Tänane hommik on veidi kummaline. Säde oli juba kell kuus üleval ja isegi suure kisa peale magama ei jäänud. Nii lasi Julian mul magada (ma ei tea siiani, mis värk sellega on, et ta nii hea on?) ja nii nad laamendasid lastetoas, nii oma poolteist tundi. Nüüd, vähem kui tund aega enne seda kui me esimest korda päevahoidu (Tagesmutter) minema peame, et harjutama hakata - nüüd, magavad. M6lemad. Ma s6in just viimase tükikese meie viimasest Kalevi shokolaadist ja üritan juba tänast 6htut planeerida. Mul on nii palju, mida enne oktoobrit valmis teha tahan, et pea hakkab lausa ringi käima.
Eile ei saanud ju peaaegu kaks tundi arvuti eest t6usta, isegi kui ma teadsin, et mul ootab üks kombekas l6petamist. Ma olen vist t6esti veidi segaseks läinud oma 6mblemistuhinas. Aga eile tuli ju maailmaparim krimi, Thiel ja Boerne Münsterist! Eks k6ik räägivad alati Tatortist, aga ma olen veidi erapoolik ka. Münster ju minu Münster! Ahhh, ma olen elevil iga kord kui ma rongi astun ja sinnapoole s6itma hakkan. No nii minu linn. Natuke väike mu jaoks (ma ju pealinna daam), aga ma lausa tahan seal kuskil maha istuda ja teed juua. V6i niisama maha istuda ja lihtsalt inimesi vaadata. Ohh, ma peaks vist Münsterist eraldi kunagi kirjutama.. et kuidas ma vist kunagi ise seal rattaga s6itma ei hakka, kuidas bussijuhid vahepeal üksteise peale karjuvad, kuidas k6ik rohelised platsid linnas on muru näksivaid jänkukesi täis, kellel tihti järelkasvu ringi sibamas näeb, kuidas nende vegan restoranis on super hea falafel. Kuidas bussid keset linna mind jubedalt häirivad (no kujutage ette kui Tallinna vanalinnas bussid s6idaksid!), kuidas need fassaadid on nii ilusasti uuesti üles ehitatud, et ei teki tunnetki, nagu oleks see linn kunagi maha pommitatud olnud. Kuidas nende linnamuuseum alati mult vähemalt kaks tundi röövib (tasuta sissepääs, hell yeah!). Kuidas mul alati uhke tunne on, kui pean (kahjuks väga harva) mingeid pabereid kooli viima ja lossi uksest sisse astun, sest kooli asjaajamine toimub osaliselt lossis... ahhh, ma v6iksingi jääda rääkima, noh.

Aga tegelt, Jan-Josef Liefers. Professor Karl Friedrich Boerne. See k6ige ägedam patoloog üldse, see kes natuke välja näeb nagu Robert Downey Jr. Oli hiljuti WDR2 (raadio, mida me kodus kuulame) stuudios, andis intervjuu ja... laulis! Bänd on Radio Doria ;)
Ja laulab hästi!

Okei, nüüd peab Juliani ja Säde üles äratama. Juhhuu!