SEE päev.

Sünnitust ma siin kirjeldama ei hakka, kes tahab aga tingimata teada, tulgu ja küsigu, ma hea meelega seletan :)
Läks üle kivide ja kändude ning arvestades, et ma polnud kokkuv6ttes vist üle 40 tunni maganud ja epiduraali ei saanud, vanni ei tohtinud ja veel keisril6ike peale ka m6eldi - sain ikka hakkama tavalisel moel. Nüüd v6iksin veel korra isegi selle läbi teha. V6i lausa paar korda. Ah, teengi!

Ja peaaegu nädal aega peale haiglasse minemist olen oma tavakaalus peaaegu tagasi. 10 kilo nädalaga? Not bad. 61 pealt 51 peale, juhuu! Kolm veel jäänd, eks näis, mis saab ;)

Säde ise on nagu kullatükk. Päris meie oma.

Freja Säde, ehk p6hjus miks ma juba nädal aega 6ues käinud pole.

Freja Säde
20.10.2013
21:17
3040 gr
51 cm

Marion avastamas haiglaelu

Ega otseselt ju midagi hullu ei olegi. Aga eelmisel esmaspäeval Münsteris kooliasju ajades hakkas k6ndides järsku valus. No olgu, äkki astusin kuidagi valesti, pole ju hullu. Aga üle ei läinud ja kolmapäeval tavapäraselt arsti juures longates saatis too mu ortopeedi juurde. Ütles, et ma ei lonka just kenasti. Noh, lonkamine polegi üks kena asi, eriti kui see valu pärast on, onju. Saatekiri näpus ortopeedi juurde - seal laiutati käsi, öeldi, et midagi nemad teha ei saa, ei röntgenit ega rohtu anda. Saatsid omakorda haiglasse. Okei, s6itsime siis tagasi. Infoks siis niipalju, et mu arst on kohe haigla k6rval, ortopeedi juurde pidime aga linna teise otsa s6itma, kuna kohalik tegi praksises remonti.
Haiglas olid k6ik nii toredad, isegi kui nad mulle mingeid jubedaid stsenaariume seletasid - patsient peab ju kursis olema, nii igaks juhuks. Sealne ortopeed koputas ja painutas mu läbi, tegi puusaliigestele ultraheli, sest ta kartis juba ei tea mida. Siis tundus talle, et parema jala puusaliigese vahel on vesi ja kui see nüüd p6letikus on, siis on jama (sellele järgneski jutt operatsioonist, lapse varajasest sünnitamisest ja katse-eksituse meetodil antibiootikumide tilgutamisest).
Haiglasse kirjutati mind igaks juhuks sisse, sest keegi ei teadnud kuna see MRT kuhu mind saata taheti minu jaoks vaba on. Enne palatisse saatmist üritas üks noormees mulle edutult kanüüli paigutada - mul pole elusees nii valusalt veene torgitud ja neis surgitud kui siis, ausalt. Aga parem käsi ei andnud verd ja siis oli vasaku kord. Siiani on käsi sinine-kollane. Fuhh. Aga elu esimene kanüül - juhuu!
Pika ootamise (ja süüa-juua ma ju ei tohtinud, sest kui opiks oleks läinud, siis oleks magu tühi pidanud olema) l6pus saadeti mind tunnelisse, mis hirmu nahka ei ajanud, aga k6va häält tegi küll. Julianil teises ruumis oli nalja kui palju, sest tema nägi neid pilte, mis minust tehti :) Ütles, et dr. House'i tunne oli. Pildid kirjutas see kutt seal cd peale, et mälestuseks koju kaasa v6tta saaksime.
Kirurg ja ortopeed vaatasid pildid üle ja ütlesid, et vett puusas pole, mingi kont surub lihtsalt närvile. Tahtsid mind veel ööseks sinna jätta, et hommikul uut verd v6tta, aga mu moosimise peale lasti koju - elame ju autoga 1-2 minuti kaugusel ainult.
Ja siis sain kodus süüa l6puks. 9 tundi polnud ei joonud ega söönud.
Järgmine hommik (Saksamaa ühinemise aastapäev lausa) läksime tagasi siis verd andma. Tund aega istusin veel KTG (saksa keeles kasutatakse lühendit CTG) all, sest samal ajal sündis järgemööda kaks beebit. Beebisid kuulsime küll. Aga see on mingi rekord neil, sest tavaliselt sünnib seal nädalas maksimum 4-5 last kokku. Verenäidud olid paremaks läinud ja kokkuv6ttes sooviti edu ja vastupidamist. Nüüd ma siis pean siin VASTU, k6ndida ei saa, istuda ei saa ja lamada ka ei saa. Aevastada on ka valus - tagumikus. See tobe Issiase närv, v6i kuidas iganes see eesti keeles on. AGA, siiani pidasin vapralt muredeta vastu, mis see ajutine valu siis ära kannatada pole. :) Mind ei murra miski!

(Pikk jutt lühidalt kokku v6ttes - nüüd pean 10 eurot haiglapäeva eest maksma, olgugi, et ma seal voodis paar tundi ainult istusin, hehe)

Ja nüüd see kogu sünnitusosakond tunneb mind! Juhuu! Nii toredad inimesed, hea on paari nädala pärast tagasi sinna minna, ausalt noh.