Willkommen zurück!

Kui me majaperenaisele eestipäraste mustritega kuumaalused üle andsime, saime teada, et ka tema lemmiklill on rukkilill. Ja et juba ammu unistab ta oma päris rukkililledest aias, nagu mõnedel põldudel. Nii sõitsime me siis täna neid otsima, neid PÄRIS siniseid iludusi. Kaua sõitsime, aga leidsime. Hopsti rukkipõldu sisse ja hopsti taimekesed välja. Nüüd on nad majaääres, värisevad tuule käes. Kuivanud õienupud puistasin teiselepoole maja. Kui veab, saan järgmine aasta kas või iga päev uue kimbu endale vaasi. Ja Aleida on ka õnnelik. Oh, kordaläinud päev. Uue seeliku sain ka. Mõnikord ju võib, onju?

Ahjaa, ja eelmine nädal oli Juliani kodulinnas Begegnungswoche. Rahvatantsijaid mitmelt maalt, tantsu ja muusikat ja nii mõndagi traditsioonilist. Baltikumist olid ainsana leedukad esindatud. Soomlased jagasid heldekäeliselt salmiaki lagritsat, ülejäänud põdraliha ja napsu. See üritus pidavat iga 5 aasta tagant toimuma, kohaliku tantsurühma vanemad organiseerivad, seekord ehk ka viimast korda. Noori ei huvita, keegi ei võta korraldamist enda kanda - kahju. Ega pole nii nagu Eestis, et kõik on uhked oma triibuseelikute ja muhumustrite üle.
Siinsed tantsivad ju tumepruunides, tumerohelistes või mustades ürpides. Mütsikesed peas, põllekesed ees ja PUUKOTAD jalas. Jah, lugesite õigesti - kotad. Võite endale isegi ette kujutada, kui võimatu kottadega tantsida on. Seepärast ei kutsugi ma seda tantsimiseks - pigem niisama tammumiseks. Kui viitsin, panen lähipäevil video ka üles. :)


P.S. Uudised levivad seal küll kulutulena.