Elu väikesed õppetunnid

Tere päevast. Täna mina kooli ei läinud. Tähendab, hakkasin isegi minema, aga siis jäi tee pooleli. Miks? Veidi piinlik isegi, sest ma ise olin süüdi. Nimelt ei saa Marion siiani aru (kuigi peaks juba, eks), et hommikuti peab PALJU sööma. Ja siis juhtub, et ta ainult mõne viinamarjaga kõhus välja läheb. Väljas on tol hetkel soe, rong on hollandi koolilapsi täis ja istuda pole kuskile. Mis siis juhtub teise ja kolmanda peatuse vahel? Pilt hakkab eest kaduma. Kuulmine ka. Siis tuleb kõrvalolevalt noormehelt abi paluda ja väljuda ning Juliani ootama jääda. Kes muidugi pahaseks sai, et kuidas ma küll unustasin süüa! :) Aga 10 minutit hiljem istusin autos teel arsti juurde, keda muidugi polnud, sest tal on koolitus Jaapanis. Kaks nädalat. Okei, asendusarsti juurde siis, kus nad ei teadnud ÜLDSE mis mu Euroopa Ravikindlustuskaardiga peale hakata (mul juba kogemusi on, näitasin neile mis paberid ära täitma peab, hehe). Mõõdeti, vaadati ja öeldi, et ma kokakoolat jooksin. Ei, must tee ajavat ka asja ära. Ja siis muidugi "rohkem süüa, juua". Ja mingeid vererõhutilkasid võtta kui paha hakkab. Muidu on kõigiga kõik korras. Tantsime puha. Suvi on ka peaaegu käes, miks ka mitte. :)

Õues sõidab ringi auto, mille valjuhääldist inimesi verd andma kutsutakse. Kohalikel haiglatel on väikestviisi kriis. Julian käib ise iga paari nädala tagant trombotsüüde andmas, neid on ka alati nii vaja, et talle lausa helistatakse ja palutakse andma. Viimane kord Eestis olles olime Tammsaare pargis kui talle helistati ja järgmiseks päevaks aega pakuti :)
Mina aga ei tohi anda. Pole kunagi tohtinud, ei tea mis tulevik toob. Kui ma imekombel kunagi üle 50 kg kaaluma hakkan, siis vist võetakse mind ka vastu. Aga Julianil alati hea meel, kui sealt tuleb. Kõht täis toidetud ja tal on alati piisavalt aega lugeda (50 minutit kestab see värk tavaliselt). Pluss taskuraha saab ka. Mida veel tahta!

Muidu on kevad-suvi, põllud on maasikatega asjatajaid täis, utekesed sünnivad suure hooga (kord nägime vastsündinuid ise, üleni märjad, koperdasid ja nabanöör rippus ka veel värskena küljes) ja jäätisekohvikutesse eksime ka järjest tihedamini ära. Mõnikord on lausa tunne, et maailm pole kunagi ilusam olnudki.

Pai!