Pühadejänku ja Säde 0,5

Munapühadeks värvisin sibulakoortega mune, nagu ikka. Siiani pole leidnud siit kedagi, kes nii neid värvib. Julian käskis kümme tükki värvida, nii sai ka tehtud. Samal ajal pidin ma veel torti tegema ja Säde järgi valvama - tuli küll WonderWomani tunne peale.
Kahjuks suures tuhinas ja õhinas unustasin JÄLLE pilti teha. Mu meelest on sibulakoortega värvitud munad kõige ilusamad. Juliani ema ju keedab NIISAMA mune pühadeks, ei värvi üldse. Siin värvitakse vist ainult lasteaias mune, või kodus ema-isa valvsa pilgu all. Aga täiskasvanud seda ei tee. Pole kohanud vähemalt. Nemad lähevad pigem poodi ja ostavad valmisvärvitud ja -keedetud mune. Riin ja Merilyn hakkasid Edekas kõva häälega naerma kui ma neile neid neoonvärvides mune näitasin... ma naersin ka, mõned aastad tagasi. Nüüd on lihtsalt kahju kuidagi.
Siin tehakse munapühadel (tean, tean - ülestõusmispühad on need tegelt, aga mitmel põhjusel on just "munapühad" külge jäänud) lastele kingitusi. Väikestele peidab Osterhase (pühadejänes) aeda või

Paljudel pühadekaartidel kujutataksegi jänkusid,
kes aeda mune peidavad. (Pilt: google)

majja või parki šokolaadimune ja -komme, mida siis nimetet lapsed korviga otsima hakkavad. Juliani ema teeb meile siiani kinke: eelmine aasta saime uued käterätikud vannituppa, see aasta munatopsid (mis iganes need tegelt on, ma ei söö nii palju mune, et mul mingeid erilisi topsikuid/hoidjaid nende jaoks vaja on), valis spetsiaalselt kollased, sest mu lemmikvärv on kollane. Olgu, aitäh, Julian on üliõnnelik, sest nüüd saame me PÄRIS perena pühapäeviti mune süüa. Tüüpiline sakslane, ma ütlen.


Tort läks veits nihu, sest mul polnud aega sellel glasuuril seista lasta ja kuna õues oli soe, siis sulas see seal laua peal. Aga vähemalt sai tehtud. Täna sõin hommikusöögiks viimase torditüki. Nüüd vist aitab magusast ikka PIKAKS ajaks... kuigi pärast sünnitust on mul alati nii jube magusaisu peal. Ma olen alati magusat söönud, ent vot nüüd on ikka ekstreemne isu, Julian siis aeg-ajalt motiveerib mind, sest meil on kokkulepe. Ta siis ütleb näiteks "oh sa mu paksuke" ja mul kaob kohe kummikommiisu ära.

Ah, et miks ma üldse tordi tegin? Eks ikka sellepärast, et väike haldjaprintsess Säde sai pühapäeval, 20.04, poole aastaseks. Pool aastat pole veel päris sünnipäev, pigem nagu pool-sünnipäev. Siiski on mul raske uskuda kui kiiresti see aeg läinud on, alles ta trampis mul kõhus, alles ma olin haiglas, alles ta õppis keerama, nüüd juba istub ise... Kõigil neil, kes ütlevad et lapsed kasvavad nii kiiresti, on õigus. Eriti see algus läheb linnutiivul. õnneks saab tänapäeval neid hetki mitmel erineval viisil salvestada, kas siis foto või video kujul. Peakski videosid sorteerima... ja albumit täitma. Aega on jätkuvalt nii vähe, vähemalt saan öösel magada. Viriseda ei tohikski nagu. :)
Ning mulle öeldakse muudkui, kui väike ta oma vanuse kohta on. Mind üllatab see natuke. Jah, ta pole mingi suur ja paks beebi, ta on ilus, väike ja õrnake. Juliani ema tuttava lapselaps sündis umbes samal ajal kui Säde ja pidi juba suurust 74 kandma (see pidi 9-kuuse lapse suurus olema), Säde aga mahub pikkuselt juba 68 (6 kuud), laiuselt veel kohati 56 (vastsündinu-1 kuu) :P Neid lasteriideid tehakse ka absurdsete mõõtude järgi, igal pool erinevalt. Hea kui laps pole eriti pontsakas, ent ehk see aeg veel tuleb. Eks näis. Niikuinii saame järgmise lapsega kogu kupatuse, hehe.

Oih, emme "paus" sai otsa, printsess ärkas. :)