Säde kasvab üles kolme keelega. Kaks aktiivset, üks passiivne. Minult eesti keelt, Julianilt saksa. Ja kuna me omavahel ikka veel inglise keelt räägime, siis kuuleb ta seda ka. Ootan huviga, mis sellest segapudrust välja tuleb.
Rääkima 6ppimisest.
Lapsed, kes kasvavad üles rohkem kui ühe keelega, pidid tavalisest hiljem rääkima hakkama. Nii ei ootagi me Sädelt veel mingit imet. Siiski on ta otsustanud m6ningaid s6nu proovida.
Kunagi ammu juba, ma ausaltöeldes ei mäletagi kuna täpselt, hakkas ta meid "emmeks" ja "papaks/babaks" kutsuma. See muutus aga ühel hetkel ning praegu oleme me m6lemad "mammad". Ma ausaltöeldes ei teagi miks, ta ju teab, et kumbki meist mamma pole :)
Meil on kokkulepe, et kui mina Sädega räägin, siis ütlen Juliani kohta
küll vahel papa (nii on ju saksa keeles), ning Julian minu kohta emme.
Mul on väike hirm sees küll, et eesti keelest jääb väheks, kuna ma siin
ju ainus, kes seda räägib. Ent küll me hakkama saame.
Segadus keeltega.
Eesti keeles "pai" = saksa keeles "ai"
Eesti keeles "ai" = saksa keeles "aua"
Eesti keeles "aua" (nagu kutsu) = saksa keeles "vauvau"
Hiljem tulevad muidugi s6nad nagu "Keks"(hääldad nagu eesti k "keeks") ja "Marmelade" (mis pole marmelaad, vaid saksa keeles hoopis moos.
Senikaua on kutsu aga "auvau", kiisu "mjau", lammas "mää", part "quakquak".
Siis on beebi ja m6mmi. Auto on "brummbrumm". Kui klotsidega ehitada tahab, siis ütleb "bauen", mis tähendab saksa keeles ehitamist.
Ahjaa, ja siis "mehr" - veel. Kui ta üksk6ik mida juurde tahab v6i veel süüa v6i veel hüpata v6i veel karuselli peal s6ita, siis korrutab seda s6na seni kuni juurde saab.
Olgugi, et ta on otsustanud asju nende häälitsuste järgi nimetada, teeme me suhtlema 6ppimises edusamme :)
See ei olegi ju tegelikult raske, saksa ja eesti keelt omavahel lahus hoida. Ma arvasin, et sellest ei teki vist küll probleemi. Ent vaata ja imesta, tekkis väike segadus küll.
Nimelt 6petasin ma Sädele ühe puust hobuse pusle peal selle hobuse kehaosi: pea, jalad, k6ht, saba... sealt jäi talle ainsana külge "pea", mida ta siis hoolega m6ned päevad harjutas. Enne pühi veetis Säde Juliani ema juures peaaegu esimest korda poolteist päeva. Kui me siis järgmine päev lapsele järgi läksime, näitas laps elevandi peale ja ütles "pea". Mu esimene reaktsioon oli, et tubli tüdruk, elevandil on jah pea :) Aga siis nägi ta ka teisi elevante, kes k6ik järsku "pead" olid. Me siis uurisime ja mis tuli välja - Säde oli mänguelevandi peale näidanud ja "pea" öelnud ning Juliani ema arvas, et see tähendab eesti keeles elevanti ning kiitis teda ning korrutas, et tubli tüdruk, "pea on jah elevant".
Ma olen siiani pahane selle peale. Miks ei saa eesti keele 6petamine minu ülesandeks jääda? Eriti kuna mina siin ainus olen, kes seda oskab. Nüüd on k6ik elevandid lasteraamatus, loomasaates, lastesaates, kus iganes, "pead". Mina ütlen "näe, elevant!", Säde vastab "peaaaa!"
No comments:
Post a Comment