We've got a lot of catching up to do..

K6ik magavad ja ma istun arvutis. Tegin endale just tassikese teed ja söön ploome. Viimase kolme nädala jooksul on maailmas, ning üha enam ka Euroopas ning Saksamaal, palju kurvakstegevaid sündmuseid aset leidnud. Vahel ei julgegi enam uudiseid vaadata ega raadiot käima panna. Aga siis tahab Säde 6htusöögi ajal muusikat kuulata ja nii me siis n6ksume muusika taktis kuni järgmiste uudisteni.

Palju on viimase 3 nädala jooksul juhtunud. K6ige tähtsam mulle endale on, et olen paremini magama hakanud. Ja kuna Säde päevahoiutädi kuni tänaseni puhkusel oli, ei pidanud ta varakult ärkama. Nii magas ka Johann hommikuti kauem. Julian on veel kuni 23. augustini kodus, ent peab hakkama juba uueks 6ppeaastaks ettevalmistusi tegema. Siiski saab ta mind veel kodus aidata ja ma olen nii tänulik. Käime peaaegu iga päev neljakesi jalutamas ja nagu pool maailma, jahime Pokemone. Julian mängis seda juba enne kui see Euroopas välja tuli ja nii on tal väike edumaa. Aga väga hull see s6ltuvus pole, siin tundub hullemaidki olevat, kui ma veidi ümberringi vaatan. Naljakas on küll, kuidas mängijad paaris v6i mitmekesi ringi jalutavad v6i kuskil kogunevad. Ütlemata l6bus oli aga kui me eile (pühapäeval) Fürstenaus (ilus linn Alam-Saksimaal) olime - Jull pani ühe Pokemone ligi meelitava mooduli käima ja me v6isime aknast jälgida kuidas koheselt grupiviisiliselt rahvast kohale voorima hakkas. Päris l6bus.

Aga mis siis vahepeal suuremat juhtunud on? Juliani 6de abiellus nädalavahetusel kiriklikult, printsessikleidi ja looriga ja puha. Sellest pean vist pikemalt rääkima. Enne aga pean näitama, mis toimus nende Polterabendil nädal aega tagasi. Siin on vana komme enne pulmi noorpaari kodu ette portselani kildudeks visata, nii et nad kilde koristama peavad. Killud toovad ju 6nne. Ja kui veidi on ära koristatud, loobitakse juurde, v6i aetakse killud uuesti laiali (v6i kallatakse ämber kildudega ümber). Seda organiseerisid algselt naabrid ja s6brad, aga tänapäeval lööb pere ka kaasa. Kuuseokstest suur pärg punutakse ka, valgetest krepppaberitest roosidega, mis siis ümber välisukse pannakse. Seda käis Julian siis tegemas, enne käisid nad lausa metsas puid raiumas. Ma kirjutasin Facebookis kohalikus ostan-müün-vahetan grupis, et kas kellelgi on juhuslikult koledat serviisi ära anda ja nii me saimegi terve banaanikastitäie vanu taldrikuid ja tasse, sekka kaks suurt supitirinat. Vahetasime paki Haribo kommide vastu.
(Pildid mingis imelikus valguses telefoniga tehtud, vabandan juba ette ära. Kaamera aku oli tühi!)

Peigmehe perekond vanikut kaunistamas.

Just kui noorpaar suurt ämbritäit tühjendamas oli, k6las maja eest uute purunevate taldrikute klirin...

Eetrivaikus

Pikk vaikus on tingitud mu magamatusest ning stressitasemest. Mul pole ausalt aega arvutis istuda, sest iga vaba hetk läheb koristamise või magamise peale (ja seda viimast ei jõua ma ka piisavalt teha). E-posti jõuan kord nädalas kontrollida ja noh, facebookis ja Instagramis käin ikka, aga ainult siis kui parasjagu last toidan, siis on üks käsi nagu vaba.
Homse pean veel üle elama, siis on armsal abikaasal puhkus ja ta saab mind kodus rohkem aidata. Ehk siis saan öösel magada ka, kuna ta on nõus poissi öösel valvama. Ma pole 7 kuud juba rohkem kui 3 tundi järjest maganud. Okei, paar ööd on ikka see ka õnnestunud, ent neid eriti ei mäletagi. Rohkem on öid, mil ma iga 1-2 tunni tagant ärkvel, läbi une nuttev laps süles. Hetkel on tunne, et ma jään juba enne oma 30ndat sünnipäeva küüru. Paksuks lähen ju niikuinii. Ära minestanud veel pole, aga eks ma kasutan televiisori abi ka, panen Sädele KIKA käima (või Lotte, mis üha enam tema lemmikuks muutub) kui tunnen, et enam ei jõua - siis saab veidi puhkust. 
Kohutav ema olen vahel, jah. Aga ega ma hetkel midagi muud ei jõuagi olla - ainult kodune ema kahe lapsega. Depressiooni veel pole, aga kes tahab, võin kunagi pikemalt seletada ja muljetada, et kuidas siis on unepuuduse ja kahe lapsega koduseid toimetusi teha, 2-3 korda päevas süüa teha, lapsi magama panna ja pesta, iga päev kahe lapsega 1-2 korda jalutamas käia, pluss poest kotitäit söögikraami ja mähkmeid koju tassida. Kisav 2,5-aastane käeotsas. Ahjaa, samal ajal ühte last mähkmevabaks saada ja teist last toiduga harjutada. Pluss lasteaias tutvumispäevadel käia. Hulluks võiks minna nii neli korda päevas, aga siis nad otsustavad, et on maailma kõige armsamad ja nunnumad ja Säde paneb mul käed ümber kaela ja ütleb, et "oi, kinni jäi!" ja enne lahti ei lase kui keegi ta käele musi annab.
Ja kui nüüd aus olla, siis on Säde üks ütlemata tark ja hea laps võrreldes paljude omaealistega. Tänavale ei jookse ja kui me ilma papata linnas oleme, käitub väga hästi (eks see issi ikka ju tassib ja nii). Ütleb palun ja aitäh ja noomib kui keegi midagi valest teeb.
Johann aga naerab ja naeratab päev otsa. Roomab nagu sõjaväelane õppustel ühest toast teise, käib Kiisu saba sikutamas ja naerab kui Säde talle tantsib või niisama lollitab.

Ja ma ei vahetaks oma praegust olukorda mitte millegi vastu. Magamata ööd saab ju järgi magada kunagi. Olen veel noor ja püsin ka 4-5 tunnise magamise järel jalul - olgugi, et see vahetevahel kaheldav on. Täna näiteks võttis mu prints lapsed kaasa ja läks metsa jalutama, ma sain 2 tundi magada. Mis nii elul viga!
Mina ise tahtsin neid lapsi ja no olgugi, et keegi magamata öid just ei soovi, kuuluvad need vahel lihtsalt asja juurde. Teadsin algusest peale, et Sädega vedas, sest ta magas algusest peale hästi. Seekord nii ei vedanud. No biggie. Elan üle.

Olge paid! Saksamaa kaotas just Prantsusmaale ja ma saan magama minna.