Veidi värvi minu päeva

Eile jäin ma diivanil magama. Lapsed said kella kaheksa paiku voodisse ja ma vedasin end elutuppa, et veidi puhata - kaks päeva migreenis olla on ikka õudne, olin täiesti ära unustanud. Säde on hetkel äärmiselt kasvatamatu ja Johann kleebib mul küljes nagu takjas - ei tee olukorda just paremaks. Advendiaeg jõudis aga seegi aasta liiga kiiresti ning ma vehkisin laupäeval veel kaunistusi teha. Tahtsin veel eilegi üht-teist meisterdada, sest üks suur ja raske kuuseoks on veel üle. Aga magama jäin, Julian tegi mulle veel teed ja istus siin ning kasutas juhust oma uut Final Fantasy mängu mängida. Mind ta enne kella kümmet üles ei ajanud. Siis koperdasin hambaid pesema ja voodisse. Tee jäigi joomata. 

Enne aasta lõppu tahtsin juuksurisse minna. Mul oli kaks ideed, üks neist nägi ette mu niisama sirged juuksed veidi järku lõigata, teiseks tahtsin värvi saada. Pole 3 aastat juukseid värvinud ja viimati ka ainult paar triipu. Enne seda värvisin ikka kodus, henna põhjal oleva värviga. Seekord tahtsin suuremat muutust ja marssisin Münsteris ühte salongi sisse ning küsisin nõu. Peas mõlkus kaks värvi, millest ühest loobuma pidin, oma juuste tervise huvides. Aga vaatame, ehk teen selle plaani ka kunagi teoks. Punane on alati minu värv olnud, juba viimased 15 aastat umbes (appi, ma olen vana!) ja seega jäin oma liistude juurde. Panin siis aja kirja ja jäin ootama. Kahjuks pidin selle aja hiljem nädala võrra edasi lükkama ent kui läksin, siis sain ühe üllatuse osaliseks. Juuksuritoolis istudes selgus, et neid varustav juuksevärvfirma korraldab järgmisel päeval oma juuksuritele ja juuksuriks õppijatele värvi seminari ning neil on just punaste värvide jaoks modelli vaja. Ma ei ole ausalt kunagi mitte midagi võitnud, seega tundus see justkui peavõit - ma ei pidanud ju midagi maksma selle eest. Nii lasin ma siis lihtsalt juukseid lõigata ning jäin elevusega järgmist päeva ootama. Vedas, et ma minna sain, neljapäev on mul koolipäev ja Johann oli niikuinii päevahoius. Ma arvan, et leidsin omale uue lemmiku juuksurisalongi. Nii hubane ja tore ja laheda kööginurgaga ja vetsudes on riiulis päris käterätikud igale külastajale - ei mingeid ühekordseid paberrätikuid. Sain head teed ja mu uue juuksevärvi üle arutasid vist korraga 9 juuksurit. Kokkuvõttes sain just niisuguse värvi, nagu seda ette kujutanud olin. Ma polnud ainsana vaimustuses :)
Ah, kui Google's või Facebookis neile tagasiside jätta ja 5 tärni süsteemis punkte anda, saab neilt ühe juuksehooldustoote tasuta kaasa. Nii on mul nüüd üks 18 eurone punane pasta, millega oma juuksevärvi üles turgutada ning üks imeliselt lõhnav õli, mis mu juuksed äärmiselt siidjaks ja siledaks teevad.
Viimane aeg ennast ka poputada. Tasapisi langen siin muidu kes teab kui sügavasse auku, ei ole ikka naljaasi abikaasa, koristaja, kokk, tudeng ja ema kahele lapsele olla.
Ah, üks endine kaastudeng kirjutab oma magistritööd emotsioonidest ja emadusest. Palus mind endale toeks ja nii räägin temaga ühiskonna survest ja emaduse igapäevasest reaalsusest. Huviga ootan, mis sellest välja tuleb. 


P.S. Ma ei saa aru, kas on veel sügis või juba talv? Öösel on küll alla nulli ja hommikul maa härmas, aga samas on veel veidi sügisene tunne.

Enne

Pärast