Ma pole kuhugi kadunud

See, et ma siin peaaegu 3 kuud vaikinud olen, näitab ainult seda, kui vähe aega mul ühe 24-tunnise päeva jooksul on. Ma ei hakka teesklemagi, et ma mäletan, mis vahepeal k6ik toimunud on. Aga lühidalt saan ikka kokku v6tta.
Augustis oli Julianil veel puhkus ning kuu l6pust algas kool. Uuel 6ppeaastal sai ta endale 5nda klassi, on nö kaas-klassijuhataja. Tema klassis on 10 6piraskusega last, kellest 2 on autistid. Nii käib ta ühega neist koos vetsus ning proovib nutvate 11-aastaste tüdrukutega hakkama saada. Vahel 6htuti parandab ta nende inglise keele tunnikontrolle ja mul on nii temast kui ka neist lastest kahju. Eks kogu asja teeb raskemaks nende laste kodune olukord - pooltel vanematel on oma laste käekäigust suva. Kodus ei aidata ja tihti saadetakse lapsed katkiste tossude ja mustade riietega kooli.
Ma pean nüüd ausalt tunnistama, et peale kahte rasedust ja beebit olen ma veelgi emotsionaalsemaks ja 6rnemaks muutunud. Vaatan uudiseid süüria lastest ja nutan, näiteks. Aga neist Juliani klassi lastest on mul nii kahju. Ja Julianist ka - 6petaja ei ole enam lihtsalt informatsiooni ja teadmiste jagaja vaid ema v6i isa asendaja, kasvataja ja psühholoog. Kahjuks ei valmistata neid selleks kuidagi ette, nii hüppas ka Julian justkui tundmatus kohas vette. Integratsioon ja inklusioon on sellised v66rs6nad, millest ülikoolis ainult räägitakse, aga kuidas neid igapäevaselt ka klassikollektiivis kasutada, seda ei 6peta keegi. Järjest enam veendun ma, et minust 6petajat ei saaks. Ma lihtsalt nutaks 6htuti end magama, m6eldes neile lastele. Lootusetu, noh!

Augusti l6pus algas ka lasteaed. Esimesed paar nädalat harjutasime jupi kaupa ja nüüd on Säde üks täie6iguslik lasteaialaps. Naljakas tunne täitsa, sest ma pole ise kunagi ju lasteaias käinud. Eks paar probleemi meil oli sellega, ent üldjoontes on k6ik kena ja lasteaed on super. Esimesed s6brad on tekkinud ja esimesed lollused 6pitud.
Meie lasteaed erineb ikka palju teistest lasteaedadest ja mul on selle üle paganama hea meel. Sünnipäevade tähistamisel on lausa soovitatud, et vanemad kaasa lööksid, muudel tähtpäevadel samuti. Nii oli meil hiljuti selline "kartulipidu" - üks rühm tegeles kuu aega 6unte ja teine rühm kartulite teemaga. Ühel pärastl6unal siis tähistasime kartuleid ja 6unu - saime igasugu maitsvaid küpsetisi nendest, lapsed said p6se peale kartuli v6i 6una maalitud. Mängisid igasugu mänge, laulsid ja tantsisid. Täitsa nunnu kohe :)
Nüüd tuleb meil reedel Martinsfest, püha Martini pidu. Lapsed jalutavad laternatega läbi linna. Ootan huviga :)

Ent kui Säde sai lasteaeda harjutatud, algas oktoobri algusest (meie meelehärmiks kuu aega hiljem, sest see Jugendamt on ainult troppe täis, ausalt) Johanni harjutamine. Ta hakkas meie päevahoiutädi juures käima ja olgugi, et mu emasüda ikka jubedalt pabistas, läheb k6ik suurepäraselt. Kahjuks oli ikka jubedalt stressirohke aeg, sest pidin selle harjutamise kiirkorras tegema, kuna ülikool algas ka oktoobris. Nii ma siis viisin hommikuti Säde lasteaeda ja s6itsin rongiga päevahoidu, hiljem tagasi, t6in Säde ära ja koju koristama ning süüa tegema. Ikka jubeeee. Nüüd aga käin juba paar nädalat m6nel päeval nädalas koolis ja loen sadu lehekülgi nädalas. No üritan lugeda, sest kahe lapse ja majapidamise k6rvalt ei ole ausaltöeldes ikka eriti aega :D No mis supi sisse ma küll sattunud olen!