Tere tulemast, Johann Samuel!

EDIT: Ja kuna Jull ka haigeks jäi, ei tohtinud ta meid haiglasse vaatama ka tulla. Ainult ta 6de käis läbi ja t6i lilli. Lilli! Seekord sain nii palju lilli! L6puks ometi saadakse aru, et mitte ainult beebi ei pingutanud ja ei käinud p6rgust läbi :) No erandiks on Julian, tema lilledes olin ma kindel :) Aga ta on ka juba kaks korda minuga selle läbi teinud ja teab. Kui ma soovitada tohin, siis palun, k6ik mehed maailmas, olge oma naise k6rval terve see aeg. Kui närvid vastu peavad, muidugi. Ja ärge istuge nurgas, käed silmadel (ühelt ämmaemandalt kuulsin igasuguseid lugusid), onju.
Mul selline tunne, et v6iksin ise ämmaemandaks hakata juba - infot koguneb nii palju. V6ib-olla kunagi kauges tulevikus, kui ma ülikooli läbi saan ja k6ik lapsed käes on, lähengi ämmaemandust 6ppima. Nii tänuväärne töö, saab nii ilusat - ent kindlasti ka kurba - tööd teha.
Ahjaa, kolmanda päeva 6htul tahtsin koju minna, viskas koppa ette. Mu pisike pere tuli meid koju viima ja Säde oli vaimustuses. "Emme, beebi, Haus" korrutas ta kogu aeg.
Minu pisikesed!

JSK ja kuidas j6ulud sel aastal varem tulid

Nädal aega pärast sümfüüsi "l6dvenemise" diagnoosi tassis Säde päevahoiust ühe koleda k6huviiruse koju. Ma ei sooviks ühelegi lapsele sellist t6be kallale. Ei sooviks vist ühelegi täiskasvanule ka. Ent kui kodus juba üks haige on, jäävad ju teised ka. Nii ka mina, paaripäevase hilinemisega - kohutav ajastus. Olin Sädega üksi kodus enam-vähem terve päeva, tänu taevale oli tal veel kehv olla ja ei tahtnudki palju mürada ega 6ue minna, sest mina liikusin ainult diivani ja vannitoa vahet. Niikui Julian koju tuli, olin voodisse sunnitud, sest lisaks maokrampidele tulid ka muud huvitavad valud. Okei, m6tlesin, et ehk pole nii hull, arst veel paar päeva varem mainis, et varsti läheb lahti, l6puni ma vastu ei pea. Ent kui Säde voodisse pandud sai ja minul ikka veel isegi vesi sees ei püsinud, otsustasime haiglasse kontrolli minna. Suure orgunnimise tulemusel saime päevahoiutädi Säde und valvama kuni Juliani ema kohale j6udis (ta elab 35-40 minutise s6idu kaugusel umbes) ja ise pakkisime mulle haiglakoti kokku ja hakkasime s6itma. Igaks juhuks sinna haiglasse, kus ma veel tollel teisipäeval end nö kirja panemas käisin - meie linnas pole ju enam sünnitusosakonda, rääkimata siis naistearstlikust esmaabist.

Äärmiselt nakkusohtlik!

Julian helistas neile veel ette ning kohale j6udes teati juba, et nakkava k6hugripiga 38+0 nädalat rase naine tuleb. Peale igasuguseid kontrolle kinnitati mulle, et muidu on k6ik ju korras, ainult et nad jätavad mu üleöö haiglasse ning annavad infusiooni, et mu vedelikupuudust tasa teha. Kuna mul aga nähtavasti see kole noroviirus kallal oli (olgugi, et haiglasse j6udes olukord juba palju parem oli), pandi mind enam-vähem karantiini. See tähendas üksikpalatit vannitoakeeluga - sain ühe huvitava tooli, mis vist vanematele voodihaigetele m6eldud, kes omal jalal tualetini minna ei jaksa. Igaüks, kes tuppa tuli, pidi maski, kummikindaid ja sinist kitlit kandma. Mina muidugi ka, kui mind haigla peal ringi lükati - ratastoolis. Nalja kui palju.

Huvitav tool, vol 1. Palat enne äktsionit.

Pärast paari tundi läks Julian tagasi koju, s6itis veel bensujaamast läbi, ostis kr6psu ja vaatas kodus filme. Arvas, et naudib üksi kodus olemist, ma  pidin ju alles järgmisel hommikul välja saama. Noh, läks veidi teisiti. Olin j6udnud paar tundi magada kui veed tulid. Jälle. Ma saan vist k6ik lapsed nii. Okei, C1 osakonnas läksid k6ik ähmi täis, sest keegi ei teadnud kuhu mind viia ja mis minuga teha. Kärutasid siis voodiga koos kontrolli, kust mind siis sünnitusosakonda viidi ning masina külge pandi. Mind imestas, et nad varem CTG-d välja ei toonud, ent ega see vis

t midagi muutnud poleks. Lamasin siis mingis väiksemas ülevaatustoas ja umbes poole tunni pärast helistasin Julianile, et olukorrast teada anda. Ta oli just magama läinud ning vajutas kaks korda mu k6ne kinni :) Aga vastu ta v6ttis ja eks ta end veidi kodus turgutas. Kell oli umbes pool 4 hommikul. Mina olin rohkem mures tema pärast, sest haigla ja kodu vahel oli 30 km pimedaid teid. Ent ta j6udis kohale, ajas endale kaitseriietuse selga ja tohtis siis mu juurde tulla. Long story short, 7:08 oli beebs käes. Vähem kui 4,5 tunniga - kiiresti läks seekord. Lihtsamalt ka, olgugi et see sümfüüsi asi tunda ajas.
Ja siis nad muudkui arutasid, et kuhu mind panna. Kokkuv6ttes olin laupäevast esmaspäevani karantiinis kuskil osakonnas, isegi need, kes süüa t6id, pidid selleks paariks sekundiks kitli-maski-kindad selga ajama. Jube tüütu kindlasti. Ning mul viskas ka kiiresti üle, et ma kuskile minna ei tohtinud. Esmaspäeva hommikul sain liikuma ja karantiinist välja. Beebiga U2 uuringule minnes nägin, et vastsündinute osakonnas oli neil isegi oma teenurk puuviljadega. Kadedaks tegi küll. Ent personal oli igal pool nii tore. Kahju ainult, et kahe osakonna vaheline suhtlus ei toiminud. Nii oli igal paberil kirjas, et ma olen sakslane. Beebi sünnitunnistuse taotlemiseks m6eldud paberil oli ka paar viga. Kuskile sai l6puks päritolumaaks "Osteuropa", sest süsteem muud varianti Eesti kohta ei andnud. Ning takkaotsa unustasid nad fotograafile minust rääkida, olgugi, et ma kaks päeva muust ei rääkinudki. Hästi, noh.
Ent muidu - j6ulud tulid see aasta 5. detsembril. :)

Hommikusöök haiglas

EDIT: Ahjaa, ja Julian kusjuures veel tahtis oma 6ele kell 7 helistada, et too vahetuse üle v6taks, sest tema enam ei j6udnud. Aga poiss sai vist asjast aimu ja tuli üpriski täpselt, papa saigi kuni l6puni kohal olla, ja siis veel 2,5 tundi otsa. Vaene Julian, kes tol öösel-hommikul neli korda kodu ja haigla vahet s6itis, öö otsa magamata oli ja kodus veel k6hugripiga voodis lamas.. jah, ka tema sai jalust niidetud. Küll pääses ta kergemalt kui mina ja Säde.
Mina aga olen juba 10 päeva unest v66rutatud. Tasapisi hakkab tunda andma. Keha streigib juba veidi, väidetavalt teen liiga palju - ent ega mul muud üle jäägi hetkel. Kuni j6uluvaheajani olen üksi kodu ning kahe lapse eest vastutav :)
Peaasi, et ma seekord unes k6ndima ei hakkaks... thanks, but no thanks.

Kristallööl käis mu sakslane oma magistritööst rääkimas. Ja sai juba teise pakkumise see kunagi raamatuna avalikustada.

Multikaaeg.

Lumi!

Kaks kilo kahe nädalaga ja kuidas Marion varsti pooleks murdub

Ma vahepeal juba plaanisin siia midagi kirjutada, aga l6in p6nnama, sest nii palju oli kirjutada. Ja siis ei kirjutanudki.
Nüüd istun siin, kaklen oma telefoni ja läpakaga ja ei tule mitte ühtegi m6tet.

Saime just ühe oma pulmavideo kätte ja A-P-P-I. Me nutsime. Ja oi kuidas nutsime. Ma poleks elusees osanud arvata, et minu elust midagi nii ilusat teha on v6imalik. Päriselt ka. Ma olen end kogu aeg nii tavaliseks pidanud ja nüüd seda videot vaadates tekkis küll nii v6imas tunne.

Sooviks ühe suurema pildipostituse teha, mis selle t6ttu ära jäänud on, et ma ei ole suutnud oma telefoni (Sony xperia z3 compact - mingi supertehnoloogia, millega ma hakkama ei tundu saavat) läpakaga ühendada. Hetkel tundub lootust olevat, hoidke pöialt!

Külmaks läks ja minul pole midagi sooja selga panna. Tähendab, on küll, aga miski ei mahu eest kinni. Varsti see probleem laheneb 6nneks, no umbes paari nädala pärast. Loodan, et enne j6uan ikka m6nele j6uluturule ka, sest mis oleks detsember ilma j6uluturuta? Muidu pole mul mingit pühademeeleolu, olgugi, et umbes kuu aega tagasi juba esimest j6ululaulu kuulsin (poes, muidugi) ja j6ulumaiustusi juba septembrist endale koju tassin. 6nneks olen piirdunud martsipani ja pehmete saksa j6uluküpsistega - teate küll, need shokolaadiglasuuriga, m6nikord on veel moosi sees. Njämm.

Tervisest niipalju, et kuna meil korteris ikka jube külm on - tundub, et maja on kas kehvasti v6i mitte üldse isoleeritud - , siis olen ma pidevalt nohune. Ent kaua see talvgi kestab, eriti siin. Odraiva tekkis ka, silma sisse. Ma polnud kuni oktoobrini siin kordagi silmaarstil käinud ja nüüd olen juba kaks korda. Esimesel korral oli mul m6lemapoolne silmap6letik ning arst antibiootikume ei raatsind kirjutada. Teisel korral sain siis juba päris rohtu. Ainult et see ei ole aidanud. Odraiva p6letikuline enam ei ole, aga ära kadunud ka pole. Eks ma siis ootan ja vaatan, mis saab.

Muidu tekkis mul üks huvitav probleem, v6i noh, eks ta pidavat üpriski tüüpiline olema minu olukorras. Ent ma oleksin v6inud need viimased nädalad ilma sellise valuta ka elada. Nimelt on mul midagi, mis saksa keeles on Symphysenlockerung, ehk siis sümfüüsi l6dvenemine (?), vaagnaluud liiguvad noh. Iseenesest täiesti oodatud, sest ega muudmoodi üks väike ilmakodanik ilmale tulla ju ei saakski, ainult et seekord on see veidi rohkem kui eelmine kord. Ja valus. Arst kirjutas mulle ühe eriti popi bandaazhi, mida ma siis vööna k6hu ümber (v6i pigem all) kandma pean ning pean nentima - k6ndida on t6esti kergem. K6ik muud liigutused, mis eeldavad jalgade v6i puusade liikumist, on siiski jätkuvalt erieffektidega - minu oigamisega. Selline tunne noh, nagu murduks vaagnaluu keskelt pooleks. :)

https://www.vitego-shop.de/bilder/produkte/gross/Bandagen-Ruecken-Thuasne-LombaMum.jpg

 

 

Internet, köök ja suur kaos

Tere hommikust. Mul on tegemist vajavate asjade nimekirjas nii uskumatult palju asju (alustades külmkapi ja ahju pesemisega), ent keda kotib - ma tahan täna hommikul juhust kasutada ja teed juua ja oma sarju vaadata ja 6mmelda. Näiteks.
Aga uudistest niipalju siis, et peale peaaegu 2 nädalat ootamist saatis Unity Media meile paar päeva tagasi oma tunkedes töömehe ja saime interneti l6puks tööle. Sädel on selle üle muidugi hea meel, sest see tähendab, et ta saab oma Peppat Netflixist vaadata kui olukord kriitiliseks kisub (loe: kui tal tuju oma vanusele kohaselt draamatseda tuleb ja ma samal ajal näiteks ilmtingimata süüa tegema pean).
Köögi saime oodatust nädal hiljem, sest meil oli raske leida kedagi, kellel aega haagisega sellele järele s6ita. Meie autole pole v6imalik haagist külge panna kahjuks. Aga neljapäeva 6htul seisis meie tore köök kastides veel esikus ning laupäeva hilis6htul kell 1:30 juba kokkupandult köögis. Muidugi oleks v6inud ligi 600 eurot lisaks maksta ja kogu töö oleks meie eest ära tehtud, aga tänan ei. Julianil olid s6brad abiks ja nad olid l6puks nii kutud. Pole ikka naljaasi kööki kokku panna, ma ei saanud palju aidata ka. Aga no kappe sain ikka kokku panna. Ja mulle nii meeldib kapiuksi ette kruvida, hehe. Istun ja kruvin rahulikult ja hea meelega :)
Mul tegelikult ülimalt hea meel, et Julian kellegi leidis, kes näiteks kraanikausi ja pliidi jaoks auku l6igata oskas ja elektrijuhtmeid ühendada. Sest mina olen üles kasvanud isaga, kes kodus k6ike tegi/teeb, juhtmed, puurimised, torud - k6ik. See on vist vanema p6lvkonna värk. Julian aga oma isalt seda 6ppida saanud pole, seega 6pib ta nüüd, täiskasvanuna jupphaaval selliseid asju. Ja no elektrik ta pole ja ma ei laseks tal nende värviliste juhtmete vahel valida ka :) Seega on hea, kui on tuttavaid asjatundjaid. Kappe panen ma ise hea meelega kokku, tapetseerin ka, seinu värvin ka. Ma usun, et just sellepärast, et ma oma issilt selle kaasa sain ja kodus alati aidata sain. Tapeedid panin mina seina ja kapid ehitasin mina valmis näiteks.

Kahjuks on meie r66m päris köögi üle varjutatud 720-eurose lukuabiarvega. See oli nii jube, et ma vist nutaks siiani selle üle. Me läksime 6htupoolikul korterist välja, et kiiresti korraks vanasse korterisse minna (meie pesumasin on veel seal näiteks) ja kogu selles tuhinas proovisin ma vältida, et Kiisu koridori ei jookseks ning t6mbasin ukse kinni. V6tmed jäid lukku sisse. Seespoolt. Kohutav. Julian proovis siis oma üli6pilaskaardiga ust lahti teha, ent see ei toiminud. Otsis siis internetist lukuabi ja helistas nad kohale. Kui nad l6puks siin olid, oli 6ues juba pimedaks minemas, 4 kraadi sooja ja Sädel k6ht tühi. Ma siis jalutasin temaga ja lootsin, et nad luku kiiresti lahti saaksid. Pluss muidugi süüdistasin ennast, minu süü ju.
Ja kokkuv6ttes n6uti Julianilt 723 eurot sulas, sest nende kaardimakseterminali aku oli väidetavalt tühi. Kuna oli nädalavahetus (üks nädal peale sissekolimist!), siis soovisid nad muidugi topelthinda. Ma ei oleks tahtnud Juliani asemel olla, ta muretses terve aja minu ja Säde pärast. 6ues pime, külm, Säde nuttis, sest tahtis süüa. Aaah, see oli nii jube. Ja eks need tüübid nägid seda ja kasutasid olukorda ära. Sest järgmisel päeval helistas Julian teisele kohalikule lukumeistrile, seletas olukorda, kirjeldas probleemi ja lukku jne ja sai kinnitust, et meilt n6uti ikka t6esti ülemäära palju. Nüüd me siis v6tsime oma kindlustusega ühendust ja meie kindlustusetüüp (üks kindlustuste esindaja, kelle töö ongi inimestele sobivaid kindlustusi välja otsida ja pabereid korda ajada) suunas meid oma juristile ka. Seega on asi hetkel ikka päris ekstreemne, sest on v6imalus, et me peame kohtusse minema, kus on oht, et 6igus hoopis lukufirmale antakse. Olgugi, et me kuulsime, et viimase kahe nädala jooksul on siin linnas 5 juhtumit olnud, mil kelleltki liiga palju n6utud on. T6endeid muidugi meil pole. K6ige lihtsam oleks muidugi, kui kindlustus selle üle v6taks ja asi kaugemale ei läheks. Sest me ei saa kohtukuludega riskida - me oleme niigi miinuses. Korteri kautsjonit kindlustuse kaudu maksta ka ei saa, see korterit üüriv firma pole n6us sellega - pole aimugi miks. Seega järgmise kahe kuu jooksul tuleb 980 eurot neile ka maksta.

Ma vahepeal ei saa üldse aru, mis toimub.
Ent k6ik mis ei tapa, teeb tugevamaks.

Stressitase over 9000!

Istun tühjas korteris. Vannituba on veel ainus kodune paik mul siin. V6i noh, Saksamaal üldse vist hetkel. Tulime korraks "koju" riideid pessu panema - pesumasin transpordib uue nädala l6pus - ja vannituba pakkima.
Esimene öö uues korteris on seljataga ja ma pole vist elusees nii halvasti maganud. Julian magas vist kokku 4 tundi üldse - me jäime m6lemad haigeks. KÜLM ON. See korter on vast m6nda aega tühjalt seisnud ja aknad olid kogu aeg lahti. Nüüd j6udis aga sügis kohale (no ikka päris m6nusalt külmaks läks) ning kui eile kogu meie kupatusega uus korter üle valati, jäid seinad ikka külmaks. P6randad ju ka. Ma pole harjunud, et radikad häält teevad, sest neis liigub vesi. Ma ei saanud sellepärast magadagi. Jube.
Säde on täielikus segaduses. Takkaotsa lonkab ta eile hommikust alates ning kass on ülimas stressis. Ta magas vist öösel seljakotis minu sokkide vahel.

Järgmise nädala l6pus saame köögi, seni improviseerime ja peseme n6usid vannitoas. Kus pole aknaid.
Aga ma ei tohiks viriseda, lihtsalt mu emotsioonid ja hormoonid viskavad hetkel üle pea laineid kokku, sest see käis k6ik ikka liiga kiiresti minu jaoks. Kunagi, kui me end sisse elanud oleme (loodetavasti enne j6ule), v6in sellest tagantjärgi analüüsivalt isegi asjalikult arutada. Hetkel on mul nii palju stressi, et ma ei j6ua sellele järelegi.

Säde päevahoiuga on niru, sest kolisime teise linnaossa. Lasteaedades kohti pole. Pangaarved lähevad miinusesse m6neks ajaks, ent muudmoodi me hakkama ei saaks. Vähemalt saame interneti vist järgmisel nädalal sisse. Kui nüüd kiiresti terveks saaks, oleks hea. Jull peab järgmise nädala, olgugi et on koolivaheaeg, tööle pühendama, ning tervis v6iks ikka tagasi tulla.
Mul on väga kummaline suve l6pp ja sügise algus olnud, olen juba kolmandat korda külmetunud, vahepeale jäi kahepoolne silmap6letikki. Ma ausalt ei mäleta, kuna ma nii tihti viimati haige olin. Aasta algus virutas ka paar latakat mulle, seda mäletan.

Ent kuna me oleme üks uskumatult hea tiim, saame me k6igega hakkama. Kodu korda seadmine venib muidugi nüüd teadmata pikaks, ent sammhaaval saab ju k6ik tehtud. Ja järgmiseks viieks aastaks on mul kolimisest k6rini. Never ever.

Juhh6isssaasssaa! Elagu noorpaar!

Pulmas käisime, nagu näha.
:)

Flashback

Pilt: Visualsinfonia.de

Meil pole veel pulmapilte käes. Aga paar pilti sain juba. Ja oiissandjumal kui emotsionaalseks ma muutusin.
MA ABIELLUSINGI. Selle ühe ja ainsaga. Peaaegu 6 aastat üksteise hoidmist ning l6puks saime s6rmused s6rme.
Mul on ikka veel tunne, et tahaks tervele maailmale iga päev h6isata kui 6nnelik ma olen. Muidugi on raskeid aegu, eriti hetkel. Julianil on nii palju tööd - siin 6petajaks saamine on ikka uskumatult raske, eriti kui sul kodus pere on. Säde näeb Juliani vahel hommikuti ainult, 5-10 minutit. Vahel 6htuti enne magamaminekut. Vahel üldse mitte. Ent märtsi algusega on k6ige raskem aeg läbi. Siis hakkab muidugi täiesti uus peatükk - kuhu kooli teda tahetakse, esialgu arvatavasti ainult asendus6petajaks, sest 6ppeaasta on poolepeal. Ja kui enne uut 6ppeaastat tööle ei saa, siis on töötu. Ent siis on ta kodus m6nda aega, mis on suurepärane.

Tal on koolis üks Refendar, kes oktoobris isaks saab. Naine elab Kölnis, mis on meist 2,5-3 tunnise autos6idu kaugusel. Ma aeg-ajalt ikka m6tlen, et kui raske see tema naisele olema saab. Mees peab veel aasta otsa ju siin tööl ja seminaris käima. Nädalavahetusel s6idab koju, aga see pole ju ka peaaegu mitte midagi.
Ning ma olen 100% kindel, et detsembrist märtsini saab meil ka päris karauul olema. Lootuses, et me enne detsembrit korteri leiame, muidu läheb veelgi hullemaks. Sellepärast muretsesime me juba kolimiseks palju kaste (Facebook aitab vahel ikka hädast välja), mida ma siis keldris täitma hakkasin. Saab tasakesi juba asju natuke rohkem kokku pakkida - raamatud, mu käsitöötarbed (mida on, olgem nüüd ausad, ikka uskumatult palju kogunenud), Sädele väikseks jäänud asjad, lootuses et me kunagi veel ühe tüdruku saame, j6ulukaunistused jne. Seega kui kunagi äktsioniks läheb, on veidi kergem.

Hoiatus: teemaks on lastekasvatus!

Mõtlesin kunagi, et ma saan täiesti aru neist naistest, kes oma lastekasvatamisest blogivad. Tegelikult on ju nii palju põnevat ja ilusat ja armsat ja naljakat, mida tahaks maailmaga jagada. Ent selleks peab olema sul blogi, mida paljud loevad. Või siis postitad facebooki. Mul on vähemalt kord päevas hetk, mil mõtlen, et "vohh, nüüd ma PEAN sellest kellelegi rääkima!" Kokkuvõttes kirjutan siis Julianile, saadan video või pildi ka veel. Eks tal siis jube tüütu muidugi, kui telefonis neti sisse lülitab ja mu pildiuputust näeb. Nagu näiteks täna, mil ma Sädega hommikul enne kella 9-t õue läksin ja vihmavarju otsisin. Säde võttis siis ühe vana ja veidi kulunud vihmavarju (sest emme ju ei leidnud seda suurt punast üles), mis kuulus Julli vanaemale. Ja siis patseeris sellega õues ringi. Lastetutele pole see vist midagi erilist, ent mulle tundus see nii armas. Alustades sellest, et tema ju leidis ja mina ei leidnud, lõpetades sellega, et tegelikult vihma ju ei sadanudki, ent vihmavari oli oluline. 

Säde on nii naljakas. Ja nii paganama iseseisev. Kuulu järgi on ta omavanustest motoorse arengu kohapealt ees, hakkasime neljapäeviti turnimas käima temaga, et saaks end välja elada ja batuudil hüpata ja ronida. Ta ju ronib ise oma söögitooli ja sealt alla, kärusse ja sealt maha, balansseerib end kitsastel äärekividel ja õppis mõni aeg tagasi ise kukerpallitamise selgeks. Ja õigesti veel ka. Emasüda on nii uhke noh!


Ent tegelt, ma tahtsin kogu selle postitusega veidi lastetoidust rääkida. Ma tunnen end siin kultuuris veidi võõrana, ka lastekasvatamise mõttes. Kui siin imetavad emad ehk pool aastat või siis üldse mitte (sest nii on mugavam, või mis veelgi parem argument "siis saab isa ka lapsega midagi teha!"), alustavad neljandast elukuust poest ostetud beebipüreedega (ja ei jõua ära oodata, mil laps 10-kuuseks saab, et siis ometigi pasta bologneset anda!), enne aastat sööb laps küpsiseid ja joob mingit pulbripiima, siis ma olen ikka kõik vastupidi teinud. Imetasin poolteist aastat. Isetehtud püreedega alustasime 7-kuuselt, varem pole ju vaja seda. Küpsiseid ei teadnud Säde enne eelmise aasta jõule (aasta ja 2 kuud) ning joob peaaegu eranditult kraanivett. VETT. Mitte poest ostetud pirninektarit, nagu üks mu tuttav oma lapsele annab, väitega "aga muud ta ju ei joo!". Või siis lehmapiima aastasele - okei, harjumus oma lapsepõlvest vist, aga miks?
Tean emasid, kes oma aastastele lastele shokolaadi annavad, sest "kõik teised ju söövad ka". Apteegis tehakse suured silmad, kui ma lapsele pakutavaid glükoosisuhkrukommikesi vastu ei võta. 
Säde saab ka vahel küpsist, seda kõige tavalisemat teeküpsist, ilma shokolaadiglasuurita. Vee hulka valan talle ka vahel natuke mahla, kui ise oma mahla lahjendan (ma lahjendan peaaegu kõiki mahlasid enda jaoks) ning ta nii tahab. Jogurtit saab laps ka, sööb hea meelega, kuigi siis pean ma küll vahel silma kinni pigistama mis suhkrusisaldust puudutab.
Ja millest on Säde siis ilma jäänud? Ta sööb alates esimesest sünnipäevast ISE, kahvliga - siin topitakse kahe-aastastelegi ise toitu suhu. Lusikaga võttis veidi rohkem aega. Sööb peaaegu kõike, mida meiegi. Tema lemmiktoiduks on kõikvõimalikud juurviljad ja puuviljad, parimal juhul toored (tomat, kurk, paprika, avokaado jne). Siin söövad temavanused kõige suurema hea meelega friikaid ja chicken nuggets'eid.
Säde jumaldab SPINATIT. Päevas kaks korda saab ta puuvilju ja juurvilju. Kaks korda sooja toitu - hommikuse pudrusöömise pean sisse harjutama veel. Aga see on ju ka harjumus oma lapsepõlvest...Ja piima ta ei taha, ning polegi vaja. Nii väikeste organism ei suuda niikuinii nii palju nö võõrast proteiini lagundada. Miks ma peaks siis sundima?

Eks igal lapsevanemal on omad kiiksud, mis kasvatusse puutub. Aga minu laps on terve, oma vanuse kohta väike (vähemalt saksa standardite järgi), ent uskumatult iseseisev ja aktiivne. Kui keegi küsib, kuidas nii väike jõuab nii pika maa maha kõndida, siis vastan ma "me käime jalutamas alates sellest hetkest, mil ta iseseisvalt jalad alla võttis ja minema tatsas, 10,5 kuuselt." Lihtne. :)

Korterijaht väikelinna moodi

No ei ole naljakas. Siin paganama väikelinnas, mis peaks olema ju Kreisstadt, maakonna keskus (kustotsast, ma ei tea, absurd), ei ole suuremaid kortereid saada. 2-3 toalisi alla 60 ruutmeetri leiab vabalt. Isegi 1-toalisi, mis on sama suured kui meie korter. Aga midagi veidi suuremat - peaaegu v6imatu. Ja kui, siis ei suudaks me neid 100 ruutmeetrilisi maksta. Ridaelamud jne. Oleks ju ideaalne lastega, aed ja puha. Ma saaksin oma marjap66said kasvatada ja maasikaid suviti korjata. Aga hetkel ei ole see kahjuks v6imalik. Siia me ei jää, mind hirmutab juba m6te, et pean Säde järgmine aasta siia lasteaeda saatma. Koolieaks tahaks siit ikka läinud olla juba. Kuid kunagi ei tea, elame-näeme.

Oleme juba kolme korterit vaadanud. Üks oli ühest vanast restoranist ümber ehitatud, nö beergardeniga (6lleaed? no selline istumiskoht hoovis), nii nunnu, hiiglasliku köögiga. Ent liiga kallis meile. Teine on meil siin ümber nurga, oleks täiesti ideaalne. Küll kolmetoaline, ent ruutmeetritelt sobiks. Kui majaomanikele helistasime, siis kaks kommentaari, mis meelde jäid olid: "Kolmetoalisesse kahe lapsega? Neil on ju kummalgi oma tuba vaja!" (ee, v6ib-olla kui varateismelised on) ja teine kild "Kass? Me tunneme veidi muret, et kass v6ib välisfassaadi katki kraapida." Isegi meie kodune kass? Nojah. Pole sellest korterist rohkem midagi kuulnud, kuulutus on veel üleval, juusiis otsivad veel. Lastetuid ja koduloomadeta inimesi :)
Kolmanda korteri kohta ei oskaks üldse viriseda, nö altbau, vana maja, hiljuti renoveeritud, ilusad puhtad heledad palgid tubades. Ent need pagana järsud trepid. Säde koperdas sealt üles, aga alla tulles oleks isegi minul käest kinni hoides kukkunud. Kolm korda. Jull ütles siis, et alla 12-aastast ta neile treppidele üksi ei lase. Ja mind hirmutaks m6te sealt lapse ja kodinatega üles minna, alla ma niikuinii ei saa, see oleks ilmv6imatu. :D
Seega jääb see korter ka ära. Me käisime isegi sotsametis, et avaldust ühe paberi jaoks saada (Wohnberechtigungsschein), millega sotskortereid jagatakse. Et kui mitte midagi muud üle ei jää, äkki selle paberiga saab mingi sobiva. Saime 4 firmat, mis tegelevad nende korterite jagamisega ja mitte ühelgi polnud 4-toalist. Ühel üks 3-toaline oli, sinna helistame vist veel, kui muud ei leia. Sotsiaalkorterid on siin tihtipeale lihtsalt linna omandis korterid, mis pole mingid solgiaugud. Juliani 6de elas paar aastat tagasi nö sotskorteris, olid esimesed elanikud, maja oli tuttuus ja enamasti vanureid täis. Isegi lampe polnud laes, pidid ise seinad värvima jne. Seega on k6ike leida. Ainult mitte siin linnas.
Kogu kupatusele tuleb veel juurde see, et me peame sellele korterile uue üürniku leidma. Ja kuna Julian töötab, siis on meil aeg üpriski piiratud. Üks suur segapudru, noh.

Ja olukorda ei tee paremaks just Juliani ema püüdlused meile korter leida. Sest tema otsib igalt poolt mujalt, ainult mitte siit linnast :D Saadab meile ideaalseid kuulutusi oma kodulinnast. Mis on meist 40 minutise autos6idu kaugusel. Jess.

Lähme hulluks noh!

H6issa, pulmad!!

Juliani 6de abiellus. Seekord lihtsalt registreerimine, järgmine aasta kiriklikult. Nad otsustasid selle üpriski spontaanselt, veidi enne meie pulmi.
Ja mulle j6udis kohale, et mingi tavalise peegelkaameraga ei saa ilusaid pilte teha. V6i noh, saab, aga ma tahan ROHKEM. Nüüd peaks lotoga v6itma vist, siis saan uue objektiivi. V6i j6uludeks. Näiteks.

Reisi l6pu kohta ütleks veel nii palju, et peale kolme ööd Andorras asusime varahommikul (jälle olime enne kella seitset oma kodinatega autos) taas kodupoole. Püreneedest alla s6ita oli palju lihtsam kui üles. Lootsime veidi aega v6ita ning maksime 6,60 eurot, et läbi Túnel d’Envalira  tagasi Prantsusmaale saada. Noh, natuke ehk v6itsimegi.
S6it mööda Püreneesid alla oli nii ilus. Päikeset6usuga mägede vahel. Romantika 100%. Isegi kui need kohalikud taaskord kui hullud üles-alla kihutasid. Isegi kaubaautod ja bussid.
Tagasiteel proovisime maksustatud kiirteid küll vältida, ent kuna me siiski v6imalikult kiiresti koju tahtsime j6uda, s6itsime ikka mitusada kilomeetrit ka nö raha eest. Kella kuue paiku 6htul, mil veidi rohkem kui pool teest s6idetud, astusime ühte hotelli sisse ja otsustasime puhkama minna. Enne muidugi heitsime tollele väikesele linnale pilgu peale. Naljakal kombel maksime me tolle spontaanselt valitud hotelli eest sama palju kui kolme öö eest Andorras. :)
Viiendal päeval alustasime nagu ikka varakult ning niipea kui me Prantsusmaalt väljas olime (tulime Luksemburgi kaudu tagasi), läks kodutee kiiremini kui enne. Saksamaale j6udes 6nnestus meil tänu raadio kuulamisele 9-kilomeetrist ummikut vältida ning üsna pea olime tuttavatel teedel.
:)
L6ppppppp. Tsau!

Proovin telefoniga pilte lisada, ei õnnestu eriti. Ent piltidel on 1) suursugune kartulipitsa, mis Jull viimasel õhtul Andorras meile tellis; 2) vaade varahommikustele Püreneedele autoaknast, ning 3) mahasõidetud kilomeetrid koju jõudes. 

Pariisist Andorrasse

Kolmandal päeval startisime juba väga vara. Kell 7 tehti kämpinguplatsil väravad lahti, me seisime seal juba 10 minutit enne seitset ja ootasime. Ees ootas pikk s6it Andorrasse. Meil polnud aimugi, mis meid ees ootas. Ma küll seletasin Julianile, et olgu valmis, ta peab ju Püreneedes s6itma, ent talle ei j6udnud see enne kohale, kui me päriselt ka 40km/h-ga mäest üles rühkisime. Läbi vihma ja äikesetormi. Kell 22. Lehmad teel.
Andorrasse ei saa ju teatavasti ei lennuki ega rongiga. Ainult s6iduteid mööda. V6i siis matkad üle mägede, aga kui reaalne see tegelikult on, pole mul aimugi. Hannibal oli ju elevantidega sealt üle tulnud - mida ma isiklikult peale kohapeal käimist kahtlen. Ta tegi kindlasti mingisuguse ringi ümber mägede, üle tulla elevantidega? No tere talv. Mind panid need lehmadki imestama, parajad akrobaadid. Bussiga on seal ka kindlasti väga elamusterohke s6ita, seega kes soovib, lennaku Barelonasse v6i Toulouse'i ja s6itku sealt edasi. :)
Pean aga kohalike autojuhtide eest hoiatama (jälle). Andorra numbrimärkidega autod kihutasid lihtsalt 100km/h seal slaalomit tehes, kuigi lubatud oli 40-60 m/h, olenevalt teest. Oli ikka päris naljakas seal vihma ja äikesega üles s6ita, selja taga terve rodu kohalikke, kes mööda kibelesid, ent ei saanud, sest tee oli nii looklev, sirgeid otsi palju polnud. Sorri, ma olen turist ja ma ei taha Püreneedes surra. Selline tunne oli küll.
Vaade oli olenemata vihmast ja pilvedest (millest me korduvalt läbi s6itsime lihtsalt) päris uskumatu. Kui tipus seisime (üle 2000 meetri), siis oli kahjuks nii jube tuuline, et ei julgenud autost väljagi tulla. Kui ma windows 8 ja 10-ga v6itlemise ära l6petan, siis saan pildid telefonist arvutisse ja siia ka postitada. Hoidke pöialt!
Hotelli leidsime üllataval kombel päris kiiresti, olime linnakeses nimega Soldeu. Soldeu on täielik suusakuurort. Hotelli aknast nägime mägesid, mis hetkel küll pigem lehmi kui suusatajaid täis, ent turiste jagus ka suvisel hooajal sinna palju. Linnas on hotell hotelli k6rval, siia-sinna söögikohad ja suusatarvete poed (mis suvehooajal kinni muidugi). Suvel minnakse sinna matkama ning mägiratastega s6itma. Linn on umbes 1,8-1,9 km k6rgusel :)
Järgmisel päeval läksime siis Andorrat avastama, autoga. Matkama tahaks sinna küll kord minna, juba üksnes sellepärast, et seal nii uskumatult ilus on. Kuna Andorra Eestist ligi 96 korda väiksem on (pindala ainult 468 km), on ühest kohast teise saamine väga lihtne. Linnu seal palju pole, ühest teise viib üks s6idutee seega ära eksida pole v6imalik.
Kokkuv6ttes s6itsime pealinna, Andorra la Vella'sse et seal ringi vaadata. La Vella on täielik ostuparadiis, eriti neile, kes sigarette ja alkoholi odavalt osta tahavad. Firmariideid saab ka odavamalt kui mujalt, kuna seal on maksud lihtsalt niiv6rd väikesed. Ega ilmaasjata kutsuta Andorrat maksuparadiisiks, pankades pidi ka enamasti välismaa rikkurite rahad hoiul olema. Kui 1960/70ndatel avastati, et läbi turismi v6iksid nad palju raha sisse tuua, kadus p6llumajandus peaaegu täielikult. Enne seda oli riigi sissetulek peaaegu ainult tänu p6llumajandusele, täna moodustab see k6igest 0,5 %. Paar maisip6ldu jäid küll silma.
Oh, mulle pakub Andorra nii huvi. Keeltest räägitakse seal enamasti kataloonia dialekti, kuid viimastel aastakümnetel on nad ka hispaania ning prantsuse keele selgeks saanud.. Inglise keelega on veidi raskem, ent saab hakkama. Paljude poodide vaateakendel oli kirjas, et seal räägitakse vene keelt - eks vene uusrikkad moodustavad suure osa nende turistidest. Ka tänaval kuulsin palju vene keelt.
Riik ise on ju autonoomne, kuid väga erilise riigivormiga - nimelt kaas-vürstiriik. Kaks riigipead on prantsuse president ning Urgelli piiskop (Urgell on regioon teiselpool Andorra-Hispaania piiri). Nii on palju ülesandeid justnimelt Hispaania ja Prantsusmaa vahel ära jagatud: armeed Andorras ju pole, ohu korral peavad teised aitama. Postiteenuseid pakuvad nii prantsuse kui hispaania post. Nii on postkaste linnas alati kahte sorti.
Ka pühapäeva veetsime me seal, käisime otsisime nende nö "vanalinna", mis oli väga ära peidetud ning mitte just see, mida me ootasime. Ent ma 6hkan siiani Andorrast. Mulle nii meeldis seal. Poodides otsisime enamasti lasteriideid (uskumatu, Marion ja Julian lähevad nn pulmareisile ja m6tlevad seal ka lastele!), sest sattusime sinna ju suvel6pumüügi ajal, k6ik 50% odavam. Pluss firmad, mida siin naljalt saada pole. :) Julian ostis koju paar pudelit, m6ne kingiks. T6ime veel käsitööshokolaadi kingiks.. oh, ei teagi enam mida veel.

L6petan postituse paari pildiga, küll ma ehk hiljem edasi kirjutan.

Meie väike hotell

Suusaturiste ootamas - sealt sai suusaliftile

Andorra la Vella

DE - NL - BE - FR - AD - ES - AD - FR - LU - DE , vol 1

Julian ja Seine

29. juuli hommikul, peale seda kui Julian meie Tiigri (tervitan Joschkat!) kiisutädile hoiule viis, tankisime auto täis ja asusime pikale teekonnale. Esimese päeva sihtpunkt: Melun, 50 km Pariisist l6unapool, Seine'i j6e kaldal. Me tahtsime vältida Pariisi liiklust ning kuna juba autoga läksime, siis broneerisime ühel kämpinguplatsil meile kaheks päevaks-ööks platsikese, kus siis auto parkida ning telk püsti panna.
Kahjuks ei 6nnestunud meil seda liiklust vältida, sest (kuna me polnud selle peale m6elnud millegipärast) Pariisi ümbritsev ring on vist sama tiheda liiklusega kui linna sees. Nii istusime me ligi 2 tundi ummikus, läks vist isegi hästi? Kuskil kaugel eemal oli 6nnetus olnud, sest mööda kihutasid kiirabid ja politseid ja puksiirauto. Ning mootorrattad. Okei, ma pole autojuht (pean lähitulevikus selle peale vist m6tlema hakkama), ent juba kaass6itjana oli hirmus vaadata, kuidas need mootorratturid neljarealisel kiirteel autode ja ridade vahel slaalomit tegid. Ja mitte just rahulikul kiirusel. Nüüd tagantjärgi inimestega rääkides tuleb välja, et k6igil Prantsusmaal autoga s6itnutel on jubedad mälestused nende ratturitega. Siit seega hoiatus: mootorratturid Prantsusmaal on hullud, olge ettevaatlikud! :)

Kiirteedel on iseenesest tunduvalt parem olukord kui siin Saksamaal - seal on vähemalt kiirusepiirang ning autojuhid hoiavad sellest ka kinni, uskumatu. Keegi ei kihuta 200km/h sinust mööda, et puksi sind tagant kiiremini s6itma. Nagu poleks neile elu armas. Brrr.

Meluni me aga j6udsime, elusalt ja tervelt. Kuigi internetist välja prinditud juhend polnud just k6ige parem, pooled kiirteed ei seisnud peal. Paar korda eksisime ära (eriti väikelinnades), siis lülitasime interneti sisse ning kasutasime navigeerimisprogrammi. Ent kuna roaming-teenus pole just k6ige odavam, siis olgugi, et olime nädala passi tellinud, soovisime seda hoida. Ootasime iga päev ju pilte Sädest :)
Peale 14-15 tundi teel (pausidega enamasti McDonaldsites, sest seal on tasuta wifi ja njämma roheline tee) käisime tiiru Melunis, s6ime veidi kahtlast toitu ning keerasime oma matkamattidel kerra. Kämping oli vist ainult peresid täis, lapsed kilkasid hommikust hilis6htuni. Meie k6rval ning taga olid mingid britid väikeste lastega, kes juba väga hästi ropendada oskasid. Mul hakkas endal piinlik. Ja Julian läks lausa marru vahepeal :D Hommikul s6itsime rongiga Pariisi ning pikk päikseline päev algas.

Pariisis s6itsime natuke metrooga, natuke k6ndisime ise ringi - näiteks Eiffeli juurest Arc de Triomphe'i juurde, sealt mööda Champs Elyseed Louvre'i juurde, sealt Montmartre'le. Eiffeli tornis ronisime nii k6rgele, kui treppe mööda minna sai, liftiga sai tippu ka muidugi, ent hiljem selgus, et kolmas vaateplatvorm (kuhu siis ainult liftiga sai) pandi tuule t6ttu üldsegi kinni. Ma olen harjunud k6ndima, ent peale seda päeva valutasid mul kaks päeva säärelihased :)
Üldiselt hakkas silma, et Pariis pole just k6ige puhtam linn. V6ib-olla on nii suurt linna lihtsalt raske puhas hoida, ning v6ib-olla oli süüdi just l6ppenud Tour de France (tribüüne pakiti just kokku seal)...v6ib-olla.

Teepaus tornis

Mis oleks Prantsusmaa ilma ühte (v6i kahte) crepe'i söömata?

Paus Montmartre'l

Kaks nädalat ja kaks päeva abielus!
Ma arvan, et täielikult j6uab see kohale siis, kui mul uued dokumendid käes on ja ma päriselt ka kaardiga makstes uue nime tshekile kirjutama pean. Mingeid Säde päevahoiu asju ajades sain juba kätt harjutada, aga no ma pean ikka välja m6tlema kuidas ühte ilusat K tähte teha vist. J on juba loomupoolest palju ilusam ja graatsilisem täht. Onju. V6i on ikka?

Ma siin vahepeal sain elu suurima üllatuse osaliseks, mida ma miskipärast (olgugi, et see alati ju v6imalik oli) mitte kunagi oodanud polnud. Aga sellest kirjutan ma palju hiljem vist.

Ja siis. Kolmapäeva hommikul on start. Ja finish on nädala pärast. Marion ja Julian otsustasid reisile minna. Ilma lapseta. Kuidas ma selle nädala ilma Sädeta üle elan, pole 6rna aimugi. Arvatavasti puhken iga väikest last nähes nutma ja vaene Jull peab mind kätel kandma, sest ma ise olen kurbusest n6rkemas. Ent kuna veel on meil v6imalus jälle ainult kahekesi midagi uut avastada. Seega now or never. V6i vähemalt "now or not in the next 3 years".
Kuhu me läheme? Vat ei ütle. Ei ole midagi eksootilist, sest eelarve seda ei luba. Ent lähme uusi kohti avastama, nagu meile kohane. Muuseumituurid ja ühistransport. Nagu vanadel headel aegadel.

Seega jällenägemiseni augustis! :)

Ettevaatust! Jube pikk pulmapostitus!

Ilmateade on nagu ta on, onju. Enne pulmi sadas, peale pulmi on sadanud. Kuni eilseni, nüüd jälle kuni homseni (lausa 2 päeva) südasuvi, siis kisub jälle tormile. Hommikul kell 7 äratas mind näiteks suur kärgatus - nähtavasti l6i välk kuskile sisse.
Ent 11.07 oli imeilus päev, oli küll umbes 30 kraadi sooja (oleks v6inud ju ka vähem olla), ent just tänu sellele soojale sai veel kell neli öösel suvekleidis ringi jalutada. Mida sa veel tahta oskad?

Kuna ma tean, et seda siin loeb mu armas emme, kes ise kohal olla ei saanud, kirjutan veidi tollest päevast.
Kuni reede 6htuni oli mul nii palju teha, palju ei j6udnudki ajapuudusel korraldada, ent kokkuv6ttes ei häirinud mind millegi puudumine. Neljapäeval ning reedel unustasin näiteks süüa. M6lemal päeval s6in veidi midagi enne l6unat ning peale seda enam midagi - lihtsalt unustasin! Neljapäeval käisime veel Münsteris, ma lasin küüned ära lakkida (mille ma siis umbes 15 minutit hiljem ise untsu keerasin, t6mbasin pöidlaküünele laki sisse väikese augu sisse). Ostsin veel tagavaraks kaks paari h6bek6rvar6ngaid, millest üks paar siis kokkuv6ttes käiku läkski.

Reede pärastl6unast hakkasid külalised kaugemalt tulema, enamus neist s6itis Saksamaa pealt kokku, Kärt tuli Eestist ja Helene hääletades Taanist. Meie mini-korterist sai kaheks päevaks segasummasuvila! Rosi v6ttis oma koera ka kaasa, nii nad siin m6nusalt elasid. Kiisu, vaeseke, oli siis terve selle aja kapi otsas ja alla ei julgenud tulla.

Reede 6htul läksime meie siis siinsesse 4-tärni hotelli, mis nägi välja nagu tavaline külahotell. Nad vist pressivad oma ujumisbasseiniga need 4 tärni välja. Sest no ausalt, mul hakkas rahast kahju. Sooja vett otsisin ma dushi all 10 minutit peaaegu ning aknal olid kunstlilled. Ent olgu, magada sain ma üllatavalt hästi ning hommikul pidin juba kell 7:45 juuksuri juures olema, et lokke keerata. Kuna mul kleit käis/käib üle pea, pidi Julian mul selle juuksuri juures nende suitsul6hna täis köögis selga aitama. Kui sealsed töötajad mul selja peal nöörid kokku t6mmanud olid, istusin uuesti tooli ning siis sai soengut/meiki teha. Ma polnud selleks hetkeks üldsegi närvis, alles hotellis autot oodates tekkis väike ärevus - see tühi ootamine on jube. Ent k6ik läks hästi. Kreislehrgartenisse j6udes ootasime, et k6ik külalised kohale j6uaksid ning siis algaski tseremoonia. Mina küll nutsin :) Meie m6lemad tunnistajad ka, olgugi, et Riin s6nakestki aru ei saanud. Julian, va kivinägu, pidas aga vapralt vastu.

Peale tseremooniat kerge snäkk ja midagi juua, fotod ja siis läksid soovijad linnapeale kas siis meie lemmikkohvikusse v6i giidituurile. Meie jäime l66skava päikese kätte pilte tegema, pärast mida me m6neks ajaks hotelli puhkama läksime. Ma vahetasin riided ära (tänu taevale olin ma lühikese kleidi leidnud) ning edasi läks pidu juba talveaiaga kohvikus.
Fotograafid olid püsti pannud sellise superlaheda fotokasti, mille ees seistes ja punast nuppu vajutades kaamera sinust pilti tegi. Prozhektorid kummalgi pool. Nad olid selle just paar nädalat tagasi valmis saanud ning pakkusid, et v6tavad kaasa - nii lahe m6te! (www.visualsinfonia.de)

K6ik läks kokkuv6ttes nii super hästi. Ma lasin tervel päeval spontaanselt juhtuda, laias plaanis oli ju k6ik paigas, et mis toimub ja umbes mis kell me kus oleme ja kes keda autoga s6idutab ja kus keegi ööbib. Aga k6ik muu lasin omasoodu minna. Pean ütlema, et kui mind m6ni kuu tagasi hirmutas m6te sellest, et meil mingit suurt programmi rahvale pole, siis see kadus täielikult. Mu sisetunne ütles, et ilma programmita on 6hk puhtam, selgem, pingevaesem. Julian organiseeris küll selle giidituuri (Burgsteinfurt on ilusate majadega lääne-Saksamaa linnake, mida ehk igaüks näinud pole), kuid k6ik muu oli vaba. Ja mulle meeldis see isiklikult väga, nii sain ma siin-seal istuda ja külalistega rääkida. Paljud tulid ju kaugelt kohale ning mitmeid polnud me mitu-mitu aastat näinudki. See, et meie rahvas Moldova aegadest kohale tuli, tegi meid nii uskumatult 6nnelikuks. Seda ei saa s6nadessegi panna.
Ja kogu seltskond segunes! Loomulikult oli neid, kes pigem omaette ning oma inimestega aega veetsid, ent paljud said omavahel jutule ning koguni kallistasid üksteist kui lahkusid - teades, et suurima t6enäosusega nad üksteist niipea ei näe.

6hus oli nii palju armastust ja hoolimist ja positiivsust. Ma olen küll aastaid näiteringis käinud, ent tähelepanu keskpunktis seistes on mul alati nii kummaline tunne. See tunne oli tollel päeval kuidagi kadunud, sest ma tundsin end nii armastatuna, nii hoituna...

Mis Marion nädalavahetusel tegi, ehk kuidas minust abielunaine sai

Kell 8 hommikul juuksuris!

Tegin külalistele enda korjatud maasikatest moosi!

Registreerimine

Neiup6lvenime saatmas.

Martsipaniunelm!

Minu k6ige nunnumad! Kaugelt kohale s6itnud :)

Juliani s6brad, ehk muusikaline üllatus

Riin ja Merilyn pandi toimkonda

Minu kohalike printsessidega.