Mõtlesin kunagi, et ma saan täiesti aru neist naistest, kes oma lastekasvatamisest blogivad. Tegelikult on ju nii palju põnevat ja ilusat ja armsat ja naljakat, mida tahaks maailmaga jagada. Ent selleks peab olema sul blogi, mida paljud loevad. Või siis postitad facebooki. Mul on vähemalt kord päevas hetk, mil mõtlen, et "vohh, nüüd ma PEAN sellest kellelegi rääkima!" Kokkuvõttes kirjutan siis Julianile, saadan video või pildi ka veel. Eks tal siis jube tüütu muidugi, kui telefonis neti sisse lülitab ja mu pildiuputust näeb. Nagu näiteks täna, mil ma Sädega hommikul enne kella 9-t õue läksin ja vihmavarju otsisin. Säde võttis siis ühe vana ja veidi kulunud vihmavarju (sest emme ju ei leidnud seda suurt punast üles), mis kuulus Julli vanaemale. Ja siis patseeris sellega õues ringi. Lastetutele pole see vist midagi erilist, ent mulle tundus see nii armas. Alustades sellest, et tema ju leidis ja mina ei leidnud, lõpetades sellega, et tegelikult vihma ju ei sadanudki, ent vihmavari oli oluline.
Säde on nii naljakas. Ja nii paganama iseseisev. Kuulu järgi on ta omavanustest motoorse arengu kohapealt ees, hakkasime neljapäeviti turnimas käima temaga, et saaks end välja elada ja batuudil hüpata ja ronida. Ta ju ronib ise oma söögitooli ja sealt alla, kärusse ja sealt maha, balansseerib end kitsastel äärekividel ja õppis mõni aeg tagasi ise kukerpallitamise selgeks. Ja õigesti veel ka. Emasüda on nii uhke noh!
Ent tegelt, ma tahtsin kogu selle postitusega veidi lastetoidust rääkida. Ma tunnen end siin kultuuris veidi võõrana, ka lastekasvatamise mõttes. Kui siin imetavad emad ehk pool aastat või siis üldse mitte (sest nii on mugavam, või mis veelgi parem argument "siis saab isa ka lapsega midagi teha!"), alustavad neljandast elukuust poest ostetud beebipüreedega (ja ei jõua ära oodata, mil laps 10-kuuseks saab, et siis ometigi pasta bologneset anda!), enne aastat sööb laps küpsiseid ja joob mingit pulbripiima, siis ma olen ikka kõik vastupidi teinud. Imetasin poolteist aastat. Isetehtud püreedega alustasime 7-kuuselt, varem pole ju vaja seda. Küpsiseid ei teadnud Säde enne eelmise aasta jõule (aasta ja 2 kuud) ning joob peaaegu eranditult kraanivett. VETT. Mitte poest ostetud pirninektarit, nagu üks mu tuttav oma lapsele annab, väitega "aga muud ta ju ei joo!". Või siis lehmapiima aastasele - okei, harjumus oma lapsepõlvest vist, aga miks?
Tean emasid, kes oma aastastele lastele shokolaadi annavad, sest "kõik teised ju söövad ka". Apteegis tehakse suured silmad, kui ma lapsele pakutavaid glükoosisuhkrukommikesi vastu ei võta.
Säde saab ka vahel küpsist, seda kõige tavalisemat teeküpsist, ilma shokolaadiglasuurita. Vee hulka valan talle ka vahel natuke mahla, kui ise oma mahla lahjendan (ma lahjendan peaaegu kõiki mahlasid enda jaoks) ning ta nii tahab. Jogurtit saab laps ka, sööb hea meelega, kuigi siis pean ma küll vahel silma kinni pigistama mis suhkrusisaldust puudutab.
Ja millest on Säde siis ilma jäänud? Ta sööb alates esimesest sünnipäevast ISE, kahvliga - siin topitakse kahe-aastastelegi ise toitu suhu. Lusikaga võttis veidi rohkem aega. Sööb peaaegu kõike, mida meiegi. Tema lemmiktoiduks on kõikvõimalikud juurviljad ja puuviljad, parimal juhul toored (tomat, kurk, paprika, avokaado jne). Siin söövad temavanused kõige suurema hea meelega friikaid ja chicken nuggets'eid.
Säde jumaldab SPINATIT. Päevas kaks korda saab ta puuvilju ja juurvilju. Kaks korda sooja toitu - hommikuse pudrusöömise pean sisse harjutama veel. Aga see on ju ka harjumus oma lapsepõlvest...Ja piima ta ei taha, ning polegi vaja. Nii väikeste organism ei suuda niikuinii nii palju nö võõrast proteiini lagundada. Miks ma peaks siis sundima?
Eks igal lapsevanemal on omad kiiksud, mis kasvatusse puutub. Aga minu laps on terve, oma vanuse kohta väike (vähemalt saksa standardite järgi), ent uskumatult iseseisev ja aktiivne. Kui keegi küsib, kuidas nii väike jõuab nii pika maa maha kõndida, siis vastan ma "me käime jalutamas alates sellest hetkest, mil ta iseseisvalt jalad alla võttis ja minema tatsas, 10,5 kuuselt." Lihtne. :)
No comments:
Post a Comment