Ent 11.07 oli imeilus päev, oli küll umbes 30 kraadi sooja (oleks v6inud ju ka vähem olla), ent just tänu sellele soojale sai veel kell neli öösel suvekleidis ringi jalutada. Mida sa veel tahta oskad?
Kuna ma tean, et seda siin loeb mu armas emme, kes ise kohal olla ei saanud, kirjutan veidi tollest päevast.
Kuni reede 6htuni oli mul nii palju teha, palju ei j6udnudki ajapuudusel korraldada, ent kokkuv6ttes ei häirinud mind millegi puudumine. Neljapäeval ning reedel unustasin näiteks süüa. M6lemal päeval s6in veidi midagi enne l6unat ning peale seda enam midagi - lihtsalt unustasin! Neljapäeval käisime veel Münsteris, ma lasin küüned ära lakkida (mille ma siis umbes 15 minutit hiljem ise untsu keerasin, t6mbasin pöidlaküünele laki sisse väikese augu sisse). Ostsin veel tagavaraks kaks paari h6bek6rvar6ngaid, millest üks paar siis kokkuv6ttes käiku läkski.
Reede pärastl6unast hakkasid külalised kaugemalt tulema, enamus neist s6itis Saksamaa pealt kokku, Kärt tuli Eestist ja Helene hääletades Taanist. Meie mini-korterist sai kaheks päevaks segasummasuvila! Rosi v6ttis oma koera ka kaasa, nii nad siin m6nusalt elasid. Kiisu, vaeseke, oli siis terve selle aja kapi otsas ja alla ei julgenud tulla.
Reede 6htul läksime meie siis siinsesse 4-tärni hotelli, mis nägi välja nagu tavaline külahotell. Nad vist pressivad oma ujumisbasseiniga need 4 tärni välja. Sest no ausalt, mul hakkas rahast kahju. Sooja vett otsisin ma dushi all 10 minutit peaaegu ning aknal olid kunstlilled. Ent olgu, magada sain ma üllatavalt hästi ning hommikul pidin juba kell 7:45 juuksuri juures olema, et lokke keerata. Kuna mul kleit käis/käib üle pea, pidi Julian mul selle juuksuri juures nende suitsul6hna täis köögis selga aitama. Kui sealsed töötajad mul selja peal nöörid kokku t6mmanud olid, istusin uuesti tooli ning siis sai soengut/meiki teha. Ma polnud selleks hetkeks üldsegi närvis, alles hotellis autot oodates tekkis väike ärevus - see tühi ootamine on jube. Ent k6ik läks hästi. Kreislehrgartenisse j6udes ootasime, et k6ik külalised kohale j6uaksid ning siis algaski tseremoonia. Mina küll nutsin :) Meie m6lemad tunnistajad ka, olgugi, et Riin s6nakestki aru ei saanud. Julian, va kivinägu, pidas aga vapralt vastu.
Peale tseremooniat kerge snäkk ja midagi juua, fotod ja siis läksid soovijad linnapeale kas siis meie lemmikkohvikusse v6i giidituurile. Meie jäime l66skava päikese kätte pilte tegema, pärast mida me m6neks ajaks hotelli puhkama läksime. Ma vahetasin riided ära (tänu taevale olin ma lühikese kleidi leidnud) ning edasi läks pidu juba talveaiaga kohvikus.
Fotograafid olid püsti pannud sellise superlaheda fotokasti, mille ees seistes ja punast nuppu vajutades kaamera sinust pilti tegi. Prozhektorid kummalgi pool. Nad olid selle just paar nädalat tagasi valmis saanud ning pakkusid, et v6tavad kaasa - nii lahe m6te! (www.visualsinfonia.de)
K6ik läks kokkuv6ttes nii super hästi. Ma lasin tervel päeval spontaanselt juhtuda, laias plaanis oli ju k6ik paigas, et mis toimub ja umbes mis kell me kus oleme ja kes keda autoga s6idutab ja kus keegi ööbib. Aga k6ik muu lasin omasoodu minna. Pean ütlema, et kui mind m6ni kuu tagasi hirmutas m6te sellest, et meil mingit suurt programmi rahvale pole, siis see kadus täielikult. Mu sisetunne ütles, et ilma programmita on 6hk puhtam, selgem, pingevaesem. Julian organiseeris küll selle giidituuri (Burgsteinfurt on ilusate majadega lääne-Saksamaa linnake, mida ehk igaüks näinud pole), kuid k6ik muu oli vaba. Ja mulle meeldis see isiklikult väga, nii sain ma siin-seal istuda ja külalistega rääkida. Paljud tulid ju kaugelt kohale ning mitmeid polnud me mitu-mitu aastat näinudki. See, et meie rahvas Moldova aegadest kohale tuli, tegi meid nii uskumatult 6nnelikuks. Seda ei saa s6nadessegi panna.
Ja kogu seltskond segunes! Loomulikult oli neid, kes pigem omaette ning oma inimestega aega veetsid, ent paljud said omavahel jutule ning koguni kallistasid üksteist kui lahkusid - teades, et suurima t6enäosusega nad üksteist niipea ei näe.
6hus oli nii palju armastust ja hoolimist ja positiivsust. Ma olen küll aastaid näiteringis käinud, ent tähelepanu keskpunktis seistes on mul alati nii kummaline tunne. See tunne oli tollel päeval kuidagi kadunud, sest ma tundsin end nii armastatuna, nii hoituna...
No comments:
Post a Comment