Mulle ei meeldi üllatused

Tere. Mina olen Marion ja sain m6ni aeg tagasi (vist peale pühi) sellise kaardi. Ma oigasin. Kohe mitu korda. Julian väitis, et tema ei tea asjast midagi, ise muigas muidugi kavalalt. Valetada see tüüp küll ei oska.

Ma ei liialda, kui ütlen, et tol öösel ma magada ei saanud, sest nägin ainult mingeid jubedaid unenägusid kohutavast üllatuspeost tulevasele pruudile.

Ma ähkisin ja oigasin ja ohkasin seni kuni Julian alla andis ja ütles, et tema 6de on selle taga. Mulle lubati, et Cookie Monsteri kostüümi ma selga ajama ei pea ja linnapeal nänni müüma ka ei sunnita. Siin nimelt on kombeks pruudile mingid jubedad riided (enamjaolt alati koos suure hulga sulgede ja boadega, tihti ka kauboimütside ja printsessikroonidega) selga ajada, korvike alkoholiga (sellised väikesed suveniirpudelid) kätte anda ja linnapeale müüma saata. Ma olen n6us palju absurdsuseid läbi tegema, aga no ma ei tea kas just seda... pigem ajan Küpsisekoletise kostüümi selga.

Nüüd mil ma tean, kes selle taga seisab, ei tea ma siiani keda ma tegelikult 27. juunil seal näen. Mul on suur kahtlus, et Julian nihverdas mu telefonist kuidagi numbrid välja ja nii nad kontakte said, aga... mul pole ausaltöeldes just palju inimesi siin, keda ma enda k6rvale tahaksin oma nn "tüdrukute6htul". Aga eks näis. Ma üritan sellele mitte m6elda.

Ahjaa. Ja üllatusi vihkan ma ka. Mitte k6iki, aga mulle lihtsalt ei meeldi see teadmatuse tunne. Olen jah imelik.

(Meelde tuli too päev, kui Julian mind endalenaiseks palus. Mul oli juba enne selline tunne peal, et ma saan paanikaataki ja suren sinna samasse maha ka. Selline vastik aimdus oli, ainult et ma ei teadnud, mis tuleb. No ja kui "tuli", siis oli muidugi hea meel, eks. Totrus.)

P.S. Tegelt ma ei tahtnud viriseda, aga ... no okei, v6ib-olla tahtsin ka. :D Tsau!

Kuidas kasvatada mitmekeelset last

Säde kasvab üles kolme keelega. Kaks aktiivset, üks passiivne. Minult eesti keelt, Julianilt saksa. Ja kuna me omavahel ikka veel inglise keelt räägime, siis kuuleb ta seda ka. Ootan huviga, mis sellest segapudrust välja tuleb.

Rääkima 6ppimisest.
Lapsed, kes kasvavad üles rohkem kui ühe keelega, pidid tavalisest hiljem rääkima hakkama. Nii ei ootagi me Sädelt veel mingit imet. Siiski on ta otsustanud m6ningaid s6nu proovida.
Kunagi ammu juba, ma ausaltöeldes ei mäletagi kuna täpselt, hakkas ta meid "emmeks" ja "papaks/babaks" kutsuma. See muutus aga ühel hetkel ning praegu oleme me m6lemad "mammad". Ma ausaltöeldes ei teagi miks, ta ju teab, et  kumbki meist mamma pole :)
Meil on kokkulepe, et kui mina Sädega räägin, siis ütlen Juliani kohta küll vahel papa (nii on ju saksa keeles), ning Julian minu kohta emme. Mul on väike hirm sees küll, et eesti keelest jääb väheks, kuna ma siin ju ainus, kes seda räägib. Ent küll me hakkama saame.

Segadus keeltega.
Eesti keeles "pai" = saksa keeles "ai"
Eesti keeles "ai" = saksa keeles "aua"
Eesti keeles "aua" (nagu kutsu) = saksa keeles "vauvau"

Hiljem tulevad muidugi s6nad nagu "Keks"(hääldad nagu eesti k "keeks") ja "Marmelade" (mis pole marmelaad, vaid saksa keeles hoopis moos.

Senikaua on kutsu aga "auvau", kiisu "mjau", lammas "mää", part "quakquak".
Siis on beebi ja m6mmi. Auto on "brummbrumm". Kui klotsidega ehitada tahab, siis ütleb "bauen", mis tähendab saksa keeles ehitamist.
Ahjaa, ja siis "mehr" - veel. Kui ta üksk6ik mida juurde tahab v6i veel süüa v6i veel hüpata v6i veel karuselli peal s6ita, siis korrutab seda s6na seni kuni juurde saab.

Olgugi, et ta on otsustanud asju nende häälitsuste järgi nimetada, teeme me suhtlema 6ppimises edusamme :)

See ei olegi ju tegelikult raske, saksa ja eesti keelt omavahel lahus hoida. Ma arvasin, et sellest ei teki vist küll probleemi. Ent vaata ja imesta, tekkis väike segadus küll.
Nimelt 6petasin ma Sädele ühe puust hobuse pusle peal selle hobuse kehaosi: pea, jalad, k6ht, saba... sealt jäi talle ainsana külge "pea", mida ta siis hoolega m6ned päevad harjutas. Enne pühi veetis Säde Juliani ema juures peaaegu esimest korda poolteist päeva. Kui me siis järgmine päev lapsele järgi läksime, näitas laps elevandi peale ja ütles "pea". Mu esimene reaktsioon oli, et tubli tüdruk, elevandil on jah pea :) Aga siis nägi ta ka teisi elevante, kes k6ik järsku "pead" olid. Me siis uurisime ja mis tuli välja - Säde oli mänguelevandi peale näidanud ja "pea" öelnud ning Juliani ema arvas, et see tähendab eesti keeles elevanti ning kiitis teda ning korrutas, et tubli tüdruk, "pea on jah elevant".

Ma olen siiani pahane selle peale. Miks ei saa eesti keele 6petamine minu ülesandeks jääda? Eriti kuna mina siin ainus olen, kes seda oskab. Nüüd on k6ik elevandid lasteraamatus, loomasaates, lastesaates, kus iganes, "pead". Mina ütlen "näe, elevant!", Säde vastab "peaaaa!"

Kiiver on liiga suur vist.

Munapühad

Stiilinäide 6unte söömisest meie kodus.

Kui pühade pärast prügiautod ei s6ida, upub linn prügisse

Kitty fashion

Käisime IKEAst laste tekki ja patja ostmas. MADE IN ESTONIA.

Isehakanud köögiabiline

Karusellis6idule järgnes kohutav draama. Ma loodan, et iga lapsevanem elab midagi sellist absurdset üle. :D

Marru lähen.
Siin astus m6ni aeg tagasi ühe linna linnapea ametist tagasi, sest kohalikud natsid olid teda ja ta pere juba pikemat aega ähvardanud ning lausa proteste tema kodu ees korraldanud (olid lausa loa selle jaoks saanud!). Mehel hakkas k6he ja tema enam ei tahtnud. Miks teda ähvardati? Sest ta astus p6genike eest välja.
See oli kuu aega tagasi. Täna öösel p6les seal samas linnas tulevase p6genike-kodu katus. Süütamine. Mai kuust pidi sinna ca 40 p6genikku sisse kolima, eks ei meeldi see teatud rühmitustele. Inimestele, kui neid nii kutsuta tohib. Vastik.
Ma kordan, enne siia kolimist polnud paremäärmuslus minu jaoks probleem. Siin elades on ikka teine asi.