Kaks nädalat ja kaks päeva abielus!
Ma arvan, et täielikult j6uab see kohale siis, kui mul uued dokumendid käes on ja ma päriselt ka kaardiga makstes uue nime tshekile kirjutama pean. Mingeid Säde päevahoiu asju ajades sain juba kätt harjutada, aga no ma pean ikka välja m6tlema kuidas ühte ilusat K tähte teha vist. J on juba loomupoolest palju ilusam ja graatsilisem täht. Onju. V6i on ikka?

Ma siin vahepeal sain elu suurima üllatuse osaliseks, mida ma miskipärast (olgugi, et see alati ju v6imalik oli) mitte kunagi oodanud polnud. Aga sellest kirjutan ma palju hiljem vist.

Ja siis. Kolmapäeva hommikul on start. Ja finish on nädala pärast. Marion ja Julian otsustasid reisile minna. Ilma lapseta. Kuidas ma selle nädala ilma Sädeta üle elan, pole 6rna aimugi. Arvatavasti puhken iga väikest last nähes nutma ja vaene Jull peab mind kätel kandma, sest ma ise olen kurbusest n6rkemas. Ent kuna veel on meil v6imalus jälle ainult kahekesi midagi uut avastada. Seega now or never. V6i vähemalt "now or not in the next 3 years".
Kuhu me läheme? Vat ei ütle. Ei ole midagi eksootilist, sest eelarve seda ei luba. Ent lähme uusi kohti avastama, nagu meile kohane. Muuseumituurid ja ühistransport. Nagu vanadel headel aegadel.

Seega jällenägemiseni augustis! :)

Ettevaatust! Jube pikk pulmapostitus!

Ilmateade on nagu ta on, onju. Enne pulmi sadas, peale pulmi on sadanud. Kuni eilseni, nüüd jälle kuni homseni (lausa 2 päeva) südasuvi, siis kisub jälle tormile. Hommikul kell 7 äratas mind näiteks suur kärgatus - nähtavasti l6i välk kuskile sisse.
Ent 11.07 oli imeilus päev, oli küll umbes 30 kraadi sooja (oleks v6inud ju ka vähem olla), ent just tänu sellele soojale sai veel kell neli öösel suvekleidis ringi jalutada. Mida sa veel tahta oskad?

Kuna ma tean, et seda siin loeb mu armas emme, kes ise kohal olla ei saanud, kirjutan veidi tollest päevast.
Kuni reede 6htuni oli mul nii palju teha, palju ei j6udnudki ajapuudusel korraldada, ent kokkuv6ttes ei häirinud mind millegi puudumine. Neljapäeval ning reedel unustasin näiteks süüa. M6lemal päeval s6in veidi midagi enne l6unat ning peale seda enam midagi - lihtsalt unustasin! Neljapäeval käisime veel Münsteris, ma lasin küüned ära lakkida (mille ma siis umbes 15 minutit hiljem ise untsu keerasin, t6mbasin pöidlaküünele laki sisse väikese augu sisse). Ostsin veel tagavaraks kaks paari h6bek6rvar6ngaid, millest üks paar siis kokkuv6ttes käiku läkski.

Reede pärastl6unast hakkasid külalised kaugemalt tulema, enamus neist s6itis Saksamaa pealt kokku, Kärt tuli Eestist ja Helene hääletades Taanist. Meie mini-korterist sai kaheks päevaks segasummasuvila! Rosi v6ttis oma koera ka kaasa, nii nad siin m6nusalt elasid. Kiisu, vaeseke, oli siis terve selle aja kapi otsas ja alla ei julgenud tulla.

Reede 6htul läksime meie siis siinsesse 4-tärni hotelli, mis nägi välja nagu tavaline külahotell. Nad vist pressivad oma ujumisbasseiniga need 4 tärni välja. Sest no ausalt, mul hakkas rahast kahju. Sooja vett otsisin ma dushi all 10 minutit peaaegu ning aknal olid kunstlilled. Ent olgu, magada sain ma üllatavalt hästi ning hommikul pidin juba kell 7:45 juuksuri juures olema, et lokke keerata. Kuna mul kleit käis/käib üle pea, pidi Julian mul selle juuksuri juures nende suitsul6hna täis köögis selga aitama. Kui sealsed töötajad mul selja peal nöörid kokku t6mmanud olid, istusin uuesti tooli ning siis sai soengut/meiki teha. Ma polnud selleks hetkeks üldsegi närvis, alles hotellis autot oodates tekkis väike ärevus - see tühi ootamine on jube. Ent k6ik läks hästi. Kreislehrgartenisse j6udes ootasime, et k6ik külalised kohale j6uaksid ning siis algaski tseremoonia. Mina küll nutsin :) Meie m6lemad tunnistajad ka, olgugi, et Riin s6nakestki aru ei saanud. Julian, va kivinägu, pidas aga vapralt vastu.

Peale tseremooniat kerge snäkk ja midagi juua, fotod ja siis läksid soovijad linnapeale kas siis meie lemmikkohvikusse v6i giidituurile. Meie jäime l66skava päikese kätte pilte tegema, pärast mida me m6neks ajaks hotelli puhkama läksime. Ma vahetasin riided ära (tänu taevale olin ma lühikese kleidi leidnud) ning edasi läks pidu juba talveaiaga kohvikus.
Fotograafid olid püsti pannud sellise superlaheda fotokasti, mille ees seistes ja punast nuppu vajutades kaamera sinust pilti tegi. Prozhektorid kummalgi pool. Nad olid selle just paar nädalat tagasi valmis saanud ning pakkusid, et v6tavad kaasa - nii lahe m6te! (www.visualsinfonia.de)

K6ik läks kokkuv6ttes nii super hästi. Ma lasin tervel päeval spontaanselt juhtuda, laias plaanis oli ju k6ik paigas, et mis toimub ja umbes mis kell me kus oleme ja kes keda autoga s6idutab ja kus keegi ööbib. Aga k6ik muu lasin omasoodu minna. Pean ütlema, et kui mind m6ni kuu tagasi hirmutas m6te sellest, et meil mingit suurt programmi rahvale pole, siis see kadus täielikult. Mu sisetunne ütles, et ilma programmita on 6hk puhtam, selgem, pingevaesem. Julian organiseeris küll selle giidituuri (Burgsteinfurt on ilusate majadega lääne-Saksamaa linnake, mida ehk igaüks näinud pole), kuid k6ik muu oli vaba. Ja mulle meeldis see isiklikult väga, nii sain ma siin-seal istuda ja külalistega rääkida. Paljud tulid ju kaugelt kohale ning mitmeid polnud me mitu-mitu aastat näinudki. See, et meie rahvas Moldova aegadest kohale tuli, tegi meid nii uskumatult 6nnelikuks. Seda ei saa s6nadessegi panna.
Ja kogu seltskond segunes! Loomulikult oli neid, kes pigem omaette ning oma inimestega aega veetsid, ent paljud said omavahel jutule ning koguni kallistasid üksteist kui lahkusid - teades, et suurima t6enäosusega nad üksteist niipea ei näe.

6hus oli nii palju armastust ja hoolimist ja positiivsust. Ma olen küll aastaid näiteringis käinud, ent tähelepanu keskpunktis seistes on mul alati nii kummaline tunne. See tunne oli tollel päeval kuidagi kadunud, sest ma tundsin end nii armastatuna, nii hoituna...

Mis Marion nädalavahetusel tegi, ehk kuidas minust abielunaine sai

Kell 8 hommikul juuksuris!

Tegin külalistele enda korjatud maasikatest moosi!

Registreerimine

Neiup6lvenime saatmas.

Martsipaniunelm!

Minu k6ige nunnumad! Kaugelt kohale s6itnud :)

Juliani s6brad, ehk muusikaline üllatus

Riin ja Merilyn pandi toimkonda

Minu kohalike printsessidega.

Stressitase 100

Kui see nädal läbi on, lähen ma iga päev kell kaheksa magama. Ma vannun. Mul on unepuudus juba praegu. Ja stress kasvab üle pea.
Nii kuradi palju on veel teha!
Eile öösel j6udsid Riin ja Merilyn Saksamaale, Jull käis neil Düsseldorf-Weezes autoga vastas, sest nii hilja ühtegi rongi siiapoole ei liikunud. 2 tundi sinna, 2 tundi tagasi.
Nüüd istume ja ootame. Isa ja vend tulid Berliinist rongiga siiapoole ja kuna see supertorehüperlahe kiirrong 25-30 minutit hiljaks jäi, jäid nad oma teisest rongist maha, mille peale ümber istuma pidid. JESS. Rongis lubati neile veel, et ah, ikka ootab. Marru ajab mind see. Nüüd nad siis ootavad Hammis järgmist (ja seega ka viimast) rongi Münsterisse. Julian läheb siis sinna neile vastu, sest peale südaööd siiapoole rongid enam ei liigu. Ideaalne, onju. 6nneks on Münster ainult 20-30 minutise autos6idu kaugusel, oleneb liiklusest.
Vähemalt on see korter (pool majast), mis üürime, viimasepeal. Elavad nagu hotellis seal. Vähemalt midagigi on hästi hetkel.

Juuksur kokkuv6ttes hotelli ei saa tulla (ma ei tea, ma kolm korda uurinud neilt selle kohta), seega pean ma salongis kleidi selga panema. Ega ma selle üle just r66musta, aga noh. Mis teha? Uut juuksurit ma viimasel minutil ei hakka otsima ka ju. Lubas mulle kleidi selga aidata, jess. Seega istun ma rohkem kui tund aega enne tseremooniat juba kleidis ja muudmoodi valmis juuksurisalongis.

Muidu aga läks täna jahedaks, pidi reedest aga uuesti soojaks minema ja laupäevaks lubatakse jälle peaaegu 30 kraadi. Ma muidugi loodan, et nad eksivad..

Ah! Ja meil hakkas post liikuma jälle! Nagu ilmaime! Nelja nädala kirjad (ka arved, mis ammu makstud olema pidid) ilmusid järsku kohale. Mitte korraga tegelikult, on nüüd viimased kaks päeva jupp-haaval tulnud. Eile sain paki Eestist, täna tuli üks oodatud postitus. Tordikaunistust pole aga siiani. Reedeni on aega sellel ka kohale j6uda, oi hoidke oma piip ja prillid kui see jäigi kadunuks! Vihast Marioni ei taha keegi näha.

Südasuvi, johhaidiii

Eile trotsisime päikest ja käisime jälle maasikal enne kui nad k6ik läind on.

Mu sisemine termomeeter läks katki, nii kuuma mina ei talu. Peale +30 on verer6hk ämbris ja vereringlus häiritud. Hommikul enne südapäevakuumust jalutades käies, ei j6udnud Säde normaalselt k6ndidagi, kukkus m6lemad p6lved l6hki. Mitu korda.

Peale l6unat tassis Jull väikese vanniga vett aeda, laps paljaks ja sinna sisse. Kaks tundi pidasime vastu nii, aga olime veidi varjus ka. Tänu taevale on keset muruplatsi puu ning kui suure päevavarju püsti panime, oli veelgi parem. Kokkuv6ttes oli 6ues parem kui toas - ma olen ju maininud, et elame katuse all. Päeval on seinad seest poolt ka soojad, sest päike kuumutab ju katust ja kogu see kuumus tungib sisse - ning välja ei lähe. Ventilaator on küll üks paganama hea leiutis, Säde suudab seda peaaegu üksi ka käima panna, seega kui liiga kuumaks läheb, seisab ta sinna lihtsalt ette :)
Kiisu on ka hommikust 6htuni kutupiilu, magab kuskil diivani taga peidus. Huvitaval kombel ei maga ta kunagi vannitoas, kuigi seal on alati jahedam kui mujal. Ma magaks seal ise, ausaltöeldes :)

Kogusin ennist julgust ja vaatasin järgi, +37 tuli täna ära. Nädalavahetuseks oodatakse üle +40, uut rekordit. Minugi poolest v6iks see rekord tulemata jääda, kurvaks see mind just ei teeks...

Viimane spurt ettevalmistusi!

Julianil algas eelmise nädala l6pus puhkus, 6 nädalat. 6petajate eelis. Ta küll hakkab augusti alguses uuesti oma ettevalmistustega pihta, sest ega sügisest lihtsamaks lähe ning kooliaasta algab siin juba 12. augustil pihta. Uut tunniplaani tal ikka veel pole, seega on k6ik väga lahtine. Ent esialgu naudib ta puhkust.
Ja mina naudin seda, et ei pea enam üksi pulmaasjadega tegelema. Ega enam palju jäänud ju polegi.
Ülikond on olemas, kuigi no tere talv - sellistes kaubamajades on küll spetsiaalsed n6uandjad olemas, kes aitavad sobiva suuruse leida, aga meil läks küll veidi nihu. Käisime valimas, selga proovimas. Mainisime, et see ja see suurus pükse on tagant veidi kummaline, sealne asjapulk (keskealine meesterahvas) väitis, et ega sinna midagi teha saagi, Julianil paksud reied lihtsalt - nii kukuvadki püksid naljakalt :) No okei, v6tsime siis ära. Täna käisime rätsepa juures, et küsida, kas saab kuidagi kohendada neid pükse, et nad tobedalt ei kukuks, vastus: püksid on üks number liiga väikesed ju! Nende samade kunagise sportlase paksude reite pärast. Ütles, et number suurem sobiks juba palju paremini. Ahsoo, tore ju, meil soovitati spetsiaalses meeste ülikondade osakonnas seega valed püksid osta. Kihutasime siis kohale ja Julianile tellitakse kuskilt Braunschweigist (ladu neil vist) number suuremad, esmaspäevaks peaks kohal olema, kui post nüüd kaasa mängib meiega. Täna oli nii tore noor meesterahvas seal, ütles, et tunneb ühte super rätseppa, kes kunagi neil töötas, kes on n6us isegi öösel välja tulema ja Julianile need püksid parajaks tegema kui vaja. Et me ometi järgmiseks laupäevaks  need jalga saaks. Vot SEE on teenindus! Äkki see teine tüüp oli pahane, et me Hugo Bossi ei küsinud?

Juuksuris on ka käidud, 5 cm maha v6etud ja soeng läbi arutatud. Ainus probleem on, et lokid peab salongis keerama ja ülejäänud soengu siis hiljem, kui kleit seljas. Mul peab nimelt kleidi üle pea t6mbama - üle puusade ei mahu muidu! Sünnita veel lapsi enne abiellumist, eksole.
Kurioosum number kesteabmis: lisaks sellele, et mitu salongikülastajat mu pikki juukseid kommenteerisid, ütles juuksur, et mul on liiga palju juukseid, et need ülesse soengusse panna. No mitte pealaele, aga nii kenasti krunni v6i midagi sellist. Ei saa. Liiga pikad, liiga paksud, liiga rasked. Eee... aitäh? Ega ma virise, mul on juustega t6esti vedanud, et nad mul loomupoolest juba sellised on. Aga naljakas lihtsalt. Seega krunni ma ei saa ja üles neid ka ei sätita. Kui ma neid juhuslikult maha ei l6ika. Ja seda ei juhtu niipea.

Teie aga hoidke pöialt, et Deutsche Post streigi l6petaks, sest ma tellisin omale kingad internetist, minu suuruses ei leia lihtsalt normaalseid heledaid kontsakingi. Juliani kingade otsimine oli peaaegu sama närvesööv, ent 46 suurusele ei olegi suurt valikut. Ka ketse ega spordijalatseid mitte. Minu 36 suurusega tekib probleeme enamasti just kontsakingade otsimisel. Seega s6itsime me lugematul arvul jalatsipoode (ja nende filiaale) läbi, et midagi m6istlikku ja sobivat leida. Kes oleks arvanud, et kingade leidmine nii keeruliseks osutub?

Ent lootus sureb viimasena - reedel toimuvad mingid läbirääkimised, on v6imalus, et streik selle nädalaga l6ppeb. Aga ega ma enne seda ei usu, kui oma silmaga jälle kirju ja postipakke näen.