Mu juured kasvavad.

Nii, olingi lõpuks ajalehes.

SIIN on selle elektrooniline versioon. Gudrun istus siin pikka aega, meil oli täitsa tore. Ma pean ikka ja jälle oma lugu inimestele rääkima, ent seekord pandi see lausa kirja. Lühidal kujul.
Kahjuks tegi Gudrun kaks viga. Säde nimi on ilma sidekriipsuta, kuigi paljud siin just nii seda kirjutavad, kummaline.
Ja me rääkisime pikemalt pühadest ja sellest, kuidas me oma lapsi kasvatada plaanime. Julianile on näiteks oluline, et jõuludel tooks kinke Christkind, kellukesega ja puha. Kahjuks kirjutas ta aga artiklisse, et ma olen ilma jõulude ja ülestõusmispühadeta kasvanud. See pole muidugi tõsi, Eestis lihtsalt tähistatakse neid tihti lihtsalt teisiti.

Tänaval veel keegi ära pole tundnud, aga tuttavad voorivad oma kommentaaridega edasi tagasi.
Ja Juliani uued "tutvused" organisatsioonis Stolpersteine (kirjutan sellest kogu Villa Heimanni loost kohe kui mahti saan, siin on olukord päris huvitavaks läinud) käivad ja patsutavad talle 6lale, et "oi kui tore" ja "palju õnne". Nii nunnu.

Mul on aga hea meel.
Ning mulle meeldib, kui palju erinevaid rahvusi siin riigis on. Kahju, et nad ametlikult end multi-kultiks ei kutsu. Aga ehk kunagi...

Ja neile, kes sellest pealkirjast välja loevad, nagu ajaksin ma oma juured siia mulda ja pühiksin kodumaa tolmu igaveseks jalgadelt - nii see pole. Mu juured on Eestis. Aga juured kasvavad. Mina olen nagu puu, ka mina kasvan ja ajan juuri. Ükskõik, missugune muld mulle väetist pakub. Iga kolimine on ümberistutamine. Ja nagu ka puude puhul, tuleb seda ettevaatlikult teha, aga kord kui see õnnestub, karastab see mind.
Mina algan ja lõppen Eestis. Säde kasvatab mu juuri, tema algas siin. Mina ja Julian algasime hoopiski Moldovas. Nii see on.