Kiisu

Kurvemat uudist ka - Kiisu on haiglas. V6i noh, loomaarsti juures. See on nii uskumatu lugu, et ma ise olen siiani nii endast väljas veel.
Reedel oli siis Juliani ema registreerimine ja kui me 6htul koju tulime, avastasime, et Kiisu oli neli korda oksendanud ja meile voodisse pissinud (seda pole ta kunagi teinud). Olgu, arvasime, et äkki on pahane miskipärast ja näris ehk mingit kilekotti v6i midagi, et see segab kurgus v6i k6hus. Aga siis vaatasime, et ta pole liivakastis käinud ja söönud ka väga midagi. Hm. Muretsesime natuke, aga kuna ta on varemgi lollist peast pakkepaela närinud ja selle siis ise välja saanud, arvasime, et seekord läheb samamoodi.
Aga ei.
Öösel oksendas ta umbes iga 2 tunni tagant, see oli nii hull. Unesegasena kuulsin-nägin Juliani pidevalt Kiisut otsima jooksmas. Ta peidab end tavaliselt kas siis laua v6i voodi alla. V6i hoopis diivani taha.
Laupäeva hommikul helistasime valvearstile (teises linnas), kuhu Julian temaga siis kohale s6itis. Tehti röntgen, mis näitas, et sool on jah täis, aga et miks ja kuidas, väga öelda ei osatud. Arvati, et midagi tekitab k6hukinnisust ja sellepärast tal paha ja liivakastis ei käi. Kuna ta aga selleks ajaks midagi joonud ega söönud polnud, süstiti talle naha alla suhkruvett, et tal vedelikupuudust ei tekiks. Ise ta ju jooma polnud n6us. Anti veel mingit rohtu, mis pidi tal aitama uuesti sooletegevuse tööle saada. 6htul andsime veel midagi valude vastu. Kuna öeldi, et rohi hakkab m6juma ja ta vedelikke saab, läksime me küll veidi raske südamega Juliani ema peole. Aga muud me teha ei saanud ju, ta ei lasknud end isegi süles hoida eriti. Istus lihtsalt diivani taga terve aja ja nägi nii 6nnetu välja. Keerasime veel radikad soojaks, et tal kehatemperatuur enam ei langeks.
Laupäeva hommikul tulime tagasi koju, Kiisu peitis end ikka veel. Joonud-söönud polnud jätkuvalt mitte midagi, liivakastiga samad lood. Olgu, asi muutus kriitiliseks, kolmas päev juba. Julian siis helistas ette ja läks uuesti arstile. Seekord oli teine arst ja nad tegid ultraheli, kus nägid, et midagi blokeerib tal jämesoolt (vist on see 6ige organ, vabandage, bioloogid). Tähendab, kass on midagi sisse söönud. Jess. Julianile anti kaks valikut: ta kas on n6us operatsiooniga, mis koos raviga läheb ikka m6nusalt maksma, v6i panevad nad kassi magama. Olukord läks järsku väga t6siseks. Ma ei oleks suutnud ise selles olukorras vist selge peaga küll seal seista. Kokkuv6ttes opereeriti Kiisut pühapäeva 6htul, sest iga mööduv tund tegi olukorra kriitilisemaks. L6ikasid k6hu kolmest (!) kohast lahti ja leidsid sealt palju... l6nga, oeh. See on nii absurd. Loomaarst ütles, et pole sellist asja oma 15-aastase karjääri jooksul näinud, et kass nii palju l6nga alla neelab ja see kogu tema soole ära ummistab.
Mina tunnen end muidugi süüdi, minu l6ng ju. Kellel tohmanil veel siin kasti sees kudumisasjad on... Mul m6istus ütleb, et ei saa ju k6ike ära peita, ja kes selle peale üldse tuleks, et üks kass l6nga sööb. Aga süda valutab ja peas käivad ringi m6tted stiilis "aga kui...".

K6ige hullem on möödas, operatsioon ja sellele järgnenud öö. Kiisu aga ei taha süüa iseseisvalt, nagu kuulsime. Noh, ma saan temast aru, ta on stressis ja masenduses ja arvab, et me jätsime ta maha ja siis veel valu ja v66ras koht.. muidugi on ta stressis. Muidugi ei taha ta süüa. Meil alguses lubati teda vaatama minna, aga kuna ta pole sööma hakanud, siis paluti seda mitte teha. Arst arvab, et Kiisu laskub suuremasse masendusse kui meid näeb ja me teda kaasa ei v6ta. Nii ootame me siin telefonik6net sealt v6i helistame ise, et uurida olukorda. Koju tahaks Kiisut...

Ravikulud lähevad kalliks, aga Kiisu on üks osa meist. Meie pere. Ja oma pere eest teed sa ju k6ik, mis saad. Lööb nüüd meie säästuplaani veidi sassi, tekitab meile stressi, aga kui kass kokkuv6ttes terveks saab, on see ju seda väärt.

Saatke häid m6tteid!