Veidi värvi minu päeva

Eile jäin ma diivanil magama. Lapsed said kella kaheksa paiku voodisse ja ma vedasin end elutuppa, et veidi puhata - kaks päeva migreenis olla on ikka õudne, olin täiesti ära unustanud. Säde on hetkel äärmiselt kasvatamatu ja Johann kleebib mul küljes nagu takjas - ei tee olukorda just paremaks. Advendiaeg jõudis aga seegi aasta liiga kiiresti ning ma vehkisin laupäeval veel kaunistusi teha. Tahtsin veel eilegi üht-teist meisterdada, sest üks suur ja raske kuuseoks on veel üle. Aga magama jäin, Julian tegi mulle veel teed ja istus siin ning kasutas juhust oma uut Final Fantasy mängu mängida. Mind ta enne kella kümmet üles ei ajanud. Siis koperdasin hambaid pesema ja voodisse. Tee jäigi joomata. 

Enne aasta lõppu tahtsin juuksurisse minna. Mul oli kaks ideed, üks neist nägi ette mu niisama sirged juuksed veidi järku lõigata, teiseks tahtsin värvi saada. Pole 3 aastat juukseid värvinud ja viimati ka ainult paar triipu. Enne seda värvisin ikka kodus, henna põhjal oleva värviga. Seekord tahtsin suuremat muutust ja marssisin Münsteris ühte salongi sisse ning küsisin nõu. Peas mõlkus kaks värvi, millest ühest loobuma pidin, oma juuste tervise huvides. Aga vaatame, ehk teen selle plaani ka kunagi teoks. Punane on alati minu värv olnud, juba viimased 15 aastat umbes (appi, ma olen vana!) ja seega jäin oma liistude juurde. Panin siis aja kirja ja jäin ootama. Kahjuks pidin selle aja hiljem nädala võrra edasi lükkama ent kui läksin, siis sain ühe üllatuse osaliseks. Juuksuritoolis istudes selgus, et neid varustav juuksevärvfirma korraldab järgmisel päeval oma juuksuritele ja juuksuriks õppijatele värvi seminari ning neil on just punaste värvide jaoks modelli vaja. Ma ei ole ausalt kunagi mitte midagi võitnud, seega tundus see justkui peavõit - ma ei pidanud ju midagi maksma selle eest. Nii lasin ma siis lihtsalt juukseid lõigata ning jäin elevusega järgmist päeva ootama. Vedas, et ma minna sain, neljapäev on mul koolipäev ja Johann oli niikuinii päevahoius. Ma arvan, et leidsin omale uue lemmiku juuksurisalongi. Nii hubane ja tore ja laheda kööginurgaga ja vetsudes on riiulis päris käterätikud igale külastajale - ei mingeid ühekordseid paberrätikuid. Sain head teed ja mu uue juuksevärvi üle arutasid vist korraga 9 juuksurit. Kokkuvõttes sain just niisuguse värvi, nagu seda ette kujutanud olin. Ma polnud ainsana vaimustuses :)
Ah, kui Google's või Facebookis neile tagasiside jätta ja 5 tärni süsteemis punkte anda, saab neilt ühe juuksehooldustoote tasuta kaasa. Nii on mul nüüd üks 18 eurone punane pasta, millega oma juuksevärvi üles turgutada ning üks imeliselt lõhnav õli, mis mu juuksed äärmiselt siidjaks ja siledaks teevad.
Viimane aeg ennast ka poputada. Tasapisi langen siin muidu kes teab kui sügavasse auku, ei ole ikka naljaasi abikaasa, koristaja, kokk, tudeng ja ema kahele lapsele olla.
Ah, üks endine kaastudeng kirjutab oma magistritööd emotsioonidest ja emadusest. Palus mind endale toeks ja nii räägin temaga ühiskonna survest ja emaduse igapäevasest reaalsusest. Huviga ootan, mis sellest välja tuleb. 


P.S. Ma ei saa aru, kas on veel sügis või juba talv? Öösel on küll alla nulli ja hommikul maa härmas, aga samas on veel veidi sügisene tunne.

Enne

Pärast

St. Martinsfest

 Vabandan juba ette ära uduste piltide pärast, aga kel huvi, saab ülevaate ikka.
Novembri alguses oli siis püha Martini päev, mida siin lastega tähistatakse. Koolides ja lasteaedades, linnades organiseerivad kirikud (katolikud muidugi) lausa kellegi hobusega pühakut mängima ning lastele küpsiseid jagama. Lapsed kogunevad kuskile, jalutavad läbi linna ja punktis B etendatakse teada-tuntud stseen, kuidas Martin tuleb, vaest meest näeb ning oma mantli mõõgaga pooleks lõikab ja mehega jagab.

 Säde meisterdas lasteaias laterna, siin on see peale hobusel ratsutava Martini kõige tähtsam päeva osa. Nii on pimedas täitsa mõnus terve lasteaiaga läbi linna jalutada, väike puhkpilliorkester "Laterne, Laterne" lauluviisi mängimas.
Meie lasteaed kogunes linnas, kus etendati siis püha Martini stseen. Üks suurematest lastest sai poniga sõita ja Martinit mängida. Poni sai tasuks pundi porgandeid.
Näitemängu lõppedes jalutasime lasteaeda ja saime saiakesi ning kuuma kakaod.

Meie linna korraldataval püha Martini näitemängul meie ei käinud, kuna see oli meie laste jaoks veidi hilja, kell 18:30. Sellel ajal sööme me kodus juba.
Juliani kodulinnas korraldas tema ema abikaasa koos teiste kohalike aktiivsetega väikese Martini-turu, mille raames siis ka kiriku poolt püha Martin lastega jalutas. Mind paluti turgu pildistama tulla ja nii me siis käisime glögi (minu puhul Kinderpunschi) joomas ja karusselliga sõitmas. Püha Martini tulekuks sadas aga paduvihma ning kuigi ma teda äbi saju otsima jooksin, lapsed kärus ja käe otsas, ei jõudnud me peale lahkuva hobuse midagi näha. Kahjuks polnud lapsevankriga võimalik mitte ühestki väikesest teekesest läbi minna, et näiteplatsile minna. Oleksin ma seda varem teadnud, oleksin aega varunud ning veidi suurema ringi teinud, et koolimaja juurde jõuda. Järgmine kord tean paremini siis. Säde aga laulab siiani neid laule laternast ja pühast Martinist. Kuigi nüüd tulevad juba jõuluhõngulised laulud. Detsembri saabudes hakkan siis talle eestikeelseid ka tutvustama.

Säde sünnal käisime jalutamas

Tüüpiline perepilt.

Pöögi seemneid nosimas. Suures koguses on need toorelt mürgised, peaks enne läbi kuumutama. Ent nii kuni 10 tükki v6ib vabalt pintslisse pista! (Saksa keeles Bucheckern)

Ma pole kuhugi kadunud

See, et ma siin peaaegu 3 kuud vaikinud olen, näitab ainult seda, kui vähe aega mul ühe 24-tunnise päeva jooksul on. Ma ei hakka teesklemagi, et ma mäletan, mis vahepeal k6ik toimunud on. Aga lühidalt saan ikka kokku v6tta.
Augustis oli Julianil veel puhkus ning kuu l6pust algas kool. Uuel 6ppeaastal sai ta endale 5nda klassi, on nö kaas-klassijuhataja. Tema klassis on 10 6piraskusega last, kellest 2 on autistid. Nii käib ta ühega neist koos vetsus ning proovib nutvate 11-aastaste tüdrukutega hakkama saada. Vahel 6htuti parandab ta nende inglise keele tunnikontrolle ja mul on nii temast kui ka neist lastest kahju. Eks kogu asja teeb raskemaks nende laste kodune olukord - pooltel vanematel on oma laste käekäigust suva. Kodus ei aidata ja tihti saadetakse lapsed katkiste tossude ja mustade riietega kooli.
Ma pean nüüd ausalt tunnistama, et peale kahte rasedust ja beebit olen ma veelgi emotsionaalsemaks ja 6rnemaks muutunud. Vaatan uudiseid süüria lastest ja nutan, näiteks. Aga neist Juliani klassi lastest on mul nii kahju. Ja Julianist ka - 6petaja ei ole enam lihtsalt informatsiooni ja teadmiste jagaja vaid ema v6i isa asendaja, kasvataja ja psühholoog. Kahjuks ei valmistata neid selleks kuidagi ette, nii hüppas ka Julian justkui tundmatus kohas vette. Integratsioon ja inklusioon on sellised v66rs6nad, millest ülikoolis ainult räägitakse, aga kuidas neid igapäevaselt ka klassikollektiivis kasutada, seda ei 6peta keegi. Järjest enam veendun ma, et minust 6petajat ei saaks. Ma lihtsalt nutaks 6htuti end magama, m6eldes neile lastele. Lootusetu, noh!

Augusti l6pus algas ka lasteaed. Esimesed paar nädalat harjutasime jupi kaupa ja nüüd on Säde üks täie6iguslik lasteaialaps. Naljakas tunne täitsa, sest ma pole ise kunagi ju lasteaias käinud. Eks paar probleemi meil oli sellega, ent üldjoontes on k6ik kena ja lasteaed on super. Esimesed s6brad on tekkinud ja esimesed lollused 6pitud.
Meie lasteaed erineb ikka palju teistest lasteaedadest ja mul on selle üle paganama hea meel. Sünnipäevade tähistamisel on lausa soovitatud, et vanemad kaasa lööksid, muudel tähtpäevadel samuti. Nii oli meil hiljuti selline "kartulipidu" - üks rühm tegeles kuu aega 6unte ja teine rühm kartulite teemaga. Ühel pärastl6unal siis tähistasime kartuleid ja 6unu - saime igasugu maitsvaid küpsetisi nendest, lapsed said p6se peale kartuli v6i 6una maalitud. Mängisid igasugu mänge, laulsid ja tantsisid. Täitsa nunnu kohe :)
Nüüd tuleb meil reedel Martinsfest, püha Martini pidu. Lapsed jalutavad laternatega läbi linna. Ootan huviga :)

Ent kui Säde sai lasteaeda harjutatud, algas oktoobri algusest (meie meelehärmiks kuu aega hiljem, sest see Jugendamt on ainult troppe täis, ausalt) Johanni harjutamine. Ta hakkas meie päevahoiutädi juures käima ja olgugi, et mu emasüda ikka jubedalt pabistas, läheb k6ik suurepäraselt. Kahjuks oli ikka jubedalt stressirohke aeg, sest pidin selle harjutamise kiirkorras tegema, kuna ülikool algas ka oktoobris. Nii ma siis viisin hommikuti Säde lasteaeda ja s6itsin rongiga päevahoidu, hiljem tagasi, t6in Säde ära ja koju koristama ning süüa tegema. Ikka jubeeee. Nüüd aga käin juba paar nädalat m6nel päeval nädalas koolis ja loen sadu lehekülgi nädalas. No üritan lugeda, sest kahe lapse ja majapidamise k6rvalt ei ole ausaltöeldes ikka eriti aega :D No mis supi sisse ma küll sattunud olen!