Gold. Überall nur Gold.

 Kui õues +23 säras ja kange jäätiseisu peale tuli.

 Koolitee vol 1.

Koolitee vol 2

Oktoober on väga vaheldusrikas olnud. Vahepeal jõudis isegi vananaistesuvi end näole anda, oli ka aeg. Siis aga säras esimene sügiskuu vihmajärgsete vikerkaarte all. Ja kui suvi selleks korraks lõplikult minna otsustas, tuli sügis. Tuli kullaga seekord, õige otsus. Nii ma siis jalutan ühtepidi ja teistpidi, risti-rästi läbi linna. Ühelt loengult teisele.

Siiani olen ma rahul oma otsusega just neid aineid õppida. Lisapunktide jaoks võtsin veel moe ajaloo, mis on samuti väga huvitav. Kokkuvõttes on lugemist palju, eriti saksa keeles teaduslike tööde kohta. Aga mil muul moel ma selle keele selgeks siis saan?
Kaastudengeid on igat sorti, eriti palju on 19-aastasi plikasid, kes minu jaoks enamasti kõik ühesugused välja näevad. Otse gümnaasiumist, toored, nagu mulle mõelda meeldib.
Ja ma õpin iga päev midagi uut, mida paremat tahtagi?

Hambaarst süstis kogemata veresoonde. Sellest sain aga aimu alles päev hiljem ja siis veel üks päev hiljem ärkasin üles, parem pool paistes. Silmagi oli raske lahti teha. Nüüd olen antibiootikumide peal ja kannatan nende järelmõjude käes. Vähemalt on paistetus alla läinud, saab püstipäi kooli marssida. Iseasi, kas ma vastu pean. Noh, iga päev on täis katsumusi, järgmised 3 neist vähemalt mind murda ei suuda. Olen otsustanud.
Reedel käisime Hannoveris sõbra sünnipäeval, oli oodatust lahedam. See klubi oli oma muusikavalikult just õhtusesse teemasse - "Bad taste". Alguses napakas saksa räpp, hiljem 90ndate "hitid". Kell kuus magama minnes ma oleksin küll peaaegu alla andnud, aga järgmisel lõunal soetatud Mate-Mango tee andis elule uue mõtte.

Ma olen ammu öelnud, et hea tee on hea elu saladus. Mitte väga hästi hoitud saladus.

Mul pole aega isegi teist tassi teed päevas juua.
Kui mul kord jälle vaba hetk tuleb, siis kirjutan. Kool on täies hoos.
K6ik on nii vinge ja huvitav ja p6nev ja samas natuke hirmutav.

:)

Kui Euroopa Liit Nobeli rahupreemia v6itis ja taevas vihma kallas

Jalutuskäigud Münsteris, kui taevas veel vihma kinni hoidis. Tänase kohta ei saa küll sama öelda.

JA

kool andis uue koti ja hulganisti nänni, millest poolt ma üldse vastu ei v6tnudki :) Sellega kotiga olen kohe linna peal ära märgistatud kui "Ersti" - ehk esimese semestri üli6pilane. Igal aastal tehakse kotid erineva värviga, seekord siis roheline. Mulle täitsa meeldib.

Antropoloogia gruppidesse registreerimine polnudki nii suur dzhungel, kui ma arvasin. Siiski ei saanud ma just seda, mida ma tahtsin, aga plaane saab ümber organiseerida.
Anglistikast pole mul siiani aimugi. Ootamine ajab mind hulluks!

Covered in stardust

Lena - Stardust

Maagiline!

(youtube´is seda videot ei näe kahjuks, aga niisama laulu saab küll)

Der Kampf geht weiter

Niitide väljat6mbamine ei olnud valus, aga mulle "lubati" järgmiseks kaheks nädalaks veel ebmugavust ja valu :D Noh, elame üle, onju. Kuna varem hambaarst kedagi tapnud on?

Tutvustav nädal ülikoolis oli tore, sellel nädalal läheb veel edasi. Antropoloogia osakonnas on väga m6nusad inimesed, palju on sarnaselt minuga vabatahtliku teenistuse mujal maailmas läbi teinud - kuigi nagu tavaliselt, nendes "populaarsetes" riikides. Ida-Euroopa on vist jätkuvalt tabuu, liiga "igav" nende arvates :D
Anglistikas on meid VÄGA palju, sest seal on koos k6ik need ka, kes 6petajateks 6pivad. Seega on meid 300 ringis kindlasti, vastupidiselt antropoloogiale, kus meid üle saja küll pole.
Tunniplaan on üks suur tohuvapohu (kusjuures, see on saksa s6na "Tohuwabohu", uskuge v6i mitte). Internetis sain/saan anglistikasser registreerida, aga kui peaaegu 300 inimest seda teevad, siis on k6ik grupid täis, sest nad niikuinii kandideerivad IGASSE gruppi, et kindlalt koht saada. Nii regasin ma end kus v6imalik kahte gruppi, et loodetavasti kindlasti koht saada. Nüüd siis ootan, jalad värisedes, 12ndat - siis saan teada, kas sain koha. Kui ei, siis pean ise kohale minema ja pöidlad ristis lootma, et saan nii endale koha. Antropoloogias on nad aga k6ik veel 19ndas sajandis, internetis ei saa midagi registreerida (väljaarvatud kui ma oma punktide saamiseks neid kirja panema pean), pean neljapäeval kuskile kohale minema ja teistega oma koha eest kaklema - nagu t6eline eludzhungel!
Erstis - ehk esimese semestri tudengid, saavad hetkel igasuguseid pakkumisi mööda linna, enamasti kohvikutes :) Et ikka tudengitel k6hud täis oleks, onju.

Antropoloogias v6tsin osa linnarallist (Stadtrallye), mis oli superlahe v6imalus inimestega tutvumiseks. Ühised hommikusöögid olid ka nunnu. Anglistikas kahjuks nii palju ei organiseeritud, aga 300 inimesele korraga midagi korraldada on ka raske veits.

Ja siis see k6ikse suurem stressitekitaja - BAföG. Augusti l6pus andsin paberid sisse, laupäeval sain kirja, et ma pean ELAMISLOA neile esitama. Ja t6endama, missuguse paragrahvi järgi ma siin olla v6in. Samamoodi pean t6estama kui palju "vara" mul sulas on (ma ei tea, nad vist arvavad, et mul on madratsi alla tuhandeid peidetud). Tuli välja, et ma pean ka t6estama, mis ma sellel suvel (05.12-09.12) tegin. Minu näoilmest v6is ainult "!?!?!?!???" välja lugeda.
Ma ju TEADSIN, et see hull olema saab, eelmine aasta proovisime ju ka. Aga elamisluba mul ju küll vaja pole, ajuvaba. Nii me siis tuuslasime internetis ja printisime infot välja Euroopa Liidu, Eesti ja viisavabaduse kohta. Ma ei tea, järjest enam ajab mind see ametnike-värk närvi. Inglise keelt ei oska ja oma tööd ka mitte.

Öäää, okei. Nüüd lähen seda suurt posu ära viima.
Ahjaa, haige olin ka. Aga enam ei ole.