Pühadeaeg

Mu meelest on kuusk kõige toredam osa jõuludest. Mulle meeldib seista seal kümnete puude vahel ja valida seda kõige ilusamat. Mulle meeldib see kuusepakkimise toru ja see, kuidas Julian selle puu koju tassib - ise ma koperdaksin ja viriseksin terve tee vist. Mulle meeldib keldrist jõulukaunistusi taga otsida, olgugi, et ma igal aastal nad nii ära panen, et oleks aasta pärast lihtne leida. Kodus tahaks kohe absoluutselt kõik kuulid puule riputada, aga Jull toob mu siis maapeale tagasi ja käsib kolme värviga piirduda. Lõpuks saan tavaliselt ikka oma tahtmise. Karda ma jälestan lapsest saadik vist, seda meie kodust ei leia. See-eest LED tulekesi ja
õlgedest ehteid.
Ja siis see lõhn, mis kogu tuba täidab, kui puu püsti on. Nagu seisaksin ma hetkeks hoopis metsas ja mitte elutoas. 

Ka see aasta külastas meid Christkind. Või noh, pigem lapsi, sest me Julianiga kunagi otsustasime, et teeme üksteisele ainult väikeseid kinke - nii leiab siin puu alt tihti raamatuid või muusikat, filme või midagi, millest oleme ammu rääkinud. Ma ise armastan väga raamatuid kinkida. Kahjuks ei ole mu armsal kaasal enam eriti aega lugeda, seega peab vist tulevikus kuuldejuttude peale üle minema :) tööle sõites on tal hea kuulata, 50 minutit sinna, 50 minutit tagasi. Jah, nii kaua.

Säde sai näiteks Rapuntseli filmi (just paar päeva enne jõule selgus, et multikas on jälle Netflixis saadaval, pagan võtaks), sest see on nii minu kui ka Juliani üks lemmikumaid multikaid. Nüüd vaatab laps seda siin ja on kurb, sest tal pole nii ilusaid ja pikki juukseid. Blond ta ju on, peab ainult mõned aastad ootama vist.


25ndal olime, nagu kombeks saanud, Julli ema juures. Sealt saime see aasta raha, et endale ise midagi välja valida, sest me nagu erilisi soove ei avaldanud. Mulle sobib, peangi uuesti juukseid värvima minema :)
Ma polnud sellele varem mõelnud, aga kaks last saavad ju topelt koguse kingitusi - nüüd pean lastetoast palju välja sorteerima, et uued asjad ära mahuksid. Lastetuba on väike ja kaks voodit võtavad ka parasjagu ruumi enda alla. Jah, nad magavad koos ühes toas. Siin vaatavad paljud selle peale imelikult, et miks lastel oma tuba pole. Ent miks peaks 1- ja 3-aastastel eraldi toad olema? Mängivad nad ju niikuinii koos, vahet pole kus nad magavad siis ju. Ent siinkandis tundub, et kõigil oma tuba, algusest peale - noh, niikuinii on pere kohta vist 1,4 last, pole vist ilmvõimatu. 

Nüüd istume ja põletame viimaseid küünlaid ja peame plaani, kuidas oma ülejäänud jõuluvaheaega sisustada. Ma pean tegelikult ühe ettekande tegema (elus esimene saksakeelne ettekanne, mida ma üksi tegema pean, ja lausa 45 minutine!), enne mida ma 6 teksti läbi lugema pean. Hästi läheb, ühesõnaga. 

Šokolaad!

Piilub lukuaugust, kas Christkind juba käis

Tegin pühadeks Sädele seeliku ja nüüd sädelevad nii diivan kui ka vaip.

 

Detsembrikuumus, või siis pigem mitte

Pagan. Ma ju ütlen, et peaks hakkama nimekirja tegema, muidu ei tea enam üldse millest kirjutada. Aga no ikka sama vabadus - pole aega, pole jaksu, mõnikord tahaks niisama jonnida. Nagu ikka, noh.

Aga külmaks on läinud. Selle talve suurimaks saavutuseks loen Johanni kõndima õppimist, üksi sööma hakkamist ja seda, et ma lastele üle pea tõmmatavad sallid sain. Eestis kasvanud lapsed teavad ju, millest ma räägin. Siin ei tea mitte keegi, nii ma siis kaks aastat otsisin. Ostsin juba lõnga ka, et mingil imekombel tekkival vabal ajal kuduma hakata, aga tänu taevale astusin ma H&Mi sisse ja sealt leidsin kauaotsitu. Lastel kurgud kaetud ja siinsetel inimestel silmad suured - esimest korda näevad! Isegi ämmamamma ei saanud esiti aru, millega tegu on.

Selle talve kõige kohutavam uudis (maailmas toimuva proovime hetkeks kõrvale jätta) on, et me küttearve kasvas rohkem kui kolmekordseks. Ma ei tea kas nutta või naerda, et jälle midagi meile kaela kukub.
Siia kolides oli jutt (ja mu mäletamist mööda on sellest ka lepingus juttu, ent pead ma ei anna), et küttearve on 70 eurot. Eelmisel nädalal saime 2015 aasta kohta nö kokkuvõtte (Heizkostenabrechnung), kus iga toa kohta on kirjas, kui palju ühikuid sooja ja kui palju sooja vett kulunud on jne. Palju segaseid numbreid ja protsente ja tabeleid, lõpus kirjas, et peame veel paarsada eurot juurde maksma 2015 eest - me elasime siin tollel aastal ainult 2 kuud! Seda korterit vaatamas käies kuulutati, et paigaldati uus küttesüsteem ja see tuleb odavam kui muu ja aasta lõpus makstakse neile lausa tagasi jne jne.
Kõik ju tore, eks. Ainult, et meie peame jaanuarist 70 euro asemel 310 maksma hakkama. Lisaks sellele tõusis üür ka ja me peame selle korteri eest (mis mitte kunagi soojaks ei saa!) sama palju maksma, kui mõne väikese maja eest.
Väike lootus on, et need mingid lugejad, mis radiaatoritel küljes, on vigased, sest muidu hakkan ma küll nutma. Me niigi kütame vähe, käime kampsunite ja villaste sokkidega. Ja siis selline pauk.
Kui neis viga pole, peame kuhugi pöörduma, kes meid edasi aitaks, sest kellelegi ei tundu see hirmus tõus normaalne. Jah, meil on neli tuba ja külaliste vets. Aga seal pole ei sooja vett ega ei pane me radikat sisse, sest no kui tihti seal keegi käib. Vannitoa teen soojaks ainult kui lapsed vannis on ja köök on ahju ja pliidi tõttu isegi vahel soe. Juliani büroos on aasta jooksul vist kaks korda radikas sees olnud, seega jääb ainult 3 tuba. Ja ei ole võimalik, et me nii palju raiskame, no ei ole. Apppiii!

Oeh, okei, ma läksin veidi endast välja nüüd, panen kiiresti punkti, joon teed ja ajan päkapiku üles.
Tsau.