Novembri alguses oli siis püha Martini päev, mida siin lastega tähistatakse. Koolides ja lasteaedades, linnades organiseerivad kirikud (katolikud muidugi) lausa kellegi hobusega pühakut mängima ning lastele küpsiseid jagama. Lapsed kogunevad kuskile, jalutavad läbi linna ja punktis B etendatakse teada-tuntud stseen, kuidas Martin tuleb, vaest meest näeb ning oma mantli mõõgaga pooleks lõikab ja mehega jagab.
Meie lasteaed kogunes linnas, kus etendati siis püha Martini stseen. Üks suurematest lastest sai poniga sõita ja Martinit mängida. Poni sai tasuks pundi porgandeid.
Näitemängu lõppedes jalutasime lasteaeda ja saime saiakesi ning kuuma kakaod.
Juliani kodulinnas korraldas tema ema abikaasa koos teiste kohalike aktiivsetega väikese Martini-turu, mille raames siis ka kiriku poolt püha Martin lastega jalutas. Mind paluti turgu pildistama tulla ja nii me siis käisime glögi (minu puhul Kinderpunschi) joomas ja karusselliga sõitmas. Püha Martini tulekuks sadas aga paduvihma ning kuigi ma teda äbi saju otsima jooksin, lapsed kärus ja käe otsas, ei jõudnud me peale lahkuva hobuse midagi näha. Kahjuks polnud lapsevankriga võimalik mitte ühestki väikesest teekesest läbi minna, et näiteplatsile minna. Oleksin ma seda varem teadnud, oleksin aega varunud ning veidi suurema ringi teinud, et koolimaja juurde jõuda. Järgmine kord tean paremini siis. Säde aga laulab siiani neid laule laternast ja pühast Martinist. Kuigi nüüd tulevad juba jõuluhõngulised laulud. Detsembri saabudes hakkan siis talle eestikeelseid ka tutvustama.
No comments:
Post a Comment