Siin on sellest aastast suitsuandurid kohustuslikud. Jull siis kuskil kuu aega tagasi kirjutas meie korterit omavale firmale (me elame ju sellises koledas korterimajade kompleksis), et jou, siiani keegi midagi teinud pole, tahaks aga neid andureid. Sai muidugi väga pahase kirja vastu, et temal pole mingit 6igust sellist asja n6uda (ajuvaba, sest tegelikult on ikka küll, kui seadus n6uab andureid), aga ära orgunniti. Paar nädalat tagasi seisis uksel silt, et 21. märtsil tuleb paigaldaja anduritega, olgu me 8-14 ajal kodus. Ahah, okei. See on ju peaaegu terve päev :D Viisin siis Säde lasteaeda ja kükitasime Johanniga kodus. Kell 11 oli töömees platsis ja m6ne minutiga 5 andurit laes, jess.
Selle korteri kohta veel niipalju, et meil oli ju detsembris suur draama, sest meie soojaarve t6usis järsku 70 pealt 300 peale. Jull läks sellega juristi juurde (spetsiaalselt üürnikele m6eldud organisatsioonis, ei tule eestikeelne s6na meelde :P ) ja kokkuv6ttes saime teada, et nad arvutasidki valesti ja jääb hoopis 100 euro peale. No palun öelge mulle, kuidas on v6imalik nii valesti arvutada, et "kogemata" 200 eurot rohkem saab.
Julian on nii vihane selle korteri peale, tahab jälle kolida, hehe. Aga no ega me niipea kuskile siit saa. Lasteaed ja päevahoiutädi ju siin. Paneb aga ikka imestama, mis trikke ja valetamist siin on. M6ni ime, et iga teine aastat kokkuv6ttev arveldus (Nebenkostenabrechnung) vale on.
Praegu tegeleb see jurist veel selle maksmise asjaga, sest et ta teavitas firmat, et me ei maksa teatud summat, mis me 2015 eest juurde maksma peame, seni kuni nad talle majahoidja töö kohta infot ei anna. Nimelt peame me ju ka majahoidja töö eest maksma - sinna kuulub siis maja ja aia korrashoid. Kahjuks on kedagi siin askeldamas näha vaid umbes 4 korda aastas. Enamasti on see mingi mees, kes muru niidab, maja ees polegi enam muru tegelikult, vaid sammal ainult. Niidab siis sammalt ja selle vahel kasvavaid vahtrapuukesi, mis seemnetest kasvada üritavad. Eelmine aasta nägin kord mingeid noori kutte maja taga lehti riisumas. Majahoidja on meil aga naisterahvas. Kes muide eelmise aasta uputuse ajal hoopis salaja puhkusel oli, nii et firma sellest midagi ei teadnud. Seisis kelder ju nädal aega vee all.
Tsirkus, noh. Eriti kuna Jullilt v6eti arvelt see summa ikka maha, mida me esialgu maksma ei pidanud. K6ik venib siin nagu tatt, ei tea kas ongi tavaliselt nii v6i pole meil lihtsalt firmaga vedanud. Ma ei mäleta, kas mainisin kuidas vannitoas seina parandati - värv koorus maha nimelt. Ja töömees, kes siis ka mingi omanik seal firmas on, kleepis lihtsalt uued kipsplaadid peale. M6nesm6ttes ootan juba, et nendega ka midagi juhtuks, siis ehk tuleks keegi neid maha v6tma ja ma näeksin, mis seisus sein tegelikult on.
Okei, päkapikk ei taha enam magada. Peab asjalikuks hakkama. Tsau!
Tuesday, March 21, 2017
Thursday, March 16, 2017
Kevad ja kuidas universum mind ei salli
Viimasest postitusest on jälle nii palju möödas. Vahepeal (eelmisel nädalal) jõudis justkui kevadki kätte.
Stressitase on minul isiklikult kolmekordistunud vist. See annab juba mõnda aega tunda ka, ikka ja jälle annab tervis häiresignaale. Igaüks reageerib stressile erinevalt. Mina näiteks võtan nähtavasti esimest korda elus kaalus juurde ja muidu tekivad ka igast muud hädad. Aga võib-olla annab vanus ka juba tunda? Ei tohi vist enam nii vähe endale tähelepanu pöörata. Ent no ei ole aega; ja kui ka on, siis olen nii väsinud, et ei taha midagi teha.
Vahepeal sain Julliga koos kinos käia, esimene õhtu, öö ja hommik täiesti üksi ilma lasteta üle enam kui aasta. Ämm ei ole kahjuks eriti nõus kahte last korraga hoidma, seega ei saa see meile veel niipea harjumuseks. Aga mai lõpus on meil ühte pulma minek, siis kupatame põnnid küll ämmamamma juurde. Nimelt abiellub see neiu, kes meie pulmas mu pruudikimbu püüdis - Juliani endine tüdruk. Ja ta abiellub ühe Juliani hea sõbraga - väikeste kohtade värk vist, abiellutakse oma teatud ringkonnas :P Etnoloogias on selle jaoks isegi oma väljend - endogaamia. Aga vähemalt pole ma enam see jube võõras naine, kes Julli ära röövis (tõele au andes ei röövinud ma ju tegelikult kedagi). Lubatakse isegi pulma :)
Nüüd on mul kaks kuud aega, et mõned kilod alla võtta ja ilus kleit leida. Ma tõesti ootan seda pulma, kui ma vaid end jälle hästi tunda saaksin. Täiesti ausalt - ma pole elusees vaimselt nii kehvas olukorras olnud ja end nii üksi tundnud. Sellest võiks lausa raamatuid kirjutada, sest sellest ei räägita avalikult palju. Aga kuidas tunneb end üks naine, kellel on üks või mitu väikest last kodus ja lisaks kõigele, mis nende laste ja koduga kaasneb, peab ta veel kooli (või siis tööga) tegelema, ainsaks toeks abikaasa. Ja see abikaasa aitab nii palju, kui võimalik, kuid õpetajana Hauptschules on tal endalgi ütlemata palju stressi ja kodus töötamist. Seega on naine enamasti üksi kõigega. Mõni ime, et stress tekib, oleks ka kummaline kui ei tekiks.
Ma kadestan vahel neid, kellel on pere lähedal, selline spontaanne abi on vahel vägagi teretulnud. Ma olen tänulik Juliani emale, et ta Säde mõnikord päevaks ja ööks enda juurde võtab, ent sellised harvad korrad tuleb ka nädalaid ette planeerida ja küsida. Kui laps haige, istun ma ka kodus, kooli ei saa, õppida ei saa, lugeda ei saa. Aga ma ei väsi kordamast, ise ma neid pudinaid tahtsin. Ainult, et ma ei osanud arvata, et ilma pere (või kellegi teise) abita see vahel nii keeruliseks osutub. Ah, c'est la vie.
Ja kuna tundub, et ma aeg-ajalt millegagi universumi välja vihastada oskan, viskab ta ikka ja jälle mingeid kaikaid mu, või vahel ka meie, kodaratesse. Nimelt on mul viletsad hambad, on kogu aeg olnud. Ja ma teadsin, et vajan varsti paari krooni, no mida varem, seda parem. Pühapäeval hammustasin küüslauguleiba süües ühest nendest kroonimist vajavatest hammastest killu välja - no pigem ikka täidisest, mitte hambast ise. Teisipäeval käisin siis arstil seda parandamas, ning juba seal olles ütlesin talle, et no nii umbes suvel oleksin ma valmis seda hammaste jama korda tegema. Kallis lõbu muidugi, aga olen saanud natuke koguda ja oleksin valmis. Nii, mõeldud ja arutatud, saatis ta mind röntgenisse, et vaatame mis seis on ja mis teha saab. Ja siis viskaski see universum mulle ikka terve puudesalu kodaratesse. Tuleb välja, et mul on kolme (!) hamba all krooniline põletik ja kroonimisest midagi välja ei tule. Nüüd on mul kaks võimalust - mõlemad neist palju-palju kallimad kui esialgne plaan -, kas sild, mida mu arst ei soovita, sest see võib kunagi toeks olevatele hammastele mõjuma hakata, või implantaadid. Üks selline maksab kindlasti paar tuhat eurot. Nii ma siis seisin, ikka veel seal röntgeni kabinetis, ja mõtlesin, et miks mina. Miks jälle. Miks ei saa me lihtsalt rahulikult oma elu elada ja raha koguda, et kunagi Eestisse minna ja seal oma kodu leida.
Kui aus olla, siis rohkem hirmu tekitab teadmine, et mul on kehas krooniline põletik ja kes teab kui kaua ma sellega juba ringi käin. Viimane suurem hammaste röntgen tehti 2012, enne kui ma esimest korda rasedaks jäin. Juusiis tol hetkel polnud midagi näha. Seega pean ma vist sammud oma perearstile seadma ja temalt nõu küsima. Säde sündides olid mul põletikunäidud veres liiga kõrged, pool aastat hiljem kord ka, aga siis leiti sellele ikka mingeid muid põhjuseid, sest akuutset põletikku mul ju polnud. Tundub, et olen nüüd põhjuse leidnud.
Appi, tuli üks masendav postitus, palun vabandust. Vahepeal on muidugi toredaid asju ka juhtunud - näiteks saime Sädega Naistepäeval lilli. Oleme paar uut väikest riiulit ja ühe laua juurde saanud. Paar kappi telekaseina seisavad siin ja ootavad kokkupanemist. Karneval lasteaias oli küll Sädele liig, aga küll ta kord suuremate üritustega ka harjub. :)
Stressitase on minul isiklikult kolmekordistunud vist. See annab juba mõnda aega tunda ka, ikka ja jälle annab tervis häiresignaale. Igaüks reageerib stressile erinevalt. Mina näiteks võtan nähtavasti esimest korda elus kaalus juurde ja muidu tekivad ka igast muud hädad. Aga võib-olla annab vanus ka juba tunda? Ei tohi vist enam nii vähe endale tähelepanu pöörata. Ent no ei ole aega; ja kui ka on, siis olen nii väsinud, et ei taha midagi teha.
Vahepeal sain Julliga koos kinos käia, esimene õhtu, öö ja hommik täiesti üksi ilma lasteta üle enam kui aasta. Ämm ei ole kahjuks eriti nõus kahte last korraga hoidma, seega ei saa see meile veel niipea harjumuseks. Aga mai lõpus on meil ühte pulma minek, siis kupatame põnnid küll ämmamamma juurde. Nimelt abiellub see neiu, kes meie pulmas mu pruudikimbu püüdis - Juliani endine tüdruk. Ja ta abiellub ühe Juliani hea sõbraga - väikeste kohtade värk vist, abiellutakse oma teatud ringkonnas :P Etnoloogias on selle jaoks isegi oma väljend - endogaamia. Aga vähemalt pole ma enam see jube võõras naine, kes Julli ära röövis (tõele au andes ei röövinud ma ju tegelikult kedagi). Lubatakse isegi pulma :)
Nüüd on mul kaks kuud aega, et mõned kilod alla võtta ja ilus kleit leida. Ma tõesti ootan seda pulma, kui ma vaid end jälle hästi tunda saaksin. Täiesti ausalt - ma pole elusees vaimselt nii kehvas olukorras olnud ja end nii üksi tundnud. Sellest võiks lausa raamatuid kirjutada, sest sellest ei räägita avalikult palju. Aga kuidas tunneb end üks naine, kellel on üks või mitu väikest last kodus ja lisaks kõigele, mis nende laste ja koduga kaasneb, peab ta veel kooli (või siis tööga) tegelema, ainsaks toeks abikaasa. Ja see abikaasa aitab nii palju, kui võimalik, kuid õpetajana Hauptschules on tal endalgi ütlemata palju stressi ja kodus töötamist. Seega on naine enamasti üksi kõigega. Mõni ime, et stress tekib, oleks ka kummaline kui ei tekiks.
Ma kadestan vahel neid, kellel on pere lähedal, selline spontaanne abi on vahel vägagi teretulnud. Ma olen tänulik Juliani emale, et ta Säde mõnikord päevaks ja ööks enda juurde võtab, ent sellised harvad korrad tuleb ka nädalaid ette planeerida ja küsida. Kui laps haige, istun ma ka kodus, kooli ei saa, õppida ei saa, lugeda ei saa. Aga ma ei väsi kordamast, ise ma neid pudinaid tahtsin. Ainult, et ma ei osanud arvata, et ilma pere (või kellegi teise) abita see vahel nii keeruliseks osutub. Ah, c'est la vie.
Ja kuna tundub, et ma aeg-ajalt millegagi universumi välja vihastada oskan, viskab ta ikka ja jälle mingeid kaikaid mu, või vahel ka meie, kodaratesse. Nimelt on mul viletsad hambad, on kogu aeg olnud. Ja ma teadsin, et vajan varsti paari krooni, no mida varem, seda parem. Pühapäeval hammustasin küüslauguleiba süües ühest nendest kroonimist vajavatest hammastest killu välja - no pigem ikka täidisest, mitte hambast ise. Teisipäeval käisin siis arstil seda parandamas, ning juba seal olles ütlesin talle, et no nii umbes suvel oleksin ma valmis seda hammaste jama korda tegema. Kallis lõbu muidugi, aga olen saanud natuke koguda ja oleksin valmis. Nii, mõeldud ja arutatud, saatis ta mind röntgenisse, et vaatame mis seis on ja mis teha saab. Ja siis viskaski see universum mulle ikka terve puudesalu kodaratesse. Tuleb välja, et mul on kolme (!) hamba all krooniline põletik ja kroonimisest midagi välja ei tule. Nüüd on mul kaks võimalust - mõlemad neist palju-palju kallimad kui esialgne plaan -, kas sild, mida mu arst ei soovita, sest see võib kunagi toeks olevatele hammastele mõjuma hakata, või implantaadid. Üks selline maksab kindlasti paar tuhat eurot. Nii ma siis seisin, ikka veel seal röntgeni kabinetis, ja mõtlesin, et miks mina. Miks jälle. Miks ei saa me lihtsalt rahulikult oma elu elada ja raha koguda, et kunagi Eestisse minna ja seal oma kodu leida.
Kui aus olla, siis rohkem hirmu tekitab teadmine, et mul on kehas krooniline põletik ja kes teab kui kaua ma sellega juba ringi käin. Viimane suurem hammaste röntgen tehti 2012, enne kui ma esimest korda rasedaks jäin. Juusiis tol hetkel polnud midagi näha. Seega pean ma vist sammud oma perearstile seadma ja temalt nõu küsima. Säde sündides olid mul põletikunäidud veres liiga kõrged, pool aastat hiljem kord ka, aga siis leiti sellele ikka mingeid muid põhjuseid, sest akuutset põletikku mul ju polnud. Tundub, et olen nüüd põhjuse leidnud.
Appi, tuli üks masendav postitus, palun vabandust. Vahepeal on muidugi toredaid asju ka juhtunud - näiteks saime Sädega Naistepäeval lilli. Oleme paar uut väikest riiulit ja ühe laua juurde saanud. Paar kappi telekaseina seisavad siin ja ootavad kokkupanemist. Karneval lasteaias oli küll Sädele liig, aga küll ta kord suuremate üritustega ka harjub. :)
Subscribe to:
Posts (Atom)