JSK ja kuidas j6ulud sel aastal varem tulid

Nädal aega pärast sümfüüsi "l6dvenemise" diagnoosi tassis Säde päevahoiust ühe koleda k6huviiruse koju. Ma ei sooviks ühelegi lapsele sellist t6be kallale. Ei sooviks vist ühelegi täiskasvanule ka. Ent kui kodus juba üks haige on, jäävad ju teised ka. Nii ka mina, paaripäevase hilinemisega - kohutav ajastus. Olin Sädega üksi kodus enam-vähem terve päeva, tänu taevale oli tal veel kehv olla ja ei tahtnudki palju mürada ega 6ue minna, sest mina liikusin ainult diivani ja vannitoa vahet. Niikui Julian koju tuli, olin voodisse sunnitud, sest lisaks maokrampidele tulid ka muud huvitavad valud. Okei, m6tlesin, et ehk pole nii hull, arst veel paar päeva varem mainis, et varsti läheb lahti, l6puni ma vastu ei pea. Ent kui Säde voodisse pandud sai ja minul ikka veel isegi vesi sees ei püsinud, otsustasime haiglasse kontrolli minna. Suure orgunnimise tulemusel saime päevahoiutädi Säde und valvama kuni Juliani ema kohale j6udis (ta elab 35-40 minutise s6idu kaugusel umbes) ja ise pakkisime mulle haiglakoti kokku ja hakkasime s6itma. Igaks juhuks sinna haiglasse, kus ma veel tollel teisipäeval end nö kirja panemas käisin - meie linnas pole ju enam sünnitusosakonda, rääkimata siis naistearstlikust esmaabist.

Äärmiselt nakkusohtlik!

Julian helistas neile veel ette ning kohale j6udes teati juba, et nakkava k6hugripiga 38+0 nädalat rase naine tuleb. Peale igasuguseid kontrolle kinnitati mulle, et muidu on k6ik ju korras, ainult et nad jätavad mu üleöö haiglasse ning annavad infusiooni, et mu vedelikupuudust tasa teha. Kuna mul aga nähtavasti see kole noroviirus kallal oli (olgugi, et haiglasse j6udes olukord juba palju parem oli), pandi mind enam-vähem karantiini. See tähendas üksikpalatit vannitoakeeluga - sain ühe huvitava tooli, mis vist vanematele voodihaigetele m6eldud, kes omal jalal tualetini minna ei jaksa. Igaüks, kes tuppa tuli, pidi maski, kummikindaid ja sinist kitlit kandma. Mina muidugi ka, kui mind haigla peal ringi lükati - ratastoolis. Nalja kui palju.

Huvitav tool, vol 1. Palat enne äktsionit.

Pärast paari tundi läks Julian tagasi koju, s6itis veel bensujaamast läbi, ostis kr6psu ja vaatas kodus filme. Arvas, et naudib üksi kodus olemist, ma  pidin ju alles järgmisel hommikul välja saama. Noh, läks veidi teisiti. Olin j6udnud paar tundi magada kui veed tulid. Jälle. Ma saan vist k6ik lapsed nii. Okei, C1 osakonnas läksid k6ik ähmi täis, sest keegi ei teadnud kuhu mind viia ja mis minuga teha. Kärutasid siis voodiga koos kontrolli, kust mind siis sünnitusosakonda viidi ning masina külge pandi. Mind imestas, et nad varem CTG-d välja ei toonud, ent ega see vis

t midagi muutnud poleks. Lamasin siis mingis väiksemas ülevaatustoas ja umbes poole tunni pärast helistasin Julianile, et olukorrast teada anda. Ta oli just magama läinud ning vajutas kaks korda mu k6ne kinni :) Aga vastu ta v6ttis ja eks ta end veidi kodus turgutas. Kell oli umbes pool 4 hommikul. Mina olin rohkem mures tema pärast, sest haigla ja kodu vahel oli 30 km pimedaid teid. Ent ta j6udis kohale, ajas endale kaitseriietuse selga ja tohtis siis mu juurde tulla. Long story short, 7:08 oli beebs käes. Vähem kui 4,5 tunniga - kiiresti läks seekord. Lihtsamalt ka, olgugi et see sümfüüsi asi tunda ajas.
Ja siis nad muudkui arutasid, et kuhu mind panna. Kokkuv6ttes olin laupäevast esmaspäevani karantiinis kuskil osakonnas, isegi need, kes süüa t6id, pidid selleks paariks sekundiks kitli-maski-kindad selga ajama. Jube tüütu kindlasti. Ning mul viskas ka kiiresti üle, et ma kuskile minna ei tohtinud. Esmaspäeva hommikul sain liikuma ja karantiinist välja. Beebiga U2 uuringule minnes nägin, et vastsündinute osakonnas oli neil isegi oma teenurk puuviljadega. Kadedaks tegi küll. Ent personal oli igal pool nii tore. Kahju ainult, et kahe osakonna vaheline suhtlus ei toiminud. Nii oli igal paberil kirjas, et ma olen sakslane. Beebi sünnitunnistuse taotlemiseks m6eldud paberil oli ka paar viga. Kuskile sai l6puks päritolumaaks "Osteuropa", sest süsteem muud varianti Eesti kohta ei andnud. Ning takkaotsa unustasid nad fotograafile minust rääkida, olgugi, et ma kaks päeva muust ei rääkinudki. Hästi, noh.
Ent muidu - j6ulud tulid see aasta 5. detsembril. :)

Hommikusöök haiglas

EDIT: Ahjaa, ja Julian kusjuures veel tahtis oma 6ele kell 7 helistada, et too vahetuse üle v6taks, sest tema enam ei j6udnud. Aga poiss sai vist asjast aimu ja tuli üpriski täpselt, papa saigi kuni l6puni kohal olla, ja siis veel 2,5 tundi otsa. Vaene Julian, kes tol öösel-hommikul neli korda kodu ja haigla vahet s6itis, öö otsa magamata oli ja kodus veel k6hugripiga voodis lamas.. jah, ka tema sai jalust niidetud. Küll pääses ta kergemalt kui mina ja Säde.
Mina aga olen juba 10 päeva unest v66rutatud. Tasapisi hakkab tunda andma. Keha streigib juba veidi, väidetavalt teen liiga palju - ent ega mul muud üle jäägi hetkel. Kuni j6uluvaheajani olen üksi kodu ning kahe lapse eest vastutav :)
Peaasi, et ma seekord unes k6ndima ei hakkaks... thanks, but no thanks.