Nüüd istun siin elutoa põrandal ja mõtlen, et peaks ikka magama minema, arvestades kui vara siin mõni põnn ärgata suvatseb. Julian veedab öö oma ema majas, sest siin lubati ööseks ja hommikuks tohutut lumetormi, sealkandis isegi suuremat. Ja ta polnud kindel, et ta hommikul õigeks ajaks tööle saab. Ema juurest on lühem maa ja nii saab ta homme kauem magada ka, va õnneseen. Aga ma pigem loodan, et teed läbitavad oleksid ja jäidet ei tuleks, et ta õhtul ilusti koju saaks. Prognoosid on ehmatavad ja kohalikud on paanikas - 20 kuni 30 cm lund, kerged orkaanituuled ja homme õhtul pidi hoopis vihma ja äikest tulema. Kokkuvõttes sarnaneb siinne kant homme-ülehomme arvatavasti maailma lõpuga. Aga ootame ära, enne kui testamenti koostama hakkame.
Istusin nüüd viimased 1,5 nädalat köögis ja lugesin ja proovisin teaduslikust tekstist aru saada ja koostasin mingeid pabereid ja ettekannet ja mis iganes. Ma pole ammu sellises stressis olnud. Eile oli siis ettekanne ja no elasin üle.. Öösel magasin küll ainult 3 tundi, hommikul peale seda kui Julian Johanniga ära läks põõnasin natuke edasi, kuni Säde äratama pidin, et ikka lasteaeda jõuda. Vedas, et ta just eile kauem magada otsustas. Ei juhtu just tihti :)
Elusees ei taha enam üksi saksa keeles ettekannet teha, ausalt. Ja elusees ei alusta ma ainult 1,5 nädalat varem, kui mul 7 teksti (eelmises postituses eksisin) läbi närida vaja on. Ca 160 lk. Samal ajal kui kodus 2 väikelast on. Peaaegu ilmvõimatu, noh. Mul tekkis viimasel õhtul veel absurdseid probleeme Juliani väikese arvutiga, mille ma kaasa võtma pidin. Nagu ikka kuhjub alati kõik. Aga lõpp hea, kõik hea. Mul lihtsalt hea meel, et ma ettekandmise eest hinnet ei saa :D Hinde jaoks pean kuskil 15 teksti läbi töötama ja 10-12 lehekülge kirjutama. Aga see annab märtsi lõpuni oodata. Enne vaja teema välja mõelda. Midagi visuaalsete genealoogiate kohta, siis ei pea end täiesti uuesti meelestama vähemalt.
Nädalavahetusel tuli esimest korda viimase 6 aasta jooksul päris lumi maha. Vahepeal on ikka paar korda mingi tuhksuhkrulaadne kiht küll maad katnud ja eelmisel talvel sai lausa 10 sentimeetriseid lumememme teha. Aga no muidu elame mingis augus, kus lund kunagi ei ole. Seekord oli lausa 2 päeva lund! Ja sai lumeingleid teha isegi! Säde räägib mulle muudkui, et "emme, sa ju tahad lund, kus lumi on?". Ja ma ei tea vastust. Loodame, et homme ärkame uuesti lumises linnas.
Pühapäeval tahtsime Eesti Kooli minna (sellest kirjutan kord hiljem), aga just siis kui me tahtsime oma moonakottide ja tutimütsidega kodust lahkuda, taipasin telefoni kontrollida ja nägin, et koolipäev jääb kiilasjää tõttu ära. No tere talv. Sõna otseses mõttes. Aga kuna kõik oli pakitud ja lapsed valmis, siis kasutasime juhust ja läksime loomaaeda. Kaamleid ja tiigreid vaatama. Säde sai elevante ja papagoisid toita ja kokku jalutasime 6 tundi seal ringi. Detsembri alguses sündis neil üks gorillabeebi ja see oli minu päeva highlight. Tore oli, et loomaaias oli just lõppemas 1,5 kuud kestnud pakkumine, et maksa palju tahad. See oli loomaaia ka viimasel pakkumise päeval puupüsti täis toonud. Paar päeva tagasi lugesin, et neil oli selle raames nüüd topelt tulu olnud - nii tore ju! Ma hakkasin tõsimeeli vaderiks olemise peale mõtlema. Pean selle kohta rohkem uurima vist.
Olgu, nüüd magama. Muidu olen homme jälle kui zombie. Kuulsin just, et õues müristas. Eee, kuhu lumi jääb siis?
P.S. Lumi on olemas. Ja tuleb juurde! Head ööd!
