Back in action. S6na otseses m6ttes.

Puhkus on läbi. Ja tagasitulekust alates olen iga päev justkui orav rattas olnud. K6ikv6imalikud bürood on läbi käidud ja nii palju on veel ees! Sotsiaalametist saadeti mind suure pataka paberitega koju; ma ei saa aru, kas see on siis täiesti v6imatu pooledki neist digitaalsele kujule organiseerida? Ma pean ju need täidetuna tagasi viima PLUSS veel omaltpoolt mitu-mitu muud paberit. Tohutu paberiraiskamine.. aga samas, hästi tüüpiline Saksamaale. Ei pääse sellest mitte ühelgi sammul.
Haiglasse minnes pean oma sünnitunnistuse ka kaasa v6tma. Juusiis ei tunnista nad ainult pildiga dokumenti. Olen jah Marion, aga ilma sünnitunnistuseta ei usu vist keegi. Kui me juba abielus oleks, peaksime abielutunnistuse neile esitama, hehe.
Varsti muretseme endale asjanduse mille nimi on Stammbuch - kui see käes, siis tutvustan teile ka.

Üks esimestest erinevustest, mis mulle tagasitulles silma hakkas, oli et päriselt ka soovivad v66rad siin sulle "Tervist!" kui sa aevastad. See on kuidagi iseenesestm6istetavaks muutunud mulle, aga Eestis ju nii ei ole. Näiteks avastasin end Selveri vorsti- ja lihaosakonnas ühele naisterahvale seda soovimas. Hakkab külge, noh! Aga mulle meeldib, see on kuidagi viisakas. Ja läheb südamesse, olgugi et see tihti selline automaatne ja spontaanne reaktsioon on.

Nüüd oleme hakanud juba t6sisemalt oktoobri l6puks valmistuma. Viimane aeg ka vist :)
Teisipäeval Bremenist sai üht-teist valmis ostetud, üleeile saime turvahälli - Juliani ema poolt kingiks nö. Valisime mis me valisime, aga mu arust ühe ilusa saime küll :) Alguses m6tlesime ikka neutraalsete peale, sest kes teab, mis tulevik toob, aga vot ei. Kui juba, siis juba.
Täna käisime vankril järel, sinna on ainult seda kookonit sisse vaja. Selle proovime järgmine nädal leida. Eile käisime siinses haiglas info6htul, Julian ütles, et talle m6jus hästi - on nüüd natuke enesekindlam :) Münsteri ülikoolikliinikumi lähme 9ndal, eks siis teame v6rrelda ja valida. Ja loodetavasti ka otsustada.
Ja mis värk sellega on, et k6ik sünnitusosakondade juhid ja peaarstid ja naistearstid peaaegu alati meesterahvad on? Ega ma vingu, mu meelest jube tore. Sest kui mees juba sellise ameti valis, juusiis on tal ikka t6si taga ka :) Ja nad on alati nii toredad ka. Minu arst on üks paras pähkel vahel, aga siiski ütlemata tore. Seega mina julgen küll meesarste soovitada :)

Oi, kell juba nii palju! Pean varsti bussiga teise linna s6itma, et siis rongiga veelgi kaugemale j6uda. Täna on Juliani kodulinnas Kirmes (tivoli) jälle ja kuidas saame siis meie ka puududa. See tundub olevat väikeste kohtade aastasündmus, hehe. Mina käin ainult shokolaadi mähitud maasikate pärast. Mmmm!

Minu Eestimaa püsib minus, ta keel ja ta kodune õhk.

Korra aastas ju v6ib viriseda ka

Vabandage väga, aga mulle aitab. Ma ei saa öösiti magada ka, sest 6ues on p6rgupalav. Kui juba varjus päeval +34 on, siis kuidas taeva pärast peaksin ma saama 6ppida? Ma pigem lesiksin terve päeva (mida ma ka lubamatult palju viimasel ajal teinud olen). Kuidagi väga raske on sellise ilmaga üldse produktiivne olla. Eriti kodus, katusekorter ei hiilga just oma jahedate ruumide poolest. Kui päike päev läbi katusekive kütab, nii et seal bratwurste praadida saaks, siis ei saa oodata, et öösel nende samade katusekivide all jahe oleks. Isegi kui k6ik aknad lahti on.
Ja siis tuleb kell seitse üles ärgata, sest lindudel on su magamisvajadusest suva ja päike on uuesti hakanud katusekive kütma. Ja nii see jant uuele ringile lähebki.
AGA ma otsustasin eile, et ma ei tohi viriseda. Tolgonai ütles, et neil on +47 kraadi Kirgiisistanis.

Kirmes on jälle linnas. Ma kohe hakkasin unistama, et mismoodi k6ik oli sada aastat tagasi, kui tsirkus linna tuli ja oma telgid püsti pani...
Sest siinne karussellipargi "linnak", mis justkui üleöö kerkib, on ka päris vaatamisväärne. 6ues üle +30 kraadi, külmkapid karavanide ees, pesumasin k6nnitee peal täistuurides. Siin-seal motikad ja lapsed segamini. Suured SAT-taldrikud asfaldil v6i katusel. Ja muidugi iga6htused "kes laulab k6vemini" ja "kellel kangemad kraadid sees" v6istlused, mis meieni kostuvad. Väikelinnaelu.

Kuumarabandusest hoidumise vahepeal saime eile hommikul vihma nautida. Nii 2 minutit. Aga kui Juliani onutütre juurde sünnipäevakoogile läksime, polnud vihmast ega pilvedest haisugi. Head koogid olid. :)

Juba vähem kui nädala pärast olen Eestis. PALUN lubage mulle alla 30-kraadist ilma. Ma sulan ära muidu. Üheks suureks lombiks ja üheks väikeseks. 

P.S. Peale umbes kolmeaastast moosimist andsin ma alla. Nüüd seisab köögis mikrolaineahi. Mulle vannuti, et sellega saab kiiresti kakaod teha. Saab jah. Aga ma käin ikka ringiga mööda.