Juhh6isssaasssaa! Elagu noorpaar!

Pulmas käisime, nagu näha.
:)

Flashback

Pilt: Visualsinfonia.de

Meil pole veel pulmapilte käes. Aga paar pilti sain juba. Ja oiissandjumal kui emotsionaalseks ma muutusin.
MA ABIELLUSINGI. Selle ühe ja ainsaga. Peaaegu 6 aastat üksteise hoidmist ning l6puks saime s6rmused s6rme.
Mul on ikka veel tunne, et tahaks tervele maailmale iga päev h6isata kui 6nnelik ma olen. Muidugi on raskeid aegu, eriti hetkel. Julianil on nii palju tööd - siin 6petajaks saamine on ikka uskumatult raske, eriti kui sul kodus pere on. Säde näeb Juliani vahel hommikuti ainult, 5-10 minutit. Vahel 6htuti enne magamaminekut. Vahel üldse mitte. Ent märtsi algusega on k6ige raskem aeg läbi. Siis hakkab muidugi täiesti uus peatükk - kuhu kooli teda tahetakse, esialgu arvatavasti ainult asendus6petajaks, sest 6ppeaasta on poolepeal. Ja kui enne uut 6ppeaastat tööle ei saa, siis on töötu. Ent siis on ta kodus m6nda aega, mis on suurepärane.

Tal on koolis üks Refendar, kes oktoobris isaks saab. Naine elab Kölnis, mis on meist 2,5-3 tunnise autos6idu kaugusel. Ma aeg-ajalt ikka m6tlen, et kui raske see tema naisele olema saab. Mees peab veel aasta otsa ju siin tööl ja seminaris käima. Nädalavahetusel s6idab koju, aga see pole ju ka peaaegu mitte midagi.
Ning ma olen 100% kindel, et detsembrist märtsini saab meil ka päris karauul olema. Lootuses, et me enne detsembrit korteri leiame, muidu läheb veelgi hullemaks. Sellepärast muretsesime me juba kolimiseks palju kaste (Facebook aitab vahel ikka hädast välja), mida ma siis keldris täitma hakkasin. Saab tasakesi juba asju natuke rohkem kokku pakkida - raamatud, mu käsitöötarbed (mida on, olgem nüüd ausad, ikka uskumatult palju kogunenud), Sädele väikseks jäänud asjad, lootuses et me kunagi veel ühe tüdruku saame, j6ulukaunistused jne. Seega kui kunagi äktsioniks läheb, on veidi kergem.