Näh. Kui sotsiaalmeediat jälgida, v6ib ju kadedusest lausa roheliseks minna. K6ik kas v6tavad kaalust alla oma vegan-dieediga v6i gluteenivabatoiduga. V6i siis käivad IGA PÄEV trennis.
Mitte et ma viriseks, olen ise äkki liiga laisk, et vegan-dieeti proovida (mul ju ei lubatagi enam tegelt kaalust alla v6tta, aga organismi puhastamine on ju iseenesest hea m6te). V6i siis JÄLLE liiga haige, et trenni minna. Kord üks vabandus, siis teine.
Aga positiivsest küljest - ilma trenni v6i dieedita olen oma algse kaalu peal isegi tagasi. Mingi ime läbi. Kuigi mu suur kahtlus on, et imetamise l6petamine tegi oma töö. Mul tegelt vedas ju, peale sünnitust jäi "ainult" 3 lisakilo. Ja need siis ka kadusid vist nüüd kümne tuule suunas. Aga see ju  ei tähenda, et üks naisterahvas end hästi tunneks - oh ei! Enesetunne on tähtis, mitte numbrid kaalul!

Nüüd v6ib siis vist uuele ringile minna rahuliku südamega?

Julian on aga stressiga juurde v6tnud, hommikust 6htuni töö-töö-töö. Ta tegeles enne ju ujumisega ja s6itis vahel isegi rattaga ülikooli (30 km üks ots). Nüüd pole tal aega isegi tihti linnapeale jalutama minna. Oeh. Ja see pole ainus stressi k6rvalm6ju - tal on hakanud halli juustesse tekkima. Ma olin pikka aega ütlemata kurb, kui selle avastuse tegin. No ikka t6eliselt kurb. Ta ise väidab, et näeb varsti välja kui George Clooney - ja kuidas ma saangi selle pärast kurb olla? :) Olgugi et see v6tab (6nneks) veel kaua-kaua aega, on mul veidi raske sellega leppida. Ent eks ma harjun.
Ta ise väidab, et ei mäleta oma isa ilma hallide juusteta üldse - seega on asi geenides. Ja geenide vastu väga ei v6itle. Veel mitte vähemalt, kes teab mis tulevik toob.