Buss ja buss ja buss

Mina ei tea nüüd. See bussiliiklus siin pole küll kommenteerimist väärt, aga ma ometi PEAN ju.
K6ik bussid jäävad kuni 5 minutit hiljaks. Ükskord ootasin 20 minutit lausa. :) AGA sellel on m6ningane seletus ka - nimelt ehitavad ja remondivad nad pidevalt, jooksvalt ja hommikust 6htuni s6iduteid. Nii s6idab mul buss number 10 ühel teel6igul k6nniteel lausa! Sest muidu ei mahu.
See nädal oli üldse kuidagi väga kummaline/naljakas/meeldejääv/valus busside kohapealt. Teisipäeval oli pool bussi vanureid ja nende "rollaatoreid" täis, no teate küll, need lükatavad toed, rataste ja piduritega, saab koti ka korvikesse panna v6i ise peale istuda, kui jalad ära väsivad. JA siis oli veel üks lapsevanker. V6ite nüüd ette kujutada kuidas see välja nägi, rollaatorid "lukustamata" ringi rallimas ja reisijad neid käte-jalgadega kinni hoidmas. Esimesest kahest uksest enam sisse ei pääsenudki ja bussijuht kisas igas peatuses, et keegi tagumise ukse nupulevajutusega lahti teeks (siin avanevad automaatselt pikematel bussidel ainult esimesed kaks ust, kes viimasest väljuda tahab, peab eraldi nuppu vajutama). Nalja kui palju.
Ja täna siis sai mu bussi-6udusunenägu t6eks, ma kukkusin. Kursa6de kukkus otsa. Miks? Buss pidurdas ühe ehitusplatsi juures liiga järsult. Nüüd olen vasakust käest invaliid ja loodan, et arsti juurde minema ei pea. Muidu oli täiesti 6nnelik 6nnetus - kukkusin otse oma koti peale, nii ei löönud pead ära ega midagi. Siiski - bussis seistes tuleb ettevaatlik olla. Eks nüüd tean paremini. :)

Aga täna ostsin ühelt muhedalt kodutult tänavalehe "draußen" j6uluväljaande. Nimelt on Münsteris ajakiri, mille koostamisel löövad kaasa "aktiivsed" kodutud, kirjutavad artikleid ja puha. Nii seisavad nad siis tänavanurkadel ja pakuvad oma ajakirja, mis maksab 1,80. 70 senti iga müüdud eksemplari pealt saavad nad endale. Need inimesed ei ole niisama alkohoolikud, nemad tahavad sellest august välja rabeleda ja TEEVAD midagi. Ja see onuke on igal hommikul nii positiivne, et ma lausa pidin seekord selle 1,80 välja käima. Julian naeris, et juuvist ei tahtnud Universum täna mu heategusid aktsepteerida ja see bussi-6nnetus on täitsa paras mulle. Noh, mina nii ei arva. :)
Ja mulle üleüldse meeldib v66rastega rääkida. Ma muudkui räägiksingi. Ja siis muidugi see saksa keel. Alati arvatakse, et ma Baierimaalt pärit, imelik :) Vähemalt ei pakuta kohe välismaalast ;)

Kuriosität

P.S. Ma ei ole siiani aru saanud, kuidas saab hommikuks sellist asja süüa:

(Pilt leitud internetist: http://www.breakfastbonn.de/bilder/medium/005.jpg)

Mettbrötchen. Mit Zwiebeln. Toores seahakkliha saiakukliga. Soola ja pipraga maitsestatud ja hakitud sibul peal.
Minu arvates 100% saksa värk. Terve korter l6hnab nüüd toore liha ja sibula järgi. Külmkapis on seda veel kuhjaga, sest Julian valmistus maailmal6puks vist, kui poes käisime. Aga kui s6brad külas, siis nädalavahetuseti "pakume" seda. Ja k6ik on üli6nnelikud. Öäk. Ma korra maitsesin, aga see m6te, et nüüd söön toorest hakkliha, ajab juba isu pealt.

Kui külla tulete, topin nina alla.
Head isu!

Fotofinisch!

Vaata siia!

See lühifilm, mis me kunagi tegime, onju. Tähendab, meie lihtsalt kannatasime külma ja lasime end filmida. Aga Juliani s6ber tegi. Ta v6ttis sellega meie siinsest filmifestivalist osa ja v6itis! :D
Festivali korraldati alles esimest korda (tahavad uut traditsiooni sisse viia, pluss siin olevat väga raske ideid ellu viia ja neile rahastust saada, ei tea miks siis), aga oli selline nunnu. Korraldajaid tean isiklikult, nemad muidugi ei öelnud s6nagi selle kohta, et "meie" film v6idab :) Aga ärge kartke, zhüriid ma ära ei ostnud, neist ainult üks tunneb mind ja ta ei tundnud mind seal filmis äragi. Alles täna kui mainisin, et vot, olin ka seal, viidi kaks ja kaks kokku. Nagu öeldakse.


Ma olen nii kutupiilu, ausalt. Ja nüüd kaklen printeriga, sest too ei taha musta tindi "patrooni" (misiganes see eesti keeles ka on) ära tunda. Peab vist meelitama hakkama, ehk toimib.

Külalised (k6ik, kes tahtsid tänasele autasustamisele tulla ja juba eile 6htust meil Nintendo 64 ja misiganes mänge mängisid) läksid koju ja nüüd peab 6ppima hakkama. Ega see naljaasi ei ole, teises linnas koolis käia. 30 minutit s6idab rong, aga koduuksest väljumisest kuni loengus mahaistumiseni v6tab oma tund aega. Ja homme pean nii kaks neli jutti s6itma - pärast kooli töö siin, 6htul tagasi Münsterisse, et grupitööd ette valmistada. Ei ole normaalne, et ma peaaegu iga päev 10st kuni 6htuni ära olen. Kell 21 6htusööki süüa ei ole ju tervislik, ega? :)

Kolm pudelit glögi.

Käisime siin eelmine nädalavahetus üle pika aja IKEAs. Imekombel polnud neil seda, mida meil vaja. Aga üht-teist saime ikka. Nii on mul üks imeline teekann (l6puks!), millele teekannusoojendajaid kuduma hakata saan (see on nagu lastegagi, muudkui tahaks igast asju teha neile). PIPARKOOGITAINAST sain ka, aga see rootsi oma pole ikka see PÄRIS. Rootslastele kindlasti, aga mitte mulle, Saksamaale emigreerunud eestlasele. Mu tehtud on ikka parem :) Nüüd ootab tainas külmkapis ja posu uusi piparkoogivorme köögisahtlis oma esimest adventi.

Linnu juba kaunistatakse, poeaknad v6tavad tasapisi puna-kuldse-rohelise-valge kuue ja kauplused on pungil erinevate suurustega sädelevaid j6ulukuule.
Kahe nädala pärast algab Münsteris j6uluturg, aga juba täna oli k6rvallinnas v6imalik väikesel püha Martini päeva turul kuuse- ja aknakaunistusi osta.
Reedel marssisid lapsed koos emade-isadega laternatevalgel kirikusse ja täna loositi j6uluhanesid.
Andere Länder, andere Sitten, eksole.

Päkapikke tahaks. Aga pean vist Nikolausega leppima. No eks ma siis ootan. Senikaua analüüsin 19. sajandi poole peal kirjutatud esseid ja naudin seda "kodust" sooja glögi l6hna. Julian nimelt otsustas ühe pudelitäie täitsa endale kuulutada. Ja enne advendi-aega ära juua.

Esimene november.

Minu vaieldamatud lemmikud.
Ja elevante sai ISE SÖÖTA. No kui äge see veel on.