Mägedes pidi kuni 140-ni t6usma tuul, mis on juba kui orkaan. Tormi kutsutakse Niklaseks ja algas öösel (eile kusjuures lahkus just üks torm) ja liigub täna üle meie.
Käisin arstil, vedas, sest tabasin pooleldi kuiva ja mitte väga tugeva tuulega aja. P6lv on okei, olen meniski ülekoormanud ainult, seega pean paranemist ootama ja suurt koormust vältima. Homme lähen siis zumbasse, ehk jään ellu.
Reedest algas siin koolides kevadvaheaeg, kaks nädalat. Julian on kodus ja naudib puhkust, olgugi, et tal tegelikult palju ette valmistada. Ja minul ka, kui nüüd aus olla. Ma olen laisk! Appii!
Kuna Säde oli eile päevahoius, kasutasime me juhust ning tegime Marioni-Juliani päeva. Hommikul saatsime mu 6mblusmasina parandusse muidugi ja ostsime Lidlist pakkumisega lasteriideid, aga ülejäänud aja (kuni kella viieni 6htul) üritasime oma asja ajada.
Julianil oli mulle üllatus. Ta viis mu uisutama! Häbi lausa, aga me pole koos kunagi uisutamas käinudki, oli vaja see viga ära parandada. Uisuhall oli peaaegu tühi, m6ned vanemad lastega. Ja siis tulid m6ned p6genikud Aafrikast, kes esimest korda jääd nägid. Nende mingisugune tugiisik oli nendega tulnud, oma kaks last ka kaasa v6tnud ja nii nad siis harjutasid seal, kiivrid peas. Oi neil oli naljaks, ja meil ka. Nii lahe on sellist siirast r66mu näha, isegi kui nad pikali kukkusid :) Pani m6tlema, et ei mäletagi kuna ma esimest korda uisud alla sain ja jääl olin.. ikka väiksena. Enam ei teagi, mis tunne see on.
 |
| Jalanumbrite vahe on meil lausa kümme numbrit! |
No comments:
Post a Comment