Käisime jääd otsimas

Meil tormab jälle. Kuni 110 km/h tuul ja kogu Saksamaal on eriolukord välja kuulutatud. Hetkel olen juba kolme suurt mürtsu kuulnud, kas allkorrusel v6i kuskil väga lähedal.
Mägedes pidi kuni 140-ni t6usma tuul, mis on juba kui orkaan. Tormi kutsutakse Niklaseks ja algas öösel (eile kusjuures lahkus just üks torm) ja liigub täna üle meie.
Käisin arstil, vedas, sest tabasin pooleldi kuiva ja mitte väga tugeva tuulega aja. P6lv on okei, olen meniski ülekoormanud ainult, seega pean paranemist ootama ja suurt koormust vältima. Homme lähen siis zumbasse, ehk jään ellu.

Reedest algas siin koolides kevadvaheaeg, kaks nädalat. Julian on kodus ja naudib puhkust, olgugi, et tal tegelikult palju ette valmistada. Ja minul ka, kui nüüd aus olla. Ma olen laisk! Appii!
Kuna Säde oli eile päevahoius, kasutasime me juhust ning tegime Marioni-Juliani päeva. Hommikul saatsime mu 6mblusmasina parandusse muidugi ja ostsime Lidlist pakkumisega lasteriideid, aga ülejäänud aja (kuni kella viieni 6htul) üritasime oma asja ajada.
Julianil oli mulle üllatus. Ta viis mu uisutama! Häbi lausa, aga me pole koos kunagi uisutamas käinudki, oli vaja see viga ära parandada. Uisuhall oli peaaegu tühi, m6ned vanemad lastega. Ja siis tulid m6ned p6genikud Aafrikast, kes esimest korda jääd nägid. Nende mingisugune tugiisik oli nendega tulnud, oma kaks last ka kaasa v6tnud ja nii nad siis harjutasid seal, kiivrid peas. Oi neil oli naljaks, ja meil ka. Nii lahe on sellist siirast r66mu näha, isegi kui nad pikali kukkusid :) Pani m6tlema, et ei mäletagi kuna ma esimest korda uisud alla sain ja jääl olin.. ikka väiksena. Enam ei teagi, mis tunne see on.

Jalanumbrite vahe on meil lausa kümme numbrit!

Julian meisterdas päikesevarjutuseks. Kasutada ei saanudki.

Kuidas mina päikesevarjutust vaatasin, kaks erinevat live-streami. Parempoolne oli Kölnis, iseloomustab aga täpselt seda ilma, mis terves Bundeslandis oli. Nii palju siis varjutusest.

Kanad teel! (Pilt tehtud meil ühe kiriku taga, linna keskel)

Üks ehitusplats ajab teist taga. Seal t6mmati just neli maja maha, kaks neist vanaaegsed Fachwerk-tüüpi.

Leidsin nahkhiires6braliku maja! Muidu tavaline elumaja, ei tea kas peidavad Batmani pööningul?

Isidor jäi paremast silmast pimedaks. Nüüd vaja doonorit!

No tere talv. Käin juba kuid j6ukas ja zumbas ja midagi nagu muutunud polegi. Kaalun 300 grammi vähem kui detsembris (naljakas)  ja tark kaal käsib mul üldse 5 kilo juurde v6tta! Mis nali see veel on? V6tke ise kaalus juurde kui tahate, mina seda ei tee. Hea meelega tahaks tagasi sama kaalu peale kui enne Sädet, aga vaevalt, et seda juhtub. Mitte veel vähemalt. Peab leppima t6siasjaga, et peale rasedust pole naise keha enam iial sama kui enne. Ohjah. Tore on see, et iga kolme kuu tagant uue treeningplaani saad. Istud aga treeneriga koos ja koostad plaani.

Hetkel on mul vasak p6lv ju üldse kutupiilu, sain teisipäevaks selle Lindebaumi juurde aja, eks näis mis räägib. Ei tahaks nii noorelt juba vigaseks jääda.


Muudest uudistest nii palju, et terve riik leinab. Eriti meie Bundesland (Nordrhein-Westfahlen), sest need lennu6nnetuses hukkunud kooli6pilased on siitkandist pärit. Meie juurest ca tunnise s6idu kauguselt. Ma tean, et iga päev sureb palju inimesi, kellest jääb perekond leinama, ent see 6nnetus on meid siin lihtsalt ni rööpast välja viinud. Eriti kuna täna selgus, et see polnud just päris 6nnetus ka.

Ah, ja Juliani s6pradega ei saa me jälle kokku, sest tore ämmamamma ütleb, et tema 6htul Säde enda juurde ei taha, sest neil on "rahu" vaja. Ma küll ei tea, kuidas üks magav laps rahu segada v6ib, aga nii tundub meie elu siin olevat. Kas läheb Julian alati üksi v6i mitte üldse. Absurd.

Jessjessjess!
L6puks ometi saime 100% kinnituse oma tähtsa päeva peopidamise kohast. Nii suured sekeldused sellega, aga k6ik on hetkel parimas korras. Saan järgmise asja nimekirjas ette v6tta l6puks: kaunistused. APPI.
Ja fotograafi leidmine sai tänasega ka linnukese kirja. Me tahtsime ju küll piisavalt vara kogu organiseerimisega alustada, aga see k6ik muudkui venib ja venib ja venib. Ma olen sada protsenti kindel, et enne juulit j6uan ma veel kuskil viiskümmend korda nii uskumatult närvi minna ja paanikaataki saada, ent see k6ik on seda väärt. Kord elus, ainult kord elus...





Ja mu overlock läks katki. Mingi julla murdus lihtsalt ära. Nüüd pean kuskile kirjutama v6i helistama ja küsima, et kas tulevad ja v6tavad ise masina kaasa. Kuhu ma selle veel tassima peaksin? Postkontorisse? Jeerum. Ning ortopeedi juurde pean ka minema, fui. Proovin aga lihtsamat teed minna ja oma perearstikeskusesse end näole anda ja Dr. Lindenbaumi n6uda. Mu treener väitis, et too on spordiarst ja kui ma Cathy poolt teda tervitan, siis saan p6lve terveks. V6lus6nad. Noh, hoidke pöialt.

P.S. Kas ma olen öelnud kui jube väike linn see on siin? Ja kas ma olen maininud kui paganama hea see vahel on? Tutvused! Ahhhh!

Naljakas seik - detsembris käisime ühes poes Julianile ta ema pulmaminekuks jakki ostmas. See oli ka ainus kord mil me seal poes käisime. Säde jooksis ringi, sai piparkooki ka veel. Jaanuaris vist jalutasime sealt mööda (teeme seda tihti tegelt, see siin "kesklinnas") ja Säde jooksis poodi sisse. Sai jälle küpsist. Tädi mäletas meid. Eile sama lugu. Säde jooksis poe poole, tahtis sisse minna, aga tädi tuli juba ise välja ja ütles, et täna tal küpsist pole, aga tulgu Säde munadepühal tagasi.
Suures linnas ei mäletaks keegi mingeid ostjaid, kes ainult korra käinud on. Siin teab isegi pagariäri tädi, mida me süüa-juua tahame. "Teie tavaline - latte ja rosinasai?"
Meisterdamistarvete poe tädi ka on oma, olen seal täpselt kolm korda käinud ainult. Sürr minu jaoks, born and raised Tallinnas, mingil määral suurlinnas.
Ent ma pean nentima, Julian on mingisugune hurmur vahel. Tal piisab ainult naeratamisest ja k6ik on s6bralikud ning räägivad sulle kogu oma eluloo ära, annavad tasuta saiakesi lapsele ja mida k6ike veel. Tuleb kasuks. :)

Rämps jutt.

Kollased prügikotid. Neile, kes Saksamaal elanud pole, ei ütle need mitte midagi. Aga siin sorteeritakse prügi suure hoolega, meil on kolm erinevat prügikasti, mis erinevatel aegadel tühjendatud saavad. Selleks ajaks peame nad maja ette vedama, et prügiauto neile ligi pääseks. On Papier - paber, papp jne; Biomüll - söögijäägid ja k6ik muu k6dunev; Restmüll - k6ik, mis ümbertöödeldav pole, meil enamasti mähkmed*. Ja siis on Gelbe Säcke, need kollased kotid - k6ik pakendid, kile, mahlapudelid, millel panti pole jne, mida ümbertöödelda saab, tuleb nendesse koguda. Neile tullakse ka siis kord nädalas järgi, tavaliselt siis kui olmejäätmetelegi. Paber ja mähkmed viiakse vist kaks korda kuus ära, kui ma nüüd 6igesti mäletan.

Neid kollaseid prügikotte saab meie juures postkontorist (no suures kaubanduskeskuses on neil "kontor") v6i K&K poest (toiduained jne). Nende kottide eest maksma ei pea, iga leibkond v6ib siis korraga ühe rulli v6tta, aga meil juhtub tihti nii, et ma käin poes, toon ühe, Julian käib poes, toob ka ühe. Nii on meil alati vähemalt kaks rulli kodus. Ja neid kulub küll, ausaltöeldes. Nad on nii kehvast materjalist, et rebenevad juba siis, kui neid rulli küljest lahti v6tta/rebida üritada. Nii peab tihti nad topelt pakkima, et poolel teel trepist alla k6ik mahlapakendid ja hapukooretopsid välja ei kukuks.
Aga me ei tohiks ju viriseda, pigem peaksime takka kiitma, et jäätmetöötlus ja prügisorteerimine niiv6rd toetatud on. Aga kui ikka kahe linna vahel s6ites prügimäest mööda s6idad, on k6he küll. Tekitab tahtmise kogu elu peapeale keerata, et üldse mingit prügi ei toodaks.





Miks ma seda kirjutan? Täna on kolmapäev ja kolmapäeviti pean ma kollased kotid trepist alla vedama ja sisses6idutee otsa panema. Prügikaste (ratastel) ma 6nneks vedama ei pea. Ma unustaks kogu aeg ära. Julian peab mulle ka kolmapäeva hommikuti veel autost helistama ja meelde tuletama, et "yellow bags day". Tiimitöö.

*mähkmed pidi kuni 2014 aasta alguseni eraldi kohta viima. Enne käisid kohapeal, ostsid teatud kilekotid, kodus pakkisid mähkmed sisse ja viisid ära. Siis aga otsustati, et mähkmed v6ib kodus Restmüll-prügikasti panna ja ei pea eraldi juurde maksma ega eraldi kuskile s6itma. Ma ausaltöeldes ei teagi, mis tegid need, kellel autot polnud. Peaks uurima. Ega ei jaluta läbi linna ju, suur kott kasutatud mähkmetega järgi lohisemas.

Tänavasildid on, tänavat veel mitte. Eelmine aasta t6mmati vana kangavabriku hooned maha, et uus kaubakeskus ja elurajoon ehitada. Rongijaam on nii ghetto, et ma ei kujuta ette, mis seal toimuma hakkab.

Villa Heimanni (see ilus maja, mis nad maha t6mbasid) asemele kerkib suur ja kole tulet6rjedepoo. 

Kui ma kevade koju t6in.

Säde vaatab multikaid vahest nii, istub kastis.

Mul s6rmed valutavad küpsiste purustamisest, aga ma tegin kirjut koera, jee!

Avastasime suure rahvusvahelise poe ja läksime hulluks. Lahkudes jätsime kassatädile üle 30 euro ja pagasnik oli igast head paremat täis. Njämm! Kodu!

Tere, kevad!

Olin kokkuv6ttes kolm (!) nädalat haige. Kui Julian tollel samal nädalavahetusel mainis, et tal on ka süda paha, oleksin ma peaaegu kreepsu saanud. Nii olime me m6lemad haiged, tal vedas 6nneks, sest peale kahte päeva oli ta uuesti jalgel ja ajas asju. Mul nii kergelt ei läinud, ma sain alles peale 9-10 päeva uuesti süüa... Mingi ime läbi jäi Säde sellest puutumata. Olgu aga öeldud, et me t6stsime siin hügieenimeetmete taset tunduvalt. Ma ei taha desinfektsioonivahendi l6hna ka enam tunda, väkk.

Vahepeal j6udis kevad kohale, päeval paistab soe päike ja nii krookused kui ka igasugused kellukesed on 6ites. Täna nägin esimesi tulpe kellegi aias. Talvemantli sain k6rvale panna ja kergemad jakid asemele v6tta. Juhuu!

Julian valmistab 6htuti hoolega tunde ette ja parandab tunnikontrolle. Nii nunnu, kuidas ta närvi läheb kui kahel lapsel samasugused vastused on :) Aga ma austan teda nii palju, minust ei saaks 6petajat, mitte tavakoolis igastahes. See on nii stressirohke ja kui koju tuled, ega siis töö ära l6ppe. Kodus läheb kuni magamaminekuni edasi. Eile oli Julian nii kutupiilu, et tuli koju ja heitis Säde tuppa madratsitele pikali (me oleme neist sinna nagu mängunurga teinud), mängisid seal kuni ma süüa tegin. Ja ta jäi lihtsalt magama. Läks siis täna hommikul varakult tööle (ta on alati üks esimesi koolis), et eile 6htul tegemata jäänud tunnid täna valmis saada. Veidi rohkem kui aasta aega veel ja siis vaatame, mis edasi saab :)

Okei, mulle tuli just meelde, mida ma siin pildistada ja teile näidata tahtsin. Ehk püsib mul veidi aega meeles, saan hiljem uuesti linna minna :)


Lähen teen teed. Tsau!

Paberist ei piisa. P6randast ka enam mitte, nüüd on laud ette v6etud.

Näide sellest, millises getos me elame. Siin vandaalitsetakse nii palju, eriti rongijaamas. L6hutakse jalgrattaid lihtsalt.