I'm dreaming of a ...

Päev pärast seda kui ma Maarika blogis kommenteerisin, et mul pole siiani taignarulli, rullin mingi alkoholi pudeliga tainast, ostsin ma rulli. Mitte vabatahtlikult, Julian natuke sundis. Tal sai järsku villand, et tema tulevane naine korralikku taignarulli ei oma. :D Nüüd on mul Dr. Oetkeri taignarull. Ega see vist teistest samasugustest millegi poolest erinegi. Ja nüüd kui pakendipaber ära visatud on, ei usu keegi mind niikuinii, et see onu Oetkeri leiutis on. Pähh.
Nii said selleaastased piparkoogid päris rulliga rullitud. Ohhh, ma armastan piparkookide tegemist! Aastaringi teeks neid. Üks päts tainast on veel alles. Enne aastavahetust teen vast selle ka ära. Kodu l6hnab alati nii hästi siis.
Mental note: sidrunimahla on juurde vaja!

Julian sai j6uludeks vinüülplaadimängija. Eile käisime IKEAs sellele lauda ostmas (me oleme koonrid, kui odava saab, miks kallis osta?). Nüüd panime Bing Crosby j6ululaulude plaadi mängima. On küll eriline tunne, heli on kuidagi teine. Nii m6nus. Aga mängija ise on nüüdisaegne, sellega on v6imalik vinüülidel olevat muusikat digitaalsele kujule panna. Vaevalt, et seda kasutame, aga kes teab. Nüüd ma m6tlen, missugust vinüülide hoidjat meil vaja on, sest enam ei pea nad keldris olema, nüüd on p6hjus tuppa tuua. :)

Ahjaa, ja yours truly kasutas eile esimest korda IKEAs imetamisruumi. Oli küll väike, aga nunnu. Väga ilus tugitool oli seal, ohh. Ja Astrid Lindgreni parimate juttudega raamat, mida mul mahti lugeda polnud. Ja ma unustasin neilt tasuta mähkmeid küsida, mh. Puht uudishimu poolest tahaks teada, missugused need on. Maybe next time..

 

Jingle all the way

 Pühad olime siis Juliani ema juures. Sädele sai uhke kleit selga ja ega ma isegi kehvem polnud. Laupäeval lasin juuksed maha! Oli ka aeg, ütleks m6ni (ja on juba öelnud ka), olid nood juba peaaegu tagumikuni kasvada j6udnud..
Julian Sädega kodus, mina peaaegu kolm tundi linnapeal - juhuu! Aga lühemaks nad said, endalgi harjumatu, nüüd olen filmistaar vähemalt. Ja värvi sain ka juurde, seekord siis tumepruuni ja vaskset - toonitab mu eelnevalt kunagi ammu hennaga värvitud punast (mis ka juba vaskne).

 Ämmamamma ei oska pilte teha, ilmselgelt. Aga see on k6ige parem, mis eile meist kolmest tehtud sai. Juliani käsi on nagu eriti imelik, aga ta toetas end kuidagi imelikult.
Kinkidest, oh. Julian tegi Riinuga mingi saladiili nii et ma sain j6uludes kastitäie Kalevi komme ja shokolaadi, kaks meetrit (vist) muhu seeliku riiet ja Bullerby laste raamatu - just selle oranzhide kaantega trüki, mis mul kunagi oli. Minu oma oli juba mu 6dede käest läbi käinud ja kapsaks loetud. Mina ise lugesin seda ühel suvel vähemalt 12 korda järjest, hoidsin padja all. Liialdamata v6ib öelda, et just see raamat on mu lemmik, minu lapsed - alustame Sädega - 6petan ma neid lugusid samamoodi armastama.
Muidu sain veel suure panni, mida ammu juba meil vaja on, vahvlimasina ja raamatu, pudeli glöggi (läheb täna käiku) ja kindlasti midagi veel..
Säde aga sai igast head ja paremat: natuke riideid, soojakotiks m6eldud pehme loomakese, vannirätiku, uhke high tech karusselli voodi kohale (liblikatiibadega m6mmid on küljes ja puha) ja mänguteki..

Täna, esimesel j6ulupühal tulid Juliani ema juurde tema elukaaslase pojad, üks neist omakorda oma poja ja kaaslasega. Tulema saime alles 6htul, poole üheksast olime l6puks kodus, huh. Auto täis pakitud, ega palju ruumi üle olnudki... nagu näha on lapsega j6ulude ajal reisimine nagu kolimine. Mul pann jalge ees ja Sädel naabriks hiigelsuur padi.

Muidu oli eile vist +13 kraadi, vihmane ja tuuline. Öösel vilistas aknavahelt. J6ulud? Kus? Siin küll vist mitte.. Aga näed, olid küll. Kastitäis Kalevi komme päästis mu pühad. Julian teab, kuidas mind 6nnelikuks teha.

Varastatud j6ulud

Mul on selline Faith Hilli laulu "Where are you, Christmas?" tunne. Selline tunne on, nagu oleks mult j6ulud ära varastatud. Aaahhh!
Mul ei jätku s6nu selleks, joonistaks parema meelega. Aga siis tuleks üks paganama kurb pilt ja niisugust kurbust ma internetiavarustesse saata ei taha.
P6hjus? Ma ei tea, ei usu et lumepuudus nii tugevalt m6juks. Aga kui nüüd aus olla, siis siia kolimisest alates on selline tunne olnud, see aasta lihtsalt natuke tugevam. Järgmine aasta, vot siis. Siis on Säde juba suurem ja saab midagi reaalselt teha ka, kuuske ehtida (enne tuleb muidugi kuusk osta), piparkooke küpsetada... siis on keegi, kes kinkide avamisest puhast r66mu tunneb. Vot seda ma ootan. Neid PÄRIS OMI pühi.

Ma olen tegelikult 6nnega koos, ja nii mitmes m6ttes. Mul on inimestega vedanud, kes meie ümber on. Neid päris OMI on muidugi raske leida, aga need, kes on, isegi ainult tuttavad näod, nad kasvavad südamesse. Nii leidub iga nädal ikka keegi, kes külla tuleb. Olgugi, et Säde pärast, aga siiski. Me oleme rohkem lasteasju kingiks saanud, kui siiani ostnud. Ja nüüd, pühade eel, leidub aeg-ajalt ikka m6ni Nikolaus, kes kommi toob. Kingid Sädele, kommid emmele-issile. Ja Kiisu? Kiisu saab palju paisid.
Oleme j6uludel jälle Juliani pere juures, mul on alati nii kurb Kiisut siia jätta. Selle ühe öö ja päeva peab ta muidugi vastu, kurb on aga ikka. Ent tagasi tulles saab ka tema head ja paremat.

Meisterdame siin j6ulukaarte, oh seda r66mu!

Ahjaa, ja kui 6ues on +10, siis mis j6ulutundel siia üldse asja on?

Tormituuled puhuvad igast suunast. Eile hakkas siin katuse all ehk natuke k6hegi, muudkui vilistas siin.
Öösel tuli esimene lumi maha, juhuuu! Loomulikult ei püsinud see (alles seitsmes lumi jääb ju püsima, nagu teada). Täna sadas teine lumi maha. Kuigi sellest sai ühel hetkel hoopis rahe. See torm Xaver ajab mind täitsa segadusse siin, aga ega ilm Saksamaal kunagi lihtne olnud pole.
Jalutamiseks on kaks päeva juba liiga tuuline olnud, nii ma siis meisterdan kingitust oma ämmaemandale ja koristan ja käin arstil v6i sotsiaalametis.

Jalutades käies on vankri rattad peaaegu et alati koera väljaheidetega kaetud. Ei ma aru saa, kui raske on oma koera järelt koristada. Siia kolimisest alates on meil üks plaan ja küll me selle ka täide viime. Muhhahhhaaa!
Kord oli ajalehes artikkel, kuidas ühe lasteaia lapsed neid hunnikuid koristasid, et näidata, kui must nende tee lasteaiast koju on. Absurd, kui juba 4-aastased sellise aktsiooni korraldama peavad.

J6ulud veel südamesse tulnud pole. Korra kuulasin Michael Buble j6uluplaadi otsast l6puni läbi, Säde tukastas lausa aeglaste laulude ajal. Keldrist t6in kaunistusi tuppa, loodetavasti viitsin varsti nendega midagi peale ka hakata. Kui Säde uinakut teeb kasutan ma seda vaba aega kas koristamiseks, n6ude pesemiseks v6i oma asjade tegemiseks. :) Tüüpiline vist.

Sädeleda tahaks! No nagu päriselt! Igast sädelevaid jubinaid tahaks endale külge riputada ja nii igal pool ringi särada.
Minu j6ulud peavad alati sädelema.
Samas, nüüd on mul päris Säde. Nüüdsest sädeleb maailm rohkem kui varem.

Shine on, maailm!