ei alusta ma ainult 1,5 nädalat varem, kui mul 7 teksti (eelmises postituses eksisin) läbi närida vaja on. Ca 160 lk. Samal ajal kui kodus 2 väikelast on. Peaaegu ilmvõimatu, noh. Mul tekkis viimasel õhtul veel absurdseid probleeme Juliani väikese arvutiga, mille ma kaasa võtma pidin. Nagu ikka kuhjub alati kõik. Aga lõpp hea, kõik hea. Mul lihtsalt hea meel, et ma ettekandmise eest hinnet ei saa :D Hinde jaoks pean kuskil 15 teksti läbi töötama ja 10-12 lehekülge kirjutama. Aga see annab märtsi lõpuni oodata. Enne vaja teema välja mõelda. Midagi visuaalsete genealoogiate kohta, siis ei pea end täiesti uuesti meelestama vähemalt. 

 Nädalavahetusel tuli esimest korda viimase 6 aasta jooksul päris lumi maha. Vahepeal on ikka paar korda mingi tuhksuhkrulaadne kiht küll maad katnud ja eelmisel talvel sai lausa 10 sentimeetriseid lumememme teha. Aga no muidu elame mingis augus, kus lund kunagi ei ole. Seekord oli lausa 2 päeva lund! Ja sai lumeingleid teha isegi! Säde räägib mulle muudkui, et "emme, sa ju tahad lund, kus lumi on?". Ja ma ei tea vastust. Loodame, et homme ärkame uuesti lumises linnas.
Pühapäeval tahtsime Eesti Kooli minna (sellest kirjutan kord hiljem), aga just siis kui me tahtsime oma moonakottide ja tutimütsidega kodust lahkuda, taipasin telefoni kontrollida ja nägin, et koolipäev jääb kiilasjää tõttu ära. No tere talv. Sõna otseses mõttes. Aga kuna kõik oli pakitud ja lapsed valmis, siis kasutasime juhust ja läksime loomaaeda. Kaamleid ja tiigreid vaatama. Säde sai elevante ja papagoisid toita ja kokku jalutasime 6 tundi seal ringi. Detsembri alguses sündis neil üks gorillabeebi ja see oli minu päeva highlight. Tore oli, et loomaaias oli just lõppemas 1,5 kuud kestnud pakkumine, et maksa palju tahad. See oli loomaaia ka viimasel pakkumise päeval puupüsti täis toonud. Paar päeva tagasi lugesin, et neil oli selle raames nüüd topelt tulu olnud - nii tore ju! Ma hakkasin tõsimeeli vaderiks olemise peale mõtlema. Pean selle kohta rohkem uurima vist.


Olgu, nüüd magama. Muidu olen homme jälle kui zombie. Kuulsin just, et õues müristas. Eee, kuhu lumi jääb siis?

P.S. Lumi on olemas. Ja tuleb juurde! Head ööd! 

Ma pole kuhugi kadunud

See, et ma siin peaaegu 3 kuud vaikinud olen, näitab ainult seda, kui vähe aega mul ühe 24-tunnise päeva jooksul on. Ma ei hakka teesklemagi, et ma mäletan, mis vahepeal k6ik toimunud on. Aga lühidalt saan ikka kokku v6tta.
Augustis oli Julianil veel puhkus ning kuu l6pust algas kool. Uuel 6ppeaastal sai ta endale 5nda klassi, on nö kaas-klassijuhataja. Tema klassis on 10 6piraskusega last, kellest 2 on autistid. Nii käib ta ühega neist koos vetsus ning proovib nutvate 11-aastaste tüdrukutega hakkama saada. Vahel 6htuti parandab ta nende inglise keele tunnikontrolle ja mul on nii temast kui ka neist lastest kahju. Eks kogu asja teeb raskemaks nende laste kodune olukord - pooltel vanematel on oma laste käekäigust suva. Kodus ei aidata ja tihti saadetakse lapsed katkiste tossude ja mustade riietega kooli.
Ma pean nüüd ausalt tunnistama, et peale kahte rasedust ja beebit olen ma veelgi emotsionaalsemaks ja 6rnemaks muutunud. Vaatan uudiseid süüria lastest ja nutan, näiteks. Aga neist Juliani klassi lastest on mul nii kahju. Ja Julianist ka - 6petaja ei ole enam lihtsalt informatsiooni ja teadmiste jagaja vaid ema v6i isa asendaja, kasvataja ja psühholoog. Kahjuks ei valmistata neid selleks kuidagi ette, nii hüppas ka Julian justkui tundmatus kohas vette. Integratsioon ja inklusioon on sellised v66rs6nad, millest ülikoolis ainult räägitakse, aga kuidas neid igapäevaselt ka klassikollektiivis kasutada, seda ei 6peta keegi. Järjest enam veendun ma, et minust 6petajat ei saaks. Ma lihtsalt nutaks 6htuti end magama, m6eldes neile lastele. Lootusetu, noh!

Augusti l6pus algas ka lasteaed. Esimesed paar nädalat harjutasime jupi kaupa ja nüüd on Säde üks täie6iguslik lasteaialaps. Naljakas tunne täitsa, sest ma pole ise kunagi ju lasteaias käinud. Eks paar probleemi meil oli sellega, ent üldjoontes on k6ik kena ja lasteaed on super. Esimesed s6brad on tekkinud ja esimesed lollused 6pitud.
Meie lasteaed erineb ikka palju teistest lasteaedadest ja mul on selle üle paganama hea meel. Sünnipäevade tähistamisel on lausa soovitatud, et vanemad kaasa lööksid, muudel tähtpäevadel samuti. Nii oli meil hiljuti selline "kartulipidu" - üks rühm tegeles kuu aega 6unte ja teine rühm kartulite teemaga. Ühel pärastl6unal siis tähistasime kartuleid ja 6unu - saime igasugu maitsvaid küpsetisi nendest, lapsed said p6se peale kartuli v6i 6una maalitud. Mängisid igasugu mänge, laulsid ja tantsisid. Täitsa nunnu kohe :)
Nüüd tuleb meil reedel Martinsfest, püha Martini pidu. Lapsed jalutavad laternatega läbi linna. Ootan huviga :)

Ent kui Säde sai lasteaeda harjutatud, algas oktoobri algusest (meie meelehärmiks kuu aega hiljem, sest see Jugendamt on ainult troppe täis, ausalt) Johanni harjutamine. Ta hakkas meie päevahoiutädi juures käima ja olgugi, et mu emasüda ikka jubedalt pabistas, läheb k6ik suurepäraselt. Kahjuks oli ikka jubedalt stressirohke aeg, sest pidin selle harjutamise kiirkorras tegema, kuna ülikool algas ka oktoobris. Nii ma siis viisin hommikuti Säde lasteaeda ja s6itsin rongiga päevahoidu, hiljem tagasi, t6in Säde ära ja koju koristama ning süüa tegema. Ikka jubeeee. Nüüd aga käin juba paar nädalat m6nel päeval nädalas koolis ja loen sadu lehekülgi nädalas. No üritan lugeda, sest kahe lapse ja majapidamise k6rvalt ei ole ausaltöeldes ikka eriti aega :D No mis supi sisse ma küll sattunud olen!

Mina olen j6udnud vahepeal ülikooli tee tagasi leida. Jube tore ja p6nev on tagasi olla, käed juba sügelesidki konspektide kirjutamise järele. Esialgu käin Münsteri vahet vaid kaks korda nädalas, sest Juliani tunniplaaniga rohkem nagu ei sobinud. Aga seegi hea ju. Eks järgmisest semestrist vaatab edasi, kus ja kuidas.
Selleks poolaastaks on mul siis ette v6etud 1) English education in India - see on rohkem ajalugu, mitte 6petamisviisid jne; 2) English from the beginning to Shakespeare - loodan, et 6pime ka Old English'it lugema!
Said m6lemad inglise keelega seotud seekord, antropoloogiat otseselt see poolaasta ei saa teha, kahjuks :( Mul vaja jätkata kolmanda mooduliga, aga seda pakutakse ainult talvesemestril. Ja neljas moodul on juba praktika (milleks peab kolmas tehtud olema). Seega ootan.

Magnooliate aeg on läbi, tuli kastanite 6itsemise aeg. Seepärast ongi kevad siin tore, et kui üks 6itseaeg l6ppeb, algab teine. Ja siin kasvavad ju roosade 6itega kastanipuud, nagu vahukommipuud.

Unustasin jälle ära, mida ma öelda tahtsin. Seega ei ütle hetkel enam midagi. :)

.

Ettekanded selleks aastaks tehtud!
Aga kuna koolis räägib mulle iga asjatundja erinevat juttu, olen ma parajas segaduses. Järgmisel nädalal pean rusika lauale lööma ja vastuseid n6udma minema.
Kuidas ja mismoodi ja mis reeglite järgi ka vabaks v6etud semestril punkte koguda saab? Noh, alguses öeldi, et saab, siis öeldi et ei saa ja nüüd leidsin ülikooli kodukalt, et saab küll! Närvi ajavad nad mind, noh!

Suvi otsustas tagasi tulla ja ma magasin poole l6unani. Pärast sellist nädalat olen ma selle ärateeninud.

Vahepeal oli Juliani sünnipäev ja enne seda tema s6bra l6pufilmi esitus. See tähendas rokiklubi. Kus mina ainult natuke aega veetsin, sest ma seda suitsu ei talunud. Naljakas, muidu saan seal küll käia, seekord pidin autos magama :)

M6ni nädal tagasi näitas professor meile endafilmitud klippe vaimude väljaajamisest teatud India regioonis. Huvi on siiani säilinud ja nii ma siis tuuslasin netis ja leidsin, et ta on sellel teemal lausa DVD välja andnud. K6ik enda uuritud ja filmitud (ta nimelt juba 80ndatest alates sealse templi ja inimestega koos töötanud). Ja siis tuuslasin edasi ja leidsin, et seda on ka telekas siin kunagi näidatud.
http://www.3sat.de/mediathek/index.php?display=1&mode=play&obj=27593
Siin näeb juppi sellest filmist. Ja kellel huvi, siis SIIN on veel kellegi juttu ja pilte.

Anmerkungen

Mis mulle ülikoolis silma on hakanud:
- palju kasutatakse seda valget valgendamismöksi. Just seda, mida ise pintseldama peab ning mis hirmkaua kuivab;
- paljud kasutavad sulepead! Mulle on see m6te juba teisest klassist peale meeldinud, küll aga kunagi peast välja heidetud, sest ma nägin, kui siniseks mu enda käed ja vihikud h66rutud said :) Aga ehk v6tan kasutuselegi ;)
- mitmed oskavad kududa, teevad seda hea meelega (v6i pigem eputamiseks), aga ainus MIDA nad kududa oskavad on parempidine kude. Nii nad siis vorbivad ühesuguseid salle muudkui. Kui veab, leiab kellegi, kes pahupidi ka kududa oskab ja ringiratast! Nii valmivad nunnud lopergused mütsid.
Ei, ma ei m6ista hukka, ausalt. Hiljuti joonistasin kursa6ele maha mustri, mille peale ta ise tulnudki poleks. Ja jälle, ma ei m6ista hukka, lihtsalt kuidagi äärmiselt sürreaalne on näha juba teist aastat rahvust, kes käsitööst enam otseselt midagi ei pea. Kaugelt vaadata on "ohhoo" ja "ahhaa", aga ise teha - "ohei!"  Ja see muster oli tegelt lihtsalt iga 7 silma järelt teistvärvi l6ngaga üksainus silm. Ja nii ringiratast. Peaks vist kudumisklubi avama?
- tüdrukud on t6epoolest rohkem mehelikumad. Kui see enne mulle nii vaid näis, siis nüüd ongi nii. Mina olen see, kes 95% aastast seelikuid ja kleite kannan, nemad vastupidi. Vanad suured pusad seljas, seljakotid üle 6la visatud ja tossud jalas. Peaaegu aastaringi tossud. Ja kui saapaid kannavad, siis virisevad :) Aga see kuulub kategooriasse "Meile ei meeldi talv".

Taaskord pean nentima, et keskmisele sakslasele meeldib mugavus. Soe ja hea ja pehme olla. Kuigi kui nende bürokraatia peale m6elda, siis tekib k6ike muud kui soe ja hea ja pehme tunne.

- inimesed on s6bralikud. Ütlevad, et k6ik peavad minust aru saama  ja kannatlikud olema, sest ma 6pin kes-teab-mitmendas keeles.
 Ja ma näen und saksa keeles, ma m6tlen saksa keeles. Päris hull. See keel pole just k6ige ilusam, aga mulle meeldib, et neil on nii palju s6nu teatud asjade kirjeldamiseks. Oma m6tteid väljendada on saksa keeles kuidagi lihtne. Olgugi, et teaduslike tekstide läbinärimine ikka veel v6hmale v6tab :)

Small pleasures

Ärateenitud laisklemise päev. Magasin häbiväärselt kaua, aga Julian lubas. Süüdistage teda!

Inglisekeele eksami sain 1,3! See on paremuselt teine hinne siin, jee! Mul on tunne, et algus on hea. Kui nüüd edaspidi samamoodi läheks ainult :) Uue semestri tunniplaan on koostamisel, jälle närvikulu, sest kunagi et tea, kas saan soovitud seminari v6i mitte. Aga no ma nii loodan!

Laisklemise k6rvalt tegelen kodukaunistamisega : s.t. et ma kleebin liblikaid jälle igale poole :P Aga sain l6puks puust maitseainete karbikese, sellise kahe osa ja sangaga, et t6sta saaksin. Plötserdasin selle siis rukkililli ja viljapäid täis - mitte väga originaalne, aga nunnu. Järgmine nädal on ka üht-teist plaanis. Ükski kodu ei saa ju kunagi päriselt valmis.
Ja ma olen viimasel ajal ikka palju selle peale m6elnud, et ma nii 6nnelik olen, et mul OMA kodu on. Oma 3 tuba ja kööginurk (kuigi PÄRIS köögist unistan ma edasi). Kiisu ja raamaturiiulid. Käsitöönurk ja vann. Liblikaid täis lamp ja mets magamistoas. The list could go on.Aga ometi tekib ruumipuudus. P6randal ruumi on, seintel pole. Seinu ise jagub ikka küll, igas toas neli. Umbestäpselt. Aga vildakatele seintele riiuleid ei pane ju ometigi. Siin tuleb appi looduse poolt kaasaantud nutikus. :)

Project Runway 11 hooaeg täies hoos, elu on ju imeline!

Kuidas maailm järsku selgemaks sai

Tere, Marionil on uued prillid. L6puks! Nüüd on maailm palju selgem ja ilusam ja värvilisem. Umbes nagu siin pildil. Punased raamid - minu uus armastus!
Ja üleüldse on 6ues nii ilus. Eriti kui lumme ärauppumise tunne peale tuleb. Sest tänavad pole siiani meie kandis puhtaks tehtud. :)

Täna oli viimane ettekanne saksa keeles, uurimustöö tulemuste ettekandmine. Ja inka eksam oli ka, huh. K6ik korraga!

Terveks ei ole veel saanud, aga küll ma teen veel selle kinnise ninaga suuri asju! Nina ise on väike, nagu pildilt näha. Kui keegi juba ära unustada suutnud on.

Ja müts saab komplimente. Pross ka. Üleüldse noh!

P.S. Eile avasime näituse linnavalitsuse majas, juhuu!
http://www.vois.tv/?vid=5990

To-do-list für Uni

• 1 Protokoll loengus "Begriffe, Methoden und Theorien der Kultur- und Sozialanthropologie"
• 3 Exzerpte (nagu konspekt v6i protokoll) loengus "Begleitseminar der KuSA"
• 1 bibliograafia loengus "Einführung in das wissenschaftliche Arbeiten"
• 1 l6putöö = Kultuuri- ja sotsiaalantropoloogias (saksa k, 8lk)
• 1 ettekanne loengus "Begleitseminar der KuSA", teema: traditsioonide loomine/leiutamine ja Braveheart´i müüt ja tegelikkus
• 1 "field research" (Feldforschung), välitöö/uurimustöö + ettekanne tulemuste kohta loengus "Einführung in das wiss. Arbeiten"
• 1 arvustus ja kirjalik arutelu teksti "Historical Text as a Literary Artifact" (Hayden White) kohta [English Literary and Cultural Studies]
• Sissejuhatus l6putööle, teemaks Alice Walker´i lühijutt "Everyday Use" ja afro-ameeriklaste pärand
• 1 eksam - inglise keele grammatika
• 1 ettekanne inglise keele grammatika ja odava tööj6u teemadel
• 1 ettekanne teemal "Siluetivahetus 19. sajandil ja korsett"
• 1 l6putöö arvatavasti teemal "Siluetivahetus 19. sajandil ja korsett", v6i midagi sellest tuletatult (saksa k, 10-12 lk)
  
  
  Nii, see on siis nimekiri asjadest, mis ma enne semestri l6ppu tegema pean. L6putööd (antropoloogias ja moe ajaloos) kirjutan veebruaris, k6ik muu, mis veel tegemata, järgmise kahe nädala jooksul. P6nev!
  Läbi kriipsutan jooksvalt selle, mis juba tehtud on.

I´m not in Kansas anymore...

Nädal aega uuesti Saksamaal ja mul on juba maailmal6putunne peal. Stress kasvas ootamatult kiiresti üle pea ja ma olen isegi hommikul ärgates väsinud. See ei ole ju nii nähtud!
Aga 6nneks on päevas üks tunnike, et muffini ja hea tee seltsis maailmaasjade üle arutada. Mitte iga päev. Mitte alati muffiniga. Ja mitte alati ainult üks tunnike.

Nüüd pole mul enam ühtegi vaba nädalavahetust. Iga vaba hinget6mme peaks koolile minema. Peaks. Aga laiskus on mu teine nimi. Ja siis on veel "Melissa & Joey", üks 20-minutiline sitcom, millest ma viimased 5 päeva s6ltuvuses olen. Raske on nii elada, kui internet piiramatuid v6imalusi pakub. Pluss mu iga6htune (täna küll hommikune) käsitööring ka veel. Tänu taevale on midagi, mis muutunud pole! :)

Kiisu on meie tagasitulekust saadik natuke imelik olnud. Ta mängib vähem, pigem magab rohkem kaisus, otsib rohkem lähedust. Vaeseke elas seekord seda kahte nädalat vist veidi raskemalt üle, olgugi, et seekord tal üks teine kass seltsiks oli. Ja tal endal oli terve väike paviljon valitseda. Nagu kuningas. Aga ta on kuidagi veelgi armsam. Kui see üleüldse v6imalik on.

Tuduaeg!

Halloo, Nikolaus, mein alter Freund!

Nonii. Isegi üks professor jagas täna šokolaadijõuluvanasid.
Aga hommikul kooli minnes saapaid jalga pannes ootas mind väike üllatus, nüüd on mul mu sadu kõrvarõngaid kuskile ilusasti riputada. Enne siiakolimist oli mul Nikolausest suva, aga nüüd kolmandat aastat järjest, tead harjub isegi ära. Kingitusi on mulle kogu aeg teha meeldinud, ilma kindla p6hjuseta rohkemgi lausa. Ja me siin kaks parajat, ausaltöeldes. Kingitame muudkui. Hehe. Anda ja saada on ju ühtemoodi hea ;)
(Issand, telekas näitab kuulsuste koeri, kellel k6rvad ja saba roosaks värvitud, NO MILLEKS)

Täna hommikul tuli siis lõpuks midagi lumesarnast taevast alla. Aga õige natuke. Siiski piisavalt, et maa mõneks ajaks valgeks värvida ja Kiisule vannitoaaknal tegevust pakkuda. Kõlkus teine aknast väljas, ajas lund taga, ninaots ja käpad valged. Mul on tunne, et kodukassiks tema küll loodud pole. No vaatame mis lähipäevad toovad, lubas siiakanti rohkem lund. Kuigi ega ma ausaltöeldes suuri lootusi ei hellita, ammu ju teada, et Steinfurt ja Münster lume asemel alati vihma saavad. Miks Münsteris aastaringi hall on, kes seda teab.
Rahvas aga lõdiseb ja on silmini kinnimässitud, samas kui mina oma lehvivate lokkidega (siin illustreeriva tähendusega, sest lokke mul küll kunagi keegi päriselt pähe ei keera), käed taskus mööda tänavaid vilistan (taaskord illustratsioon, sest vilistamist ma ka ära õppinud pole). Kui tuult pole, on soe. Tuulega on aga poole külmem kui kraadide järgi arvata võiks. Ja siin on peaaegu eranditult alati tuuline. Väljaarvatud täna, täna oli tuulevaikne, eneselegi üllatuseks.
Jõuluturg on puupüsti täis ükstaskõik mis ajal sinna minna. Tähendab, kõik need viis turgu Münsteris. Tänavad on vanureid täis, nii et kohati tekib pargis jalutamise tunne, kuigi endal rongile kiire. Kerjuseid on kahtlaselt palju tekkinud, aga neist on teada, et tegevus on organiseeritud. Kahju.

Eile käisime antropoloogia uurimustöö jaoks tänavaintervjuusid läbi viimas. See oli üks paras katsumus, ma peaksin ütlema. Pikalt seletamiseks mul täna viitsimust pole, aga kuna meie valitud teemaks on sisserännanud ja ühiskond, siis selgus, et minu aksendi ja Fatima eksootilise välimuse (siin sündind ja kasvanud, aga päritolult marokolanna) peale keegi väga jutukas polnud. Esimene vanem härra ütles kohe teemat kuuldes otse välja, et tema arvamus on äärmiselt negatiivne ja ta parema meelega ei räägiks sellest, sest ta ei taha kedagi solvata. "Parem nii teile kui ka mulle." See ehmatas mind ikka tõsiselt ära, sest sellega polnud ma arvestanud. (ma hakkan lauseehituses kahtlema, sest see Saksakeel kükitab kuklas ja häirib, aga samas on hilja ka, ärge pange pahaks)
Aga ka selline tulemus on tulemus. Vaikimine on ju teatavasti ka vastus.

„Der Winter, ein schlimmer Gast, sitzt bei mir zu Hause, blau sind meine Hände von seiner Freundschaft Händedruck.“ (Friedrich Nietzsche)

Fotofinisch!

Vaata siia!

See lühifilm, mis me kunagi tegime, onju. Tähendab, meie lihtsalt kannatasime külma ja lasime end filmida. Aga Juliani s6ber tegi. Ta v6ttis sellega meie siinsest filmifestivalist osa ja v6itis! :D
Festivali korraldati alles esimest korda (tahavad uut traditsiooni sisse viia, pluss siin olevat väga raske ideid ellu viia ja neile rahastust saada, ei tea miks siis), aga oli selline nunnu. Korraldajaid tean isiklikult, nemad muidugi ei öelnud s6nagi selle kohta, et "meie" film v6idab :) Aga ärge kartke, zhüriid ma ära ei ostnud, neist ainult üks tunneb mind ja ta ei tundnud mind seal filmis äragi. Alles täna kui mainisin, et vot, olin ka seal, viidi kaks ja kaks kokku. Nagu öeldakse.


Ma olen nii kutupiilu, ausalt. Ja nüüd kaklen printeriga, sest too ei taha musta tindi "patrooni" (misiganes see eesti keeles ka on) ära tunda. Peab vist meelitama hakkama, ehk toimib.

Külalised (k6ik, kes tahtsid tänasele autasustamisele tulla ja juba eile 6htust meil Nintendo 64 ja misiganes mänge mängisid) läksid koju ja nüüd peab 6ppima hakkama. Ega see naljaasi ei ole, teises linnas koolis käia. 30 minutit s6idab rong, aga koduuksest väljumisest kuni loengus mahaistumiseni v6tab oma tund aega. Ja homme pean nii kaks neli jutti s6itma - pärast kooli töö siin, 6htul tagasi Münsterisse, et grupitööd ette valmistada. Ei ole normaalne, et ma peaaegu iga päev 10st kuni 6htuni ära olen. Kell 21 6htusööki süüa ei ole ju tervislik, ega? :)

Kui Euroopa Liit Nobeli rahupreemia v6itis ja taevas vihma kallas

Jalutuskäigud Münsteris, kui taevas veel vihma kinni hoidis. Tänase kohta ei saa küll sama öelda.

JA

kool andis uue koti ja hulganisti nänni, millest poolt ma üldse vastu ei v6tnudki :) Sellega kotiga olen kohe linna peal ära märgistatud kui "Ersti" - ehk esimese semestri üli6pilane. Igal aastal tehakse kotid erineva värviga, seekord siis roheline. Mulle täitsa meeldib.

Antropoloogia gruppidesse registreerimine polnudki nii suur dzhungel, kui ma arvasin. Siiski ei saanud ma just seda, mida ma tahtsin, aga plaane saab ümber organiseerida.
Anglistikast pole mul siiani aimugi. Ootamine ajab mind hulluks!

Der Kampf geht weiter

Niitide väljat6mbamine ei olnud valus, aga mulle "lubati" järgmiseks kaheks nädalaks veel ebmugavust ja valu :D Noh, elame üle, onju. Kuna varem hambaarst kedagi tapnud on?

Tutvustav nädal ülikoolis oli tore, sellel nädalal läheb veel edasi. Antropoloogia osakonnas on väga m6nusad inimesed, palju on sarnaselt minuga vabatahtliku teenistuse mujal maailmas läbi teinud - kuigi nagu tavaliselt, nendes "populaarsetes" riikides. Ida-Euroopa on vist jätkuvalt tabuu, liiga "igav" nende arvates :D
Anglistikas on meid VÄGA palju, sest seal on koos k6ik need ka, kes 6petajateks 6pivad. Seega on meid 300 ringis kindlasti, vastupidiselt antropoloogiale, kus meid üle saja küll pole.
Tunniplaan on üks suur tohuvapohu (kusjuures, see on saksa s6na "Tohuwabohu", uskuge v6i mitte). Internetis sain/saan anglistikasser registreerida, aga kui peaaegu 300 inimest seda teevad, siis on k6ik grupid täis, sest nad niikuinii kandideerivad IGASSE gruppi, et kindlalt koht saada. Nii regasin ma end kus v6imalik kahte gruppi, et loodetavasti kindlasti koht saada. Nüüd siis ootan, jalad värisedes, 12ndat - siis saan teada, kas sain koha. Kui ei, siis pean ise kohale minema ja pöidlad ristis lootma, et saan nii endale koha. Antropoloogias on nad aga k6ik veel 19ndas sajandis, internetis ei saa midagi registreerida (väljaarvatud kui ma oma punktide saamiseks neid kirja panema pean), pean neljapäeval kuskile kohale minema ja teistega oma koha eest kaklema - nagu t6eline eludzhungel!
Erstis - ehk esimese semestri tudengid, saavad hetkel igasuguseid pakkumisi mööda linna, enamasti kohvikutes :) Et ikka tudengitel k6hud täis oleks, onju.

Antropoloogias v6tsin osa linnarallist (Stadtrallye), mis oli superlahe v6imalus inimestega tutvumiseks. Ühised hommikusöögid olid ka nunnu. Anglistikas kahjuks nii palju ei organiseeritud, aga 300 inimesele korraga midagi korraldada on ka raske veits.

Ja siis see k6ikse suurem stressitekitaja - BAföG. Augusti l6pus andsin paberid sisse, laupäeval sain kirja, et ma pean ELAMISLOA neile esitama. Ja t6endama, missuguse paragrahvi järgi ma siin olla v6in. Samamoodi pean t6estama kui palju "vara" mul sulas on (ma ei tea, nad vist arvavad, et mul on madratsi alla tuhandeid peidetud). Tuli välja, et ma pean ka t6estama, mis ma sellel suvel (05.12-09.12) tegin. Minu näoilmest v6is ainult "!?!?!?!???" välja lugeda.
Ma ju TEADSIN, et see hull olema saab, eelmine aasta proovisime ju ka. Aga elamisluba mul ju küll vaja pole, ajuvaba. Nii me siis tuuslasime internetis ja printisime infot välja Euroopa Liidu, Eesti ja viisavabaduse kohta. Ma ei tea, järjest enam ajab mind see ametnike-värk närvi. Inglise keelt ei oska ja oma tööd ka mitte.

Öäää, okei. Nüüd lähen seda suurt posu ära viima.
Ahjaa, haige olin ka. Aga enam ei ole.

Ich freue mich TIERISCH...

Nüüd on asjakohane ka veidi reklaami teha projektile, milles ma suurima hea meelega juba kevadest alates kaasa löönud olen. Kahe nädala pärast on lood siis l6puks nii kaugel - kauaoodatud näituseavamine!
SIIN ja SIIN on selle kohta rohkem kirjas, paar illustreerivat pilti ka. Tundub, et mu käed saavad kuulsamaks kui ma ise - figureerivad näitusel kogunisti kahel pildil, hehe. Reklaamvideo on ka valmis ja ootab avalikustamist. Ääääärmiselt p6nev!

K6ike muud kui p6nev oli aga järjekordne 6htu, mil kass otsustas aknast alla kukkuda. Seekord aga ei j6udnud ta garaazhikatuseni vaid jäi alumise korruse akna peale kössitama. Pime oli ja nii me siis üritasime, magamiskott aknast mööda katust alla lehvimas, teda tuppa meelitada. L6puks lahendas asja Julian, kes altpoolt redeli otsa ronis ja harjavarrega teda suskima hakkas. Hirm veelgi rohkem alla kukkuda ajas kassi mööda katust üles ja aknast sisse :) Elu nagu multifilmis, ma ütlen! Siis suutis ta meid veel keset ööd (olgu, luiskan, kell oli peaaegu 6 hommikul) shokeerida sellega, et oksendas verd. Ma kohe kartsin, et selle katuseseiklusega rebestas midagi sees ära. Aga kui ta päeval niisama hüperaktiivne edasi oli, ei osanud ma midagi arvata. Niikuinii läksime arsti juurde, sest taaskord oli aeg süsti saada (mis talle alati meeldinud on, sest arstitädi nina vastu ennast h66ruda ei saa ju igaüks) ja tuleb välja, et see olevat üpriski tavaline. Midagi kratsis kurgus ehk lihtsalt. Nojah, elus ta on ja veel kuidas. :)
Mis oleks minu kohta palju öeldud, sest täna oli +29. Hilissuvi täies hiilguses. Elu ilma puhurita ei kujuta ma enam ettegi.

JA NÜÜD saan l6puks 100% öelda, et olen üli6pilane, sest semestrikaart (s6iduks), üli6pilaskaart ja igasuguste ametkondade jaoks vajalikud t6endid on koolilt kätte saadud. Jejeee! Bafög-i v6itlus on alanud ja kursustele registreerimisega pean veel ootama. Infopäevad tulevad!

Ekskursioon Loodusloo muuseumisse Münsteris. Kohustuslik pilt dinosaurustega (minu soovil, muidugi, hihi).

Minu kõige lemmikumad!
Kostya, Juan Carlos, Alfredo, Tolgonai ja Jonathan.
<3

Holiday update vol 1.

B2 tehtud - bäbäääm!
3 nädalat jõuluvaheaega = 4 esseed, pühad, palju süüa, pidu, LAN, ja lõpuks uus aasta.

Neljas advent ja telekast tuleb Üksinda Kodus 2. Üleeile sadas lörtsi. Ma siis vaidlesin siin selle ja lume erinevuse üle. Vaidlusest väljusin võitjana. Loomulikult.

Olen jälle nagu Pumukl ja mulle täitsa meeldib. Uuele aastale tuleb ju säravalt vastu minna! Eks näis, mis vilkuvaid vidinaid leida suudan, et endale selleks puhuks külge riputada. Ma veel näitan sellele vanale aastale, mis ma temast arvan! Uus peab parem tulema, muidu ma arvan, et mu siinne elu ainult kurbi sündmuseid täis ongi.
Jõuluplaanid muutusid. Seosed hiljutiste sündmustega otsustasime, et on parem, kui me jõululaupäeva Juliani ema juures veedame. Lihtsam mulle, ei pea kokkama :P Kummalisem aga seetõttu, et jõulud nende juures pole just väga "traditsioonilised". Eks iga pere omamoodi, kuid kui ma eelmisel aastal jõululaupäeval juustufondüüd sõin, siis oli küll veidi sürr olla.
Nüüd on aga nädalake vaba, et jõulukingitusi lõpetada ning endale loodetavasti mingisugunegi jõulumeeleolu sisse saada. Birgiti jõuluplaat läheb homme kontrolli, sest ma pole kindel, kas see tulest päris kahjustusteta pääses. Üks Indigolaste plaat tundub välispidiselt täitsa korras, aga kuumus tegi ikka oma töö, nii et ainult esimene laul on mängitav. Kahju, kuid eks ma kunagi kõik uuesti ostan :)

Olgu, ma koon edasi ja vaatan, kuidas Julian siin vana Indiana Jonesi mänguga nostalgitseb. Nunnu!

Wo seid ihr, Weihnachten?

On 14. detsember ja õuekraadid pole siiani alla nulli läinud. Vähemalt mitte päeval. Sajab ja sajab ja sajab. Ja siis sajab veel natuke. Vihma, mitte lund.
Esmaspäeval organiseerisime Kapitos (keeltekoolis) jõulukinkide jagamise. Wichteln, nagu neile siin öelda meeldib. Laud oli lookas isetehtud toitudest ja lõbus oli ka. :)
Pühapäeval käisime ühel heategevuskontserdil, mis oli Münsteri ladina-ameerika kogukonna poolt korraldatud. Mul Alfredo lööb seal aktiivselt kaasa ja kutsus siis meid ka. Sissepääsuks antud 4 eurot inimese kohta läks siis Peruu laste aitamiseks. Hispaaniakeelne muusika meeldib mulle tõesti. Kuigi suures osas on laulude teema kaotatud armastus, poeb hinge küll.

Eelmisel nädalal muutus rongides nii mõndagi. Kuna ma sõidan igapäevaselt rongiga, mille marsruudiks on Enschede (Holland) - Münster, siis ütles alati üks meeldiv ja mahe naishääl enne iga peatust selle nime mõlemas keeles. Ütles ka kummalt poolt rongi väljuma peab, aga ainult saksa keeles. Nädalavahetusest on aga naishääl asendatud nooremapoolse meeshäälega, mis hollandi keelt teistmoodi hääldab ning väljumist kahes keeles juhatab. Ainus viga on nüüd see, et automaatne teadaanne tihti poole pealt katkeb või siis mõnes peatuses hollandikeelse info välja jätab. Või siis ei ilmu terve teadaanne üldse. Eile näiteks sõitsin Münsterist koju ning teadaandeid hakkas kõlaritest tulema alles enne minu peatust, selleks ajaks olin juba umbes 35 minutit sõitnud. Liikuvast infotabloost ma ei räägigi. See töötab ka siis, kui tahab. Kuigi ka seda on muudetud: nimelt näitab see nüüd väljumise suunda ka. Üleüldse on mul tunne, et tervel maailmal on sakslaste täpsusest vale arusaam :P

Eelmise nädala suurim saavutus : leidsin viimaks oma lemmikleiva siin. Võttis ikka üle aasta aega, aga LÕPUKS. Ma ei mäleta üldse, kuna viimati valmispakitud leiba sõin. Me ikka ostame värsket. Neid jubedaid kukleid ei osta, teevad paksuks ja ei maitse ka. Olgugi, et kõik "väga tervislikud" sakslased, kes ainult BIO-kaupu ostavad, end neist täis pugivad. Nädalast nädalasse. Irooniline? Ma ütleks, et tüüpiline :P
Kaks päeva veel, siis on mul jõuluvaheaeg. Saan hakata pühadeks ette valmistama (näiteks jõululaupäeva söögid jne) ja ehk ka vannituba ümber organiseerima, eks näis.

Olgu, hvatit. Pean hakkama süüa tegema, prints tuleb koju, 12 tundi õppimist ei ole normaalne, aga tere tulemast ülikooli, eks :)

Arrivederci ja pe curind!

Üks nädal lähemale

Ütlen kohe esimese asjana ära, et eelmises postituses mainitud advendiküünalde alus sai täna uue "kasuka". Viimase nädala jooksul ilmus paar probleemi. Probleem 1: kass hakkas liiga palju selle vastu huvi tundma; probleem 2: okkad otsustasid küljest ära kukkuda. Nii ükshaaval ja vahel ka korraga. Ära nad igastahes tulid ja ilma okasteta nägi see lauakaunistus kuidagi eriti kurb välja. Mis siis ikka, uuesti oksaraksu, seekord teistsuguse kuuse juurde. Ja mis selgus - Julian tunneb mitut erinevat kuusepuu sorti, üllatus missugune. Nii v6ib temast ju isegi asja saada :)

Kass muutub iga kuuga aina kummalisemaks. Nüüd joob vett nii, et pistab käpa vette ja siis limpsib käppa. Ei tea, kas see on ehk laiskus v6i mis. Arusaadav muidugi, ega kass kummardama peagi. Ja kui vesi suhu ei jookse, siis tuleb muu variant välja m6elda. Nutikas. Kräunub küll palju, eks nüüd ongi 6ige aeg arstile aeg kirja panna. Eks näis, ootame ehk j6ulud ära, pühade ajal kassi traumeerima ei hakka just, hehe.

Olen tihti m6elnud sellele, et kui ebaloogilised sakslased on. Näen seda aeg-ajalt, aga no k6ige suurem absurdsus on (minu, kui p6hjamaalase jaoks) see, et nende arvates on vaja 6htuti jooksmas käies endale igasugused vilkuvad vidinad külge riputada ja kleepida ja 6mmelda, aga niisama linnavahel pimedas käies ei pea auto sind nägema. 6htuti ilma funktsioneeriva tuleta rattaga s6ites saad politseilt trahvi, aga helkureid keegi peale lasteaialaste ja tervisesportlaste ei kanna. Kui küsin, siis öeldakse, et see ju lastele. No eks. Koolis mult venelased on küsinud küll, et mis mul mantli küljes ripub. Seda ma väga ei imesta, sest kord on isegi Peterburgi miilitsad seda mult uudistanud. Vabandust, aga mina teen k6ik enda elu kaitsmiseks. Et hiljem ei saaks ei mina ega keegi teine öelda, et "oleks ju v6inud". Minul ripub küljes jänku, printsil p6der. Pätsas mult ära, sest kaotas enda oma kes-teab-kuhu.

Kaotamisest rääkides - mu k6ige ilusamad ja armsamad kindad on kadunud! Nüüd pean uued tegema. Täna tegin esimese, eks homme tuleb teine ka järgi. Enne j6ule tuleb üldse palju projekte ette v6tta, millegipärast on pühadeaeg alati kiire. "Ämm" tellis pajalappe ja müslikausse, Juliani kursa6de koti.. unustan tihti ära, et pühad peaksid rahulikud olema. Aga kui mul nädala aja pärast B2 test on ja Passiv järelkordamist ja kaebekirjad kirjutamist vajavad, siis ei leidu aega just väga "puhkamiseks". Aga kui see tehtud, siis saab rahulikumalt pühi v6tta, sööke plaanida ja piparkoogitainast valmistada. Küll siis j6uab :)

Olge paid ja teeme k6ik koos lumetantsu homme, et l6ppude l6puks see talv ka tuleks. Mul on sügisest lihtsalt nii k6rini juba. :P

Bis dann, Süßen!

´schwilljetzsowatvonschokolade!

Täna tuli esimest korda pähe m6te, et ENAM MA EI VIITSI. Jalutasin Juan Carlosega (mu uus ekuadori "kavaler", kes mind kohe täna naiseks v6tta tahaks, haha) rongijaama ja me lubasime üksteisel natuke viriseda. Tema selle üle, et tal ei ole aega piisavalt magada ja mina siis selle üle, et ma absoluutselt ei viitsi kodus rohkem saksa keelt 6ppida, kuigi ma seda just tegema peaksin. Mul puudub see intensiivkursus, mis teistel eelnevalt juba tehtud. Ja ega ma just 7ndast klassist midagi mäleta ka. Nii p6hineb minu saksa keel p6hiliselt sellele, mis ma siin rääkides-kuuldes 6ppinud olen. Aga ma pean enda üle uhke olema, sest sain tugevamale kursusele isegi ilma eelneva intensiivse 6ppeta. ;) Kuigi jah, reeglitest veel piisavalt ei tea, aga keeletunne tuleb tihti appi.

Nädalavahetusel käisin oma keeltekooliga Kölnis. Kapito korraldab aeg-ajalt väljas6ite ja iga päev erinevaid üritusi (vahvlite küpsetamine, foneetikatunnid, keegel jne). Kölni läks meid kokku vist lausa 53 väljamaalast erinevatelt keeletasemetelt. Minu grupist veel kolm.

Köln ise oli päris kena, kahju ainult, et ta kunagi mahapommitatud sai. Nii ei ole vanadest majadest peaaegu midagi alles, k6ik on pärast s6da uuesti üles ehitatud. Ilm oli jube tuuline ja tuul ise jube külm. Sai toomkiriku tippu ronitud ja šokolaadi muuseumis käidud. Viimasest t6in kaasa aga, üllatus-üllatus, kummikomme ja suure lutsukommi. Ja Kölni-teemalise 6lleklaasi. Sest Kölnis juuakse peaaegu ainult 6lut, mida kutsutakse Kölsch. Samuti on neil suur rivaalitsemine Düsseldorfiga, m6lemaid ühendab Rheini j6gi, mida mööda praamiga ühest linnast teise saab. Kokkuv6ttes ütleks, et eks ma külastan seda kuulsat toomikirku-linna veel. Enamasti sellepärast, et Julian mulle ajalugu seal seletada oskab :D