Kardetud-kauaoodatud 27. juuni

Mulle tuldi autoga järgi. Seiklesime Münsteris (seal autoga s6ita on päris karauul), haakisime teised endale sappa ja s6itsime Münster-Hafenisse, see on sadamapiirkond, mida järk-järgult välja ehitatakse, st vanad laohooned renoveeritakse uuteks. Terve veeäärne on kohvikuid ja baare täis ning soojal ajal ilmv6imatu vaba lauda leida. Lisaks on k6ik pingid niisama nautlejaid täis. Üks ütlemata kena koht.
Mulle anti lillekroon pähe, T-särk "Ich bin die Braut" ("Mina olen pruut") tekstiga ning lasteosakonnast saadud printsessiseelik selga. Ma ütlen ausalt, ma ise imetlen seesuguseid seelikuid aastaid. Üks taoline on kapis endalgi. Ja no KUI ILUS ON SEE LILLEKROON?? Ma olen nii rahul. Ausalt. Vähemalt oli selline printsessi tunne, ilma mingi tobeda kroonita (jah, ka ühte sellist nägin ma eile, restorani tualetis käsi pestes, kui mult küsiti :"Kas sa oled see pruut v6i? Sa näed küll teistmoodi välja kui sul need teised, neil on lindikesed." - ee, jah, k6ik ei saagi ju pruudid olla!). Klaasid valati Mummi täis ning nii ta läkski.
Jalutasime ringi, läksime sööma. Oi, ma ütlen. Nad olid hea koha valinud. Njämm! Itaalia restoran ning no kes saaks siis kunagi panna cottale v6i vaimustavale pitsale/salatile/pastaroale ära öelda. Meie tähtsal pidupäeval saab ka panna cottat, muide. Hihi.

Peale mitmetunnist söömist ja jutustamist läksime edasi linna kokteile jooma. Meie kelner oli vist küll maailma k6ige motiveeritum teenindaja, ausalt. Ma pole kunagi näinud, et keegi oma tööd niisuguse hea meelega teeks. Me ainult naersime, ta oli nii tore. Nimesilt ütles, et ta nimi on Panda ja no selline kallistamisväärne nägi ta välja ka. Tassis meile muudkui tekke välja ja nöökis meiega ja proovis sooja teha :) Seda on raske kirjeldada, aga sinna lähen ma küll suurima hea meelega tagasi.
L6puks saatsime Annie rongi peale ning asusime ise ka koduteele. Ma olin üpriski kutupiilu selleks ajaks juba, sest Säde polnud öösel üle 8 tunni väga maganud (arvestades, et me ta juba enne kaheksat voodisse paneme, v6ib arvutada kui palju mina tegelikult s6ba silmale sain).

Tore oli! Mu esialgne paanika peale kaardi saamist vaibus üpriski kiiresti ning eilseks polnud ma üldse närvis enam. Kui, siis ainult selle pärast, et kohaletulijad on k6ik nii erinevad. Kaks on minuga koos antropoloogias ja nendega saan ikka tihti kokku, nemad ainsana tundsid üksteist. Ülejäänud siis olid viimase kolme (!!) kuu jooksul Whatsappi vahendusel veidi tutvunud. :)
Ah.

Teeks jälle sellise väikese südame siia, kui oskaks.

Enne kui meelest läheb.
Tahtsin ära märkida, et kuna ma jätkuvalt nooruslik välja näen, siis arvatakse siin, et ma enam-vähem alaealine ema olen. Alates sellest kui ma Sädega haiglas imetamistoas olin ("Vabandage, aga kui vana te olete...?") kuni eelmise nädala reedeni (bussipeatuses "Esimene laps? Te olete siis küll väga noor ema...") arvatakse ikka ja jälle, et ma olen mingi teismeline, kellele laps tehtud. Täna ka üks vanem mees naeris Säde tuuslamise üle ja siis ütles mulle, et "Esimene laps? Ah, esimene viiest, v6i mis?" Kuigi ma muidugi ei saa täpselt öelda, mida ta sellega m6tles. Pakun muidugi, et vihjas sellele, et ma noor ja j6uan küll veel neli last teha. Arvestades, et siinne esmakordselt emaks saanud naise keskmine vanus on 35...

Tihti kui vestlus pikem ning päris vastamiseks mahti on, siis ikka mainin ära, et ma tegelikult 27, pole enam midagi nii noor. V6ite ette kujutada, mis reaktsiooni see saab.
Ja samas, mis suurt vahet seal on, kas ma olen 20 v6i 27 :)

Poissmeeste6htu ja k6ik streigivad

Jull elas oma poissmeeste6htu üle. Siiani valutab üle kere, sest nad olid kuskil natsibunkrisse roninud (poisid, noh). Laupäeva l6unal alustas ta rongiga oma kodulinnast teed Hannoveri poole, kahetunnine rongis6it. Ma veel helistasin talle ühe tähtsa paberi asjus ja poole k6ne ajal rebiti tal telefon käest ja minuga enam suhelda ei lubatud. Ta siis kasutas juhust hiljem ja kirjutas mulle rongi tualetist :D Nagu oleks tegemist millegi eriti salajasega olnud. 6htupoole v6tsid tal s6brad telefoni üldse ära ja panid koodi peale, et ta seda kasutada ei saaks. Okei, ma olin sellel hetkel veel täiesti rahulik. Tal lubati kell 19 meile helistada ja Sädele head ööd soovida - nagu oleks ta mingi vang, kellel ainult üks k6ne lubatud. Opakad. Ma ise olin täiesti rahulik, 6mblesin siin veidi ja vaatasin mingeid sarju. Kuni ta s6brad mulle kirjutama hakkasid. Siis läksin ma küll närvi. Ma saan aru, et nende eesmärk oli 6ilis, aga naistest nad vist küll midagi ei jaga. Selle asemel, et mind maha rahustada (ma polnud ausaltöeldes üldse närvis tollel 6htul), tekitasid nad minus vastupidise reaktsiooni. M6ni ime, et enamus neist siiani vallalised on. :P
Öösel ma magada ei saanud ja hommikul oli Säde ka kell 7 juba üleval. Ideaalne! 6htul oli Julian jälle kodus ja elu läheb rahulikult edasi :)
Täna valisin lilled ka ära. Ja paar muud detaili sai ka kordaaetud.

Mind ajab ainult marru, et saksa postiteenused hetkel koomas on, kolmas nädal juba nende suurejooneline streik. Postkasti tuleb ainult kohalik ajaleht. Mina ootan aga mitte ainult tähtsat kirja vaid ka tellitud tordikaunistust! Tahtsin muude kaunistuste jaoks ka üht-teist tellida, tundub aga et pean oma plaanid ümber m6tlema ja meisterdamiskaupade poodi alternatiive otsima minema. Kui neid siin ainult leiduks. Ühte korralikku ma külastan tihti Münsteris, aga no pole ikka sama, mis Etsy v6i Dawanda.

Üleüldse, k6ik streigivad. Rongijuhid üllataval kombel said oma tahtmise ja on rahul hetkel. Veel. See oli ikka karauul kui rongid ka ei s6itnud.
Mitu nädalat olid riiklike lastepäevahoidude (mitte lasteaedadega sassi ajada) uksed suletud, sest kasvatajad soovisid suuremat palka. Televiisoris saated kimbatuses lapsevanemaid täis. Kellelgi lendas ema veel Hispaaniast neljaks nädalaks kohale, et lapselaste eest hoolt kanda, ütles, et kauemaks ta jääda ei saa, sest tegi abikaasale ainult nelja nädala jagu süüa valmis :D Teine kultuur, hehe...

Ja siis Deutsche Post. Alles nad streikisid kolm nädalat. Nüüd jälle kolmas käimas. Unbefristet. Tähtajatult. Eelmine kord sain tähtsa kirja kaks nädalat hiljem kätte - aga vähemalt sain kätte, onju.

Nii me siin elame.
Kuninganna Elizabeth on Saksamaal ja hommikul näitas telerist otselülitust Berliinist - s6itsid presidendiga paadiga. Fänne tal siin leidub. Eriti kuna tundutakse uhked olema prints Philipi saksa vere üle :D

Maasikatest sai moos. Steviaga. Neli purgitäit tegin, ülejäänud püreestasin ja panin potsikutega külmikusse. Hea jogurti v6i pudru peale v6tta.
(Ma tegin telefoni piltidest tühjaks ja kummalisel kombel ei ole just moosipilte arvutisse ka kopeerinud - müsteerium!)

Seega pilt tuleb hiljem, homme näiteks. Täna ei viitsi enam.

Vahepeal on aga järjekordne nädal omadega l6pusirgele j6udnud. Sädel tulevad kolm hammast korraga, pluss see üks, mis hetkel täie rauaga teistele järgi "kasvada" tahab. M6ni ime, et printsess eile l6unauinakut ei teinud - äärmiselt kehv ajastus, kuna mul oli mingi madalr6hkkond (ilm m6jutab, noh) ja no nii väga tahtsin ise ka magada. Aga tutkit! Julian tuli siis oma igareedesest Magic-kaartide "klubist" (no päris klubi see pole, käivad lihtsalt koos) varem koju, sest tal hakkas minust hale. Ja t6i mu lemmiklilli!

Vannitoas, muidugi. Mujal sööb Kiisu nad lihtsalt ära!

Julian on täna Hannoveris. Tal pandi telefon lukku ja ei lubata minuga suhelda. Kell seitse 6htul sai helistada ja head ööd soovida. Homme näen siis, kas tüüp öösel magada sai. Pidi 6htuks siin olema. :)

Maasikahooaeg!

Okei, täna polnud päikest, üllataval kombel. Aga kuna mul plaanis vähese suhkruga moosi teha (no et Säde ka süüa saaks), siis oli ju maasikaid vaja. Ja kuna poest osta on lihtsalt liiga tavaline, siis käisime ise korjamas.
Pean t6dema, et eelmisel aastal oli lihtsam - siis magas see väike kratt oma autohällis ja kui üles ärkas, siis oli lihtsalt ja vaatas, mis toimub. Täna oli meil aga tööjaotus selline: mina korjasin, Julian s6i lapsega maasikaid. Vähemalt on lapsel nüüd selge, et tohib ainult punaseid süüa ja lehed peab küljest ära v6tma, neid ei sööda. L6puks istus seal vagude vahel ja ei suutnud enam ühtegi maasikat süüa. Korjamise p6him6ttest veel aru ei saanud :)

Väikese koha v6lud ka veel - kui p6llule j6udsime ja ämbrid kaalumisele andsime (tühjalt kaalutakse ära, et siis hiljem see ämbrikaal maha arvestada), siis küsis üks naistest, et kas me käisime eelmine aasta ka, laps turvahällis. :) Aasta aega tagasi! Me käime küll iga aasta neid korjamas, aga eelmine aasta t6esti ainult selle ühe korra. JA MEID MÄLETATI. Mis imeläbi, mul pole aimugi.
Samas, kes siis Juliani tumepruune lokke ei mäletaks :P

Nüüd homme lähen siis steviat otsima, vaatan mis variante pakutakse, kui üldse. Stay tuned!

Sammuke lähemal. L6puks.

  Saime s6rmused kätte <3 Teeks siin mingeid südameid, aga ei tea kuidas teha.
Sobivad super hästi, sain sellise, millesarnast olen ammu m6tteis kandnud. Julian on rahul oma lihtsama variandiga.. nende s6rmuste suuruste vahe on küll üüratu, aga no tal on lihtsalt paksud s6rmed :D
Ja minu number 47 on isegi m6nusalt suur veel, aga just piisavalt, suvel s6rmed paisuvad ka veidi..

Tellisin l6puks spets riidekotid meie pidupäevariietele. See pulmakleidi oma on nii uskumatult suur. Aga kui nüüd aus olla, siis hetkel ma kardan, et upun sinna kleiti ära. Ei oodanud kuidagi, et see niiiiii pikk on.
Tasakesi tekib kahtlus, et äkki on kleit liiga uhke lihtsalt tavalise registreerimise jaoks... aga siis tuleb Jull, ütleb, et "kullake, me abiellume ju ainult kord elus! peabki uhke olema!", ning ma rahunen.  Kuna ma kirikus ei abiellu, siis teen selle, mis meil on, v6imalikult ilusaks. :)
Kui ma selle kleidi ilma nutma puhkemata selga saaks ainult...
Julian m6tles muide ümber, ta ei tahagi mind enne pulmi kleidis näha, va tohman. Vananenud komme mu meelest, aga kui see talle oluline on.. nii tuleb mulle siis tema 6de appi.

Ja  noh, kontsakingi on vaja nüüd. K6rgete kontsadega.



Ahjaa, ja seal s6rmustekarbi k6rval on väike kingitus juveeliärilt. Täitsa naljakas. See on mingi vääriskiviga veinipudeli... eee, no see metallist "kork", millega juba kord avatud pudelit sulgeda saab. Ma ei tea mis see eesti keeles on, vabandust. :) Ja 6nnitluskaart oli ka. Esimesed 6nnitlused ja kingid on olemas!

Rabarberihooaeg ja kultuurne tulevik

Prints on tagasi kodus! V6i noh, eile oli. Täna ja homme istub ta kodust eemal ja valmistab oma järgmist tähtsat tundi ette. Jälle. Aga seekord selle 6ppeaasta viimane külastus tal. Siis saab puhata veidi.
Eile helistas talle s6ber ja ütles, et valmistugu, poissmeeste6htu tuleb Hannoveris. No tere talv. Ma olen rohkem närvis kui tema vist, aga ma tean ta s6pru. Apppiiiiii! See tähendab, et üks järgmistest nädalavahetustest on tal broneeritud. Ja mina istun ja muretsen muudkui, tüüpiline.

 

 M6tlesin rabarberimahla teha. Siis m6tlesin kooki teha. Ja siis oli eile üle +30 kraadi kuumust ning k6ige sobivam lahendus tundus hoopis siirup olevat. Ma jumaldan rabarberimahla ja kui ma saaksin iga päev vett juua, mis oleks rabarberi maitsega... no see oleks ju lausa unelm! M6eldud tehtud. Ent kuna ma sellist asja esimest korda tegin, ei teadnud ma suhkru kogusest midagi. Tundub, et sai liiga palju, ent pole hullu, ega ma niisama seda jooma pea. Törts kraanivette ja oi kui hea!

Jälle ajalehes. Kolmes koguni! Igaühes sarnane, ent erinev pilt. Meid kutsuti siin ühte ühingusse (ma ei tea, kas see on 6ige s6na), et siinkandis veidi rohkem kultuuri ja kunsti pakkuda - 6pitoad, improteatri etendused, raamatulugemised, fotokursused jne. Dampfross on meil rongijaamas, korraldab lastele igast ägedaid 6pitubasid - kuuldemängu tegemine, meisterdamine ja muu selline. Täiskasvanutele organiseeritakse kokandustunde mingite kohalike ning mitte-nii-kohalike kokkadega, betoonist valatakse lillekausse jne.
Me tunneme asutajaid aastaid ja olen ise nendega varem fotoprojekte teinud. Nii nad meilt uurisidki, kas oleksime n6us ka kampa lööma, et koos m6nede teiste noorte ning mitte nii noortega siin linnas veidi elu sisse puhuda. Mul on enda arvates nii uskumatult palju ideid, et muidugi olin ma n6us. :)
Eks näis, mis sellest nüüd saab. Siin on kultuuri jaoks väga raske rahastust leida, linn eriti ei toeta.
Pildil pole k6ik liikmed esindatud, aga meie k6ige väiksem on ka platsis. Uus generatsioon kultuurikorraldajaid :)

The dress

Minu kleidisaaga on j6udnud l6pule.
Kuigi selliseid asju tahan ma kuni l6puni saladuses hoida, v6in natuke rääkida küll.
Nimelt avastasin ma, et pruudisalongides on kleidid kallid ja koledad. Ja kui mitte just koledad, siis no sellised, mida ma just selleks üheks ja ainsaks kleidiks ei taha. Ning kuna mul polnud tahtmist (ega ka suurt v6imalust) omale üle 1000 eurost kleiti osta/teha lasta, otsustasin ma interneti kasuks.

Eks ma neid kleite ja internetilehekülgi ole juba vaadanud aastaid ning ettekujutus oma pulmakleidist oli mul ammu olemas. Kleit pidi olema pitsiga kaetud, A-l6ige, 6lad kaetud. Nii.
Kui l6puks siis valimiseks läks, välistasin ma k6ikv6imalikud, ka saksakeelsed, internetipoed, mis spetsiaalselt pulmakleitidele spetsialiseerunud. Enamik neist olid vigases saksa keeles (esimene vihje) ning kui lehel pika tuuslamise tulemusel selgus, et kleidid tuuakse Hiinast, kasvas kahtlus veelgi. Guugeldamine aitab? Jah, m6nikord t6esti. Sest tänu taevale (minu puhul, muidugi), on piisavalt 6nnetuid, kes sellistelt lehtedelt tellinud on - saab ju kleidi juba 200 euroga!

Siis pöördusin ma aga oma ammuarmastatud Etsy poole. Olen sealt aeg-ajalt ikka käsitöötarbeid tellinud ja tean, et seal pakuvad 6mblejad ja käsitöölised oma kaupa müügiks. Tuuseldasin siis nende "poodides" kuni leidsingi kaks ideaalset kleiti. 6mmeldakse just sinu m66tude järgi ja nii kuidas sa tahad, v6id ise oma lemmiku kleidi pildi neile ka saata, 6mblevad ka. Hind täiesti m6istlik (mitte liiga odav, mitte liiga kallis). Ainus konks - 6mblejanna on Hiinas. Lugesin siis retsensioone, mida tal ikka oli. K6ik positiivsed. Nii ma siis v6tsingi riski ja kirjutasin talle. Kleidi valimine nende kahe variandi vahel oli raske. Istusin siin 6htul Julianiga ja nutsin (täiesti ogar peast, noh), sest ma ei teadnud kumba valida. Kokkuv6ttes valisin südame järgi ning hetkel ei kahetse. On veidi mu esialgsest plaanist erinev, ent siiski pitsiga, 6lad kaetud, a-l6ikega.
Nii, nädalad möödusid, kleit valmis. Olin pidevalt 6mblejannaga kontaktis, ta ise 8. kuud rase, hulluke. Ütles, et hetkel l6puballi hooaeg, tellitakse palju kleite. Sai kenasti kleidi posti pandud ning ma jäin ootama. Kuni poolteist nädalat tagasi mulle tollist SMS saadeti, kus ostukviitungit n6uti. Ma pidin t6estama palju kleidi ees maksin. Kleit oli Leipzigis. Olgu, saatsin neile siis e-maili (seda nad palusid) ning jäin ootama. Nädal aega ei midagi. Kuni siis l6puks eelmise nädala l6pus mul kollane lipik postkastis oli, et DHL käis, mind aga polnud ning leppigu ma nüüd päev kokku, millal ma paki ära toon. Okei, kurioosum - ma olin tollel päeval kuni kella viieni kodus ja DHLi küll ei käinud. Mis seal ikka. Pika uurimise käigus selgus, et kleit on DHLi kuskil baasis m6ned linnad edasi. V6tku ma aga 150 eurot kaasa ja tulgu korjaku oma pakk ära. Juliani kodus ju pole ja mina autot juhtida ei oska (paar korda elus tuleb hetk, mil ma seda t6esti kahetsen), seega uurisin eile ma marsruute. Bussiga k6rvallinna, sealt rongiga edasi. Konks aga selles, et rongijaam on linna ühes otsas, DHLi laod teises. K6ndides kuluks kolmveerand tundi. Bussiga peaksin paar korda ümber istuma ja siis telefoni navigatsiooni äppi kasutama. M6tlesin aga, et kuna majaperenaine ise mulle välja pakkus, et s6idutab mind poodi kui vaja palju süüa osta, ehk küsin temalt. M6eldud-tehtud. Nii panin ma tänaseks DHLis end kirja (netis mingi kummaline protseduur) ning s6itsimegi seiklema. Kumbki ei teadnud kuhu minna, aga internet ja GPS on m6nikord küll kasulikud. Kohale me j6udsime, kleidi ma kätte sain. Olgugi, et 150 euro asemel 162 maksma pidin.
Puh.

Käed värisevad. Ma olen sellesse kleiti armunud, elusees pole midagi nii ilusat  näinud, ausalt. Olgu, Säde sünd oli vist teine selline moment, mil ma end nii tundsin. Imelik öelda, aga kleiti riidepuule riputades oli sama tunne kui siis, kui mul looteveed tulid (mis mul üpriski üllatuslikult juhtus ning JAH on jah kole ja inetu ja väkk, aga kui korra ära sünnitanud oled, on k6ik see väkk tegelt nii ilus ja imeline, ohh) - selline tunne, et sa tead küll mis nüüd tuleb ja juhtuma hakkab, aga see k6ik on nii uskumatu. See pole mitte hirm, vaid selline ootusärevus. Samasugune vastuolu nagu 6nne puhul nutmine.