Päris omad j6ulupühad

Esimest korda viimase nelja aasta jooksul veetsime me j6ulud omaette, kodus. Kaks päeva enne j6ule käisime kuuske ostmas, oi see oli üks m6nus ettev6tmine! Suurt me ei tahtnud, kuhu meil see mahukski. Plaanis oli väike puuke osta, mille laua peale panna saaks. Ostsime aga veidi suurema, mis kokkuv6ttes laua peale ei mahtunudki. Minu 6nn, sest ma tegelikult tahtsingi sellist, mis p6randale panna! :) Panime siis toanurka, lootuses, et Kiisu puu rahule jätab ja Säde ehteid maha kiskuma ei hakka. Ja vedas! Puu seisab, ehted ka! No alguses oli Kiisul veel see krae ümber, aga ka nüüd ilma kraeta ei puutu ta seda puud. Hea enne, ma ütleks. Säde käib vahel näpuotsaga kuulikesi katsumas ja siis "ooo" ütlemas. See pisike.
Julian vatras ju aasta otsa oma jeesuslapsukesest (Christkind), aga kokkuv6ttes lubas ta sellega hoopis järgmisel aastal pihta hakata. Et Säde ei saa veel sellest ju aru. No olgu.
Piparkoogid olid juba varem valmis tehtud, seega jäi meil j6ululaupäeval üle ainult salatit ja placintat teha. Moldovast oleme selle roa endaga siia kaasa v6tnud, ja sööme väga hea meelega. Ei tee tihti, seega j6uludeks sobis hästi. Muidugi ei puudunud hapukapsad ja vorstikesed. Selline lihtne segu kultuuridest. J6uludel peab ju endal hea olema.
6htul käisime jalutamas. Kui ma väike olin, viis paps meid Steniga ikka j6ulu6htul külma kätte jalutama, päkapikke otsima. Tagasitulles olid päkapikud juba kodus käinud ja kingid toonud. Nii tegime ka meie Sädega. Julian läks ees ja mina jäin veel veidikeseks tuppa :) Eks vaatame, mis järgmine aasta teeme. Aga omamoodi p6nev oli see küll, selline teistmoodi tunne oma perega pühi tähistada.
Magamaminekuajaks oli Säde omadega nii üleskeeratud ja nii elevil, et tal v6ttis kolm (!) tundi, et sügavalt magama jääda. Ikka ja jälle oli ta voodis püsti ja hüppas ja nuttis, tahtis välja oma uute mänguasjadega mängima. Lisaks sai ta mänguvaiba omale tuppa, eks ta siis seisis ja vaatas üle voodiääre seda vaipa. Kokkuv6ttes on ta hakanud oma magamiskotil lukku lahti tegema ja seda seljast v6tma. No ma ei tea, millega ta siis veel magama peaks. Ta rändab unes nii palju, et vahel on ta iga kord erinevas voodi nurgas kui kontrollimas käin. Tekki ja patja ma lihtsalt ei julge veel kasutada :D Sellised napakad dilemmad siin.
Esimesel j6ulupühal s6itsime siis Juliani ema juurde, sinna tulid ta nüüdse abikaasa pojad ka, üks neist v6ttis oma poja ka siis kaasa. Juliani 6de ja kutt olid muidugi ka platsis. Seal saab ikka kartulipalle (njämmmmm, Knödel/Klöße) ja liha (Roulade?) ja punast kapsast (Rotkohl) ja hapukapsast ja mida veel.
Me saime j6uludeks raha, oli kokku lepitud nii. Nii väga kui ma ka ei tahaks endale igast asju osta, läheb see raha hoiukassasse. Siht on silme ees ;)