Pühadejänku ja Säde 0,5

Munapühadeks värvisin sibulakoortega mune, nagu ikka. Siiani pole leidnud siit kedagi, kes nii neid värvib. Julian käskis kümme tükki värvida, nii sai ka tehtud. Samal ajal pidin ma veel torti tegema ja Säde järgi valvama - tuli küll WonderWomani tunne peale.
Kahjuks suures tuhinas ja õhinas unustasin JÄLLE pilti teha. Mu meelest on sibulakoortega värvitud munad kõige ilusamad. Juliani ema ju keedab NIISAMA mune pühadeks, ei värvi üldse. Siin värvitakse vist ainult lasteaias mune, või kodus ema-isa valvsa pilgu all. Aga täiskasvanud seda ei tee. Pole kohanud vähemalt. Nemad lähevad pigem poodi ja ostavad valmisvärvitud ja -keedetud mune. Riin ja Merilyn hakkasid Edekas kõva häälega naerma kui ma neile neid neoonvärvides mune näitasin... ma naersin ka, mõned aastad tagasi. Nüüd on lihtsalt kahju kuidagi.
Siin tehakse munapühadel (tean, tean - ülestõusmispühad on need tegelt, aga mitmel põhjusel on just "munapühad" külge jäänud) lastele kingitusi. Väikestele peidab Osterhase (pühadejänes) aeda või

Paljudel pühadekaartidel kujutataksegi jänkusid,
kes aeda mune peidavad. (Pilt: google)

majja või parki šokolaadimune ja -komme, mida siis nimetet lapsed korviga otsima hakkavad. Juliani ema teeb meile siiani kinke: eelmine aasta saime uued käterätikud vannituppa, see aasta munatopsid (mis iganes need tegelt on, ma ei söö nii palju mune, et mul mingeid erilisi topsikuid/hoidjaid nende jaoks vaja on), valis spetsiaalselt kollased, sest mu lemmikvärv on kollane. Olgu, aitäh, Julian on üliõnnelik, sest nüüd saame me PÄRIS perena pühapäeviti mune süüa. Tüüpiline sakslane, ma ütlen.


Tort läks veits nihu, sest mul polnud aega sellel glasuuril seista lasta ja kuna õues oli soe, siis sulas see seal laua peal. Aga vähemalt sai tehtud. Täna sõin hommikusöögiks viimase torditüki. Nüüd vist aitab magusast ikka PIKAKS ajaks... kuigi pärast sünnitust on mul alati nii jube magusaisu peal. Ma olen alati magusat söönud, ent vot nüüd on ikka ekstreemne isu, Julian siis aeg-ajalt motiveerib mind, sest meil on kokkulepe. Ta siis ütleb näiteks "oh sa mu paksuke" ja mul kaob kohe kummikommiisu ära.

Ah, et miks ma üldse tordi tegin? Eks ikka sellepärast, et väike haldjaprintsess Säde sai pühapäeval, 20.04, poole aastaseks. Pool aastat pole veel päris sünnipäev, pigem nagu pool-sünnipäev. Siiski on mul raske uskuda kui kiiresti see aeg läinud on, alles ta trampis mul kõhus, alles ma olin haiglas, alles ta õppis keerama, nüüd juba istub ise... Kõigil neil, kes ütlevad et lapsed kasvavad nii kiiresti, on õigus. Eriti see algus läheb linnutiivul. õnneks saab tänapäeval neid hetki mitmel erineval viisil salvestada, kas siis foto või video kujul. Peakski videosid sorteerima... ja albumit täitma. Aega on jätkuvalt nii vähe, vähemalt saan öösel magada. Viriseda ei tohikski nagu. :)
Ning mulle öeldakse muudkui, kui väike ta oma vanuse kohta on. Mind üllatab see natuke. Jah, ta pole mingi suur ja paks beebi, ta on ilus, väike ja õrnake. Juliani ema tuttava lapselaps sündis umbes samal ajal kui Säde ja pidi juba suurust 74 kandma (see pidi 9-kuuse lapse suurus olema), Säde aga mahub pikkuselt juba 68 (6 kuud), laiuselt veel kohati 56 (vastsündinu-1 kuu) :P Neid lasteriideid tehakse ka absurdsete mõõtude järgi, igal pool erinevalt. Hea kui laps pole eriti pontsakas, ent ehk see aeg veel tuleb. Eks näis. Niikuinii saame järgmise lapsega kogu kupatuse, hehe.

Oih, emme "paus" sai otsa, printsess ärkas. :)

Mina olen j6udnud vahepeal ülikooli tee tagasi leida. Jube tore ja p6nev on tagasi olla, käed juba sügelesidki konspektide kirjutamise järele. Esialgu käin Münsteri vahet vaid kaks korda nädalas, sest Juliani tunniplaaniga rohkem nagu ei sobinud. Aga seegi hea ju. Eks järgmisest semestrist vaatab edasi, kus ja kuidas.
Selleks poolaastaks on mul siis ette v6etud 1) English education in India - see on rohkem ajalugu, mitte 6petamisviisid jne; 2) English from the beginning to Shakespeare - loodan, et 6pime ka Old English'it lugema!
Said m6lemad inglise keelega seotud seekord, antropoloogiat otseselt see poolaasta ei saa teha, kahjuks :( Mul vaja jätkata kolmanda mooduliga, aga seda pakutakse ainult talvesemestril. Ja neljas moodul on juba praktika (milleks peab kolmas tehtud olema). Seega ootan.

Magnooliate aeg on läbi, tuli kastanite 6itsemise aeg. Seepärast ongi kevad siin tore, et kui üks 6itseaeg l6ppeb, algab teine. Ja siin kasvavad ju roosade 6itega kastanipuud, nagu vahukommipuud.

Unustasin jälle ära, mida ma öelda tahtsin. Seega ei ütle hetkel enam midagi. :)

Aprilliga tuli kevad ja minu nunnud!

Riin ja Merilyn naudivad sooja ilma, nagu näha :)

Käisime k6htu täitmas ja Sädel oli hea meel

Kelner tegi nalja meiega!

Vaatan siin Hart of Dixiet, joon sidrunheina teed, mis Julian mulle Bremenist hotellist taskusse pistis ja üritan mitte lolliks minna. Julian läks sünnipäevale, meie jäime koju, sest Sädel on viimasel ajal palju tegemist ja ringis6itmist olnud ja ma tahtsin veidi puhkust talle.

Meil käisid ju külalised! Ma kilkan siiamaani, samas olen kurb, sest nad juba läksid ära. Jätsid mulle hunniku Kalevi komme ja shokolaade, palju kingitusi ja mitu megabaiti pilte, mida imetleda.

Mul pole nii ammu nii head meelt olnud. Ja ammu pole nii kurb olnud, sest ma vihkan lennujaamasid, üksk6ik mis pidi lennata, kurb on ikka. Aga august polegi enam mägede taga ju...