Elu väikesed õppetunnid

Tere päevast. Täna mina kooli ei läinud. Tähendab, hakkasin isegi minema, aga siis jäi tee pooleli. Miks? Veidi piinlik isegi, sest ma ise olin süüdi. Nimelt ei saa Marion siiani aru (kuigi peaks juba, eks), et hommikuti peab PALJU sööma. Ja siis juhtub, et ta ainult mõne viinamarjaga kõhus välja läheb. Väljas on tol hetkel soe, rong on hollandi koolilapsi täis ja istuda pole kuskile. Mis siis juhtub teise ja kolmanda peatuse vahel? Pilt hakkab eest kaduma. Kuulmine ka. Siis tuleb kõrvalolevalt noormehelt abi paluda ja väljuda ning Juliani ootama jääda. Kes muidugi pahaseks sai, et kuidas ma küll unustasin süüa! :) Aga 10 minutit hiljem istusin autos teel arsti juurde, keda muidugi polnud, sest tal on koolitus Jaapanis. Kaks nädalat. Okei, asendusarsti juurde siis, kus nad ei teadnud ÜLDSE mis mu Euroopa Ravikindlustuskaardiga peale hakata (mul juba kogemusi on, näitasin neile mis paberid ära täitma peab, hehe). Mõõdeti, vaadati ja öeldi, et ma kokakoolat jooksin. Ei, must tee ajavat ka asja ära. Ja siis muidugi "rohkem süüa, juua". Ja mingeid vererõhutilkasid võtta kui paha hakkab. Muidu on kõigiga kõik korras. Tantsime puha. Suvi on ka peaaegu käes, miks ka mitte. :)

Õues sõidab ringi auto, mille valjuhääldist inimesi verd andma kutsutakse. Kohalikel haiglatel on väikestviisi kriis. Julian käib ise iga paari nädala tagant trombotsüüde andmas, neid on ka alati nii vaja, et talle lausa helistatakse ja palutakse andma. Viimane kord Eestis olles olime Tammsaare pargis kui talle helistati ja järgmiseks päevaks aega pakuti :)
Mina aga ei tohi anda. Pole kunagi tohtinud, ei tea mis tulevik toob. Kui ma imekombel kunagi üle 50 kg kaaluma hakkan, siis vist võetakse mind ka vastu. Aga Julianil alati hea meel, kui sealt tuleb. Kõht täis toidetud ja tal on alati piisavalt aega lugeda (50 minutit kestab see värk tavaliselt). Pluss taskuraha saab ka. Mida veel tahta!

Muidu on kevad-suvi, põllud on maasikatega asjatajaid täis, utekesed sünnivad suure hooga (kord nägime vastsündinuid ise, üleni märjad, koperdasid ja nabanöör rippus ka veel värskena küljes) ja jäätisekohvikutesse eksime ka järjest tihedamini ära. Mõnikord on lausa tunne, et maailm pole kunagi ilusam olnudki.

Pai!

Nüüd vist. See kevad, noh. V6i mis?

Rattahooaeg on avatud!
(Müts küll silmini t6mmatud, aga kui enam vanduda ei viitsi, siis käib kah)
Julian nimelt otsustas, et nii, nüüdsest jälle rattaselga :) Ta üleüldse muudkui otsustab siin viimasel ajal, teeb muudkui plaane ja nädalakavasid. Eks näis, mis neist saab :P

Ja kool. Oi ma sain vihaseks. S6itsin siis sinna (kodust koolini kulub peaaegu täpselt tund aega), istusin alguses üksi, siis kaksi ja hiljem tuli kolmas ka. Aga mida polnud, oli tund. Ma ei ole ausalt loll, serveris on kirjas, et 8.04 algab. Ja mis ei alanud? See sama. Lollus. Aga vähemalt sain Julianiga puuviljasalatit süüa. Ja siis koju tagasi s6ita.

Kuidagi hea tunne on sees. Päikese ja selge taeva pärast vist. Ma ei tea kui ammu pole korralikult päikest näinud, aga kui ta juba tuleb, siis teeb ilma ilusaks. Varsti saan oma kurgid ja tomatid ehk 6ue viia! Kurgid hakkavad mul muidu mööda seina üles ronima. S6na otseses m6ttes.

 L6pmatusse k6rguv kurgitaim.

 Munapühadel käisime utekestel külas. See k6ige pisem oli peidus kuskil.

Täna on soe. Ja nüüd ma muudkui jalutaks, kui pidevalt ära ei väsiks :P Peaks vist hakkama sporti tegema, seega : ahoi, k6ik joogagurud, leidke tee minu juurde!

Homme algab kool ja no ÜLDSE pole tuju. Isegi inglise keele tundides tahavad nad saksa keeles rääkida. Makes noooo seeennnssseee! Ma valetaks kui ütleks, et kodus vedeleda POLE m6nus. On küll.

Ja ma avastasin eile, et iga kord kui ma Extrablattis söömas käin, söön ma ühte ja sama asja - ahjus küpsetatud kartul (koorega ja hiiglaslik) mingi enneolematult ja ebamaiselt hea hapukoore kreemiga. Ja  iga kord ma vannun endale, et "seekord j6uan l6puni süüa" ja iga kord pean ma taldriku Julianile nina alla lükkama. Kes tihtipeale juba oma shnitslit seedib, sest ma söön aeglaselt.
Kui ma kunagi päriselt tagasi Eestisse tulen, siis hakkan seda hapukoorekastet taga nutma.

Mul on peavaludest k6rini ja suvi v6iks juba tulla, noh!

Samblast ja kevadest

Tead, kohalikel on talvest kõrini. Ülestõusmispühadel on külmem kui jõuludel (meenutagem lugusid +12 kraadisest jõululaupäevast, lõunapool olla veel soojemgi olnud). Eile näitas uudistes kuidas lapsed lumehangedest mune otsisid. Siin nimelt peidetakse lastele hoovi (või kasvõi metsa) värvilised  munad ära, las lapsed siis otsigu. Suur pereaktsioon. Üle 20 aasta külmim märts. Noh, täna algas aprill ja õues sillerdab päike. Samas, "April, April, der macht was er will" - kes teab, mis tuleb.
Ja nii elamegi me siin väga ettearvamatut kevadet läbi.
Eile käisime metsas raksus. No peaaegu, mul oli kotike kaasas ja nii me siis rohelist otsisime. Natuke keeruline ta oli, arvestades kui hiljapeale see kevad oma tulekuga jäänud on. Kõik magab veel metsas. Olgugi, et algus väga lootusetu näis, sain lõpuks oma tahtmise. Katkusime sammalt, sikutasin lumikellukesi sibulaga mullast ja suutsin isegi murakapõõsale peale istuda. Märtsijänest nägin ka, päris pirakas teine. Ja kiire oli tal ka, ei jõudnud tervitadagi.
Munad sain värvitud (siin ei teata sibulakoortega värvimisest vist midagi) ja viime kohevarsti inimestele imetleda. Samblaga vooderdatud korvis.
(Kui ma ära ei unusta, siis teen pilti)

Ja siis. Tegin halvaad! Mul ootas see tahhiin juba kaks nädalat. Kuni viimaks mulle meelde tuli seesamiõli osta. :)
Hea, kui tutvusi on. Ühel õhtul võtsin pähe, et nüüd ma tahan teha ja 10 minutit hiljem lubas tuttav mulle seda tahhiini tuua. Kes ei küsi, see ei saa. Onju. (Kuigi Zuhal väitis, et tema ema teeb seda hooooopis teisiti)
Nüüd taheneb. Julian käib limpsimas ja kiitmas. Ma ei julge enne maitsta kui valmis on. See õli ajab mulle judinad hetkel peale. Fuhh.

Ahjaa! Ja laupäeval käisime Alfil külas! Tähendab, ta ema juures, ta oli üle pika aja külas. Õpib ise Weimaris (mis on teiselpool Saksamaad) ja nii 4-kuuste vahedega käib kodus vist. (Meist pooleteise tunni kaugusel)
Ma ütlen, olgugi, et sellel suvel saab juba 3 aastat Moldovast lahkumisest - kui neid inimesi näen, tundub et sekunditki pole mööda läinud.
Helene on madrus ja seilab seitset merd, teda ei näe vast üldse. Ja enamus sakslasi on idas. Kahju, et see riik siin nii pagana suur olema peab :)

Pai!

P.S. Mul kurgid otsustasid, et kevad on käes. Aga õues nad külmuksid küll ära. Totud. Nii nad siis õitsevad, ise 10 cm ainult.