Vahepeal on jälle elu edasi läinud. Korra sadas lund, paar korda olen selget taevast ka näinud, muidu sajab vihma kogu aeg. Aga see pole midagi uut.

Paar nädalat tagasi käisin traumapunktis, veetsin tervelt kolm tundi haiglas. Olen ka uue kogemuse v6rra rikkam - röntgen keskmisele varbale. Ma ausalt naersin terve selle aja kui mul varvast väänati, et korralikult pilti teha saaksid. Hea uudis - mitte iga kord kui varvas vastu vannitoa ust ära lüüa, on tulemuseks murtud varbaluu. M6nikord, nagu näiteks seekord, valutab varvas niisama kogu aeg, läheb siniseks ja k6ndida ei saa. Ütleks, et pulmadeks saab terveks, aga no sellega pole enam kuskile kiiret, pulmad peetud. Enam ma ei lonka vähemalt.
Naljakas oli kui arst meie lahkudes ümber pööras ja ütles, et "Te olite siin kord varem ka, eks?" Ma olen siin elamise jooksul kolm korda traumaarsti juures käinud, k6ikidel kordadel on tema mind nö üle vaadanud. Esimest korda 9. kuud rasedana kui mind tomograafiasse saadeti ja puusale ultraheli tehti (selgus, et mul midagi suurt viga polnudki, ainult Säde surus issiase närvile), teist korda paar nädalat hiljem, kui selgus, et sünnitusel murti mul ribi. Ning nüüd, üle 2 aasta hiljem, sinise varbaga.
Korraks tekkis tunne, et olen neil juba püsiklient. Aga siis läks tuju heaks, sest see on ju ütlemata tore tunne, kui sind ära tuntakse. Isegi haiglas käies.

Üldiselt on meil siin naabritega naljakas lugu. Meie maja osas on kolm korterit - esimesel korrusel noor paar pooleaastase beebiga, neid tihti ei näe, kutt käib vist pikki päevi tööl ja tüdruk lapsega vist tihti jalutamas ei käi. Teisel korrusel on keskealine abielupaar ühe väga armsa krantsiga. Kolmandal oleme siis meie, üks segasummasuvila. Meil k6rval "paraadnas" elab üks naljakas naine, ta on minuga paar korda paar s6na vahetanud, muud midagi. Aga kord kui Julian poes oli, oli too naine tema ees kassas ja ootas kuni Julian ära maksis ning ütles siis: "Noh, naabrimees, viid mind koju ka v6i?" Julian siis t6i tädikese autoga koju, ühine tee ju tulla. Ja nüüd teab Julian ta tervet elulugu, on jutukas naine, kes veedab suure osa oma päevast aknast välja vaadates. Ega ma ei imestaks, kui me varsti sinna teed jooma kutsutud oleme.
Täna 6ues käies tuli üks vanamemm meil teiseltpoolt maja olevas paraadnas r6dule ja ütles, et tal on üs tore linnuke, kes tal vahel 6la peal istub ja et kas Säde tahaks näha. Kahjuks ei tundunud linnul tuju olevat ja me lubasime siis tagasi tulla.

Elu igav pole, noh.