Alles ist besser mit Schnee

 6. jaanuaril oli kolmekuninga päev (see t6i endaga muidugi kaasa jälle need lapsed, kes mustaksvärvitud nägudega ringi jooksid). Meil aga korjati kuused kokku 12ndal. Nagu ikka korraldas seda mingisugune Landjugend, kas siis kristlik v6i katoliiklik, kes seda enam teab. Helistasid uksekella ja küsisid, kas mul kuuski on - kahjuks polnud. Aga aknapealt piilusin ja imetlesin neid noori, kes traktoriga s6itsid (pigem kadetsesin, mitte nooruse vaid traktori pärast), poisid kastis v6i roolis ja tüdrukud järel jalutamas. Itsitamas. Ah seda noorust!
Ikea muide korraldas kuuseviskamisv6istlusi, mitte siin, aga kaugemal. Oleks mul kuusk olnud, oleksin ka visanud.

Eile hommikul ärkasin üles selle peale, et Julian kiskus akna lahti ja karjus "Ärka üles, lund sajab!". Mu meelest maagiline algus meie pooleaastasele tähtpäevale. 6htul läksime sööma ja jälle sadas lund. Kuigi siinne lumesadu ei ole päris sadu. Ega ka päris lumi. See on nagu lumepuru, mis tuulega mööda asfalti edasi rullub. Nagu väikesed valged kodutud pärlid. Juliani meeleheaks nimetan seda ka lumeks, p6lise p6hjamaalasena tundub see aga teotusena.
Täna koolis virutas mulle pinginaaber elevusest küünarnukiga peaaegu ribidesse - "Lund sajab!". Jah, sadaski, seekord olid need lausa väikesed räitsakad. Läbi linna tiiru tehes rongijaama poole k6ndides m6tlesin, et teen pilti. Ja tegingi - palun väga. Just siis kui ma oma telefoni välja v6ttes imelist 6rna sadu nautisin tormas must mööda üks torisev naine, kes tuttavat kohates esimese asjana plartsatas: "Mis kohutav ilm!" No kuidas saab selline ilm veel kohutav olla?

Ahjaa! Ja kui me Eestist tagasitulles vene poes käisime, saime tasuta paki magusaid barankasid! Nüüd ma nosin siin neid aeg-ajalt, Julian peab nimelt dieeti. Ja mina olen mitte millestki 48 kilo peal. Ma ei tea, kas nutta v6i naerda. :)