Mul on vahepeal nii palju ideid olnud, millest kirjutada, et kui lõpuks õhtu kätte jõuab ja ma end läpaka taha istutan, ei ole mitte ükski neist meeles.
Üks tobe ja juukseid peast kitkuma ajav "asi" on küll.
Novembris teatasime me oma majahoidjale (tema suhtleb kortereid üüriva tüübiga, too elab Belgias kuskil), et me tahame suuremat
Restmüll prügikasti. Siin ju teatavasti sorteeritakse prügi, ning kõik, mis pole ei biolagunev ega ka ümbertöödeldav pakend, pannakse musta konteinerisse (see
Restmülltonne siis). Uue beebi tulekuga kasvas mähkmete hulk ning sinna kõige väiksemasse nad enam ära ei mahu. Uusi prügikaste tuleb aga linnalt taotleda, majaomanikel on see lihtne, sest saavad ise otse linnale avalduse teha. Meie peame aga kinnisvarafirma kaudu seda ajama, sest nemad on siin vastutavad. Olgu, saime vastuseks, et maksku me linnale siis 10 eurot ning nemad tegelevad taotlusega. Detsembris kandsime linnale raha üle ja jäime ootama... ootame siiani. Oleme paar korda juba majahoidjale meelde tuletanud, tema siis omakorda lubab majaomanikuga rääkida. Sest meie ootasime ja ootasime ja arvasime, et linnal võtab see lihtsalt nii kaua aega. Seda prügikasti tühjendatakse iga 2 nädala tagant ning iga 2 nädala tagant me ka uut prügikasti ootame, pikisilmi. Lõpuks helistas Julian linnavalitsusse ja talle öeldi, et raha on neil juba ammu käes, aga mille eest me neile maksime? Nemad pole mingit avaldust saanud. Kah tore.
Seega kokkuvõttes me ootame, ikka veel.
Vahepeal käisin jälle põgenikega kohvitamas (pigem teed joomas) ning kooki söömas. Sain ühe noore abielupaariga Damaskusest tuttavaks, nad jutustasid oma läbielamistest ja sellest, kuidas nad nüüd uuele keelekursusele läksid, mis teises linnas on ning kuidas nad igal hommikul selle pärast kell 5 ärkama peavad.
Huvitav programm on välja mõeldud, et neid tööle saada - alguses kuu-kaks keeleõpet, siis suunatakse nad praktikale mõnda firmasse, nende erialal. Peale praktikat (kus õpivad erialast keelt) pakub firma neile ise tööd või nad lähevad tagasi kursusele, kust neid juba edasi aidatakse kandideerimisega jne. Iseasi kas nad oma väljaõppele vastava töö saavad, loodame igastahes. Mees on selline alternatiivne (ma alguses ei uskunudki, et nad Süüriast, sest nad nägid nii vabameelsed välja, mehel Iron Maideni müts ja kitsehabe) bändimees, kelle repertuaaris veidi karmimat muusikat, kuid kuna Süürias see keelatud on, töötas helimehena filmidele. Naine (minuvanune) tegeles lastesaadete tõlkimisega televisiooni jaoks.
Säde oli, nagu ikka, päeva superstaar. Kõik tahtsid oma lapsi temaga mängima tuua ning temaga pilti teha. Blond ja sinisilmne, nagu ta mul on. Ma hakkan arvatavasti neil lastel silma peal hoidmas käima, ent eks näis. Mul pea igasuguseid ideid täis, pole ainult kellega neid arutada. Eelmisel suvel ühe kultuuri valdkonnas tegeleva naisega arutasin ühest mu ideest ning ta viis selle ilma minuta (ning ilma isegi mulle sellest rääkimata, lugesin ajalehest kui üritus läbi oli juba) täide. Nüüd nagu enam ei raatsi igaühega oma mõtteid vahetada. Mu ainus võimalik partner projektides töötab alaealiste pagulastega, õpib kaugõppes ülikoolis, tegeleb kodus lastega ning on vabatahtlik tõlk araabia keelt kõnelevatele sisserändajatele. Mõni ime, et tal mu jaoks eriti aega pole. Ent küll ma talt mõned tunnid kord röövin.
Olgu, kell on kümme ning arvestades kui vähe ja kui kehvasti ma öösiti magan, peaksin ma juba ammu põõnama. Musid-kallid-paid. Nagu kunagi popp kirjutada oli.
