Kui nüüd päris aus olla, siis pole mul päris tükimat aega nii r6huvat ja rasket nädalat olnud.
Ja ma üldse ei tea, kas see enam tähtiski on, sest varsti saab see läbi. Ja v6ib-olla tuleb esmaspäevaga ka see Midagi Paremat. V6ib-olla sajab korra üks suur sadu maha ja pühib selle kurbuse ja r6huva tunde ära. Las tormaku, sadagu rahet v6i lund. Aga ära see pühitud saama peab.

Ma ei hakkagi k6ike südamelt ära valama, olgugi, et ma üksi kodus olen ja mulle see vast kergekäeliselt andeks antaks. Vaatame asjade head külge - igemep6letikust sain ka ilma rohtudeta jagu (mulle neid ju ei anta) ja nädalaalguse n6rkus on ka läinud.
Kooli jaoks on kahjuks uskumatult palju vaja teha. Täna ma ei tee, tänase v6tsin ma vabaks. Et k6ik vaatamata jäänud Kättemaksukontori ja Elementary osad ikka vaadatud saaks. Et m6nda käsitööprojekti l6petada. Et m6ne uuega algust teha. Et n6rkemiseni kalja juua ja kirsse süüa.

Aga kurb on ikka. Ja ma ei oska sellise kurbusega veel hästi hakkama saada. Suutsin peaaegu 26 aastat siin ilmas elada ilma, et keegi mu perest lahkuks. Ma ju teadsin, et see tuleb. Ma ju teadsin, et aeg ei seisa kellegi jaoks paigal. Ja et hinged tahavad rahu. Aga see ei takista kurbusel tulemast ja minu k6rval maha istumast. Justkui tahaks veel ühe tassikese teed juua. Ja veel üheks 6htuks jääda.

See juunikuu on kurb. Aga ärge seda talle öelge. Head teed, vanaema!