Siit nurgast ja sealt nurgast keskele kokku

 Nii, homme on kohalikud valimised. Ja kuna ma siia sisse kirjutatud olen, olen ka mina kohalik ja saan valida. Ma nii elevil, uskumatu. Teatavasti toimib siin see valimine veidi teistmoodi kui Eestis, ma loodan, et väga lolli näoga seal istuma ei pea (meie jaoskonnas nimelt valitakse istudes).
Euroopa Parlamenti oleksin ka tohtinud siin valida, aga otsustasin ikka Eesti eest seda teha. Esimest korda e-hääletasin ja olen jube uhke selle üle kah veel. Kuna mu alaline elukoht on siin, ei saa ma ju kohalikel valimistel Eestis s6na kaasa lüüa.. vähemalt sain siis seekord.

Vahepeal oli ka emadepäev ja no kust Julian need lilled välja v6lus, ma ausalt ei tea. Oli pühapäeva hommik ja tema läks välja ja paari minuti pärast oli tagasi. Imekähku käis see, ma isegi ei teadnud, et ta neid tooma läks.
Ja ma esimese hooga ütlesin, et no kui ma ka ülejäänudeks emadepäevadeks lilli ei saa, ei huvita mind see üldse, sest vähemalt sain esimeseks.. noh, nii ma tegelikult ju ei m6tle. Lilli tahaks saada ikka.
Järgmine neljapäev on siin isadepäev, ei tea, peaks vist hommikul pannkooke küpsetama? On ju Taevaminemispüha ka, see tähendab aga vabat päeva, ei mingit kooli ega tööd ega poode. Lösutame siis siin neljakesti, Kiisu tahab ka kaisutusi saada.

 Ja siis, nonii-nonii-nonii. Kuna meil kavas augustis kodumaad külastada selgus t6siasi, et sellel k6ige nooremal puudub isikutunnistus. Läksime siis kord ennel6unal fotograafi juurde, panime lapse pukile istuma, onu tegi kolm kl6psu ja rohkem polnudki vaja. K6ik kolm pilti sobisid. Ma olin juba draamaks ja kisaks valmistunud, aga Säde vaatab alati kaamerasse kui ta seda näeb.. siis läksime täidetud avaldusega linnavalitsusse, maksime 13 eurot ja kätte me selle passi saimegi. Nii nunnu!

Sellise süüdimatu näoga vaadati mulle otsa pärast seda kui ma avastasin, et keegi on pastaka kätte saanud, selle lahti keeranud ja oma nägu, käsi ja jalgu kaunistama hakanud. Ma millegipärast arvasin alati, et see aeg on veel kauges tulevikus, mil ma Säde selliselt teolt taban. Aga tutkit, pidin ainult 7 kuud ootama...
Ma ausalt arvan, et kui see väike haldjaprintsess saaks, pistaks ta kohemaid jooksu ja teeks maailmale mitu tiiru peale.

Ja küll siis maailm näeb alles.

Kui ei ole, tuleb ise teha!

Burgsteinfurti ajalooline keskus

Lossi kunagine omanik, härra vürst

Kunagine linnavalitsus, nüüd Heimathaus

Lossipark luikedega

Katolikukirik Niomedeskirche

 Mul viskas siin vahepeal üle, et meil pole oma linnast postkaarte saada. Teisest linnaosast saab turistiinfost küll paari osta, aga nende fotokvaliteet on kehv ja disain on puudulik
ja üleüldse on need koledad.

Luigepaar meil tiikide juures

Siin on mu saavutus!

Kuna ma aga juba 8 (appi, ongi nii!?) aastat Postcrossing'uga tegelen ja nüüd uuesti aktiivseks hakkasin, siis tahaks ju oma praegusest kodukandist ka mingeid häid ja esinduslikke kaarte. Tallinnast oli lihtne neid saada, Tallinn on andekaid postkaartide kujundajaid täis. Siin pidin ise seda tegema. Ja jäin rahule. Siin m6ned pildid mu pildirallist.

Suvi tuli. Ja oi kuidas tuli

Vihastasin ilma vist eelmise postitusega, sest m6ni aeg tagasi j6udis mingisugune kuumafront siia ja ära ei lähe. Katusekorteris on jälle nagu saun ja ma nuputan, mida sellise kuumaga ühe väikese ilmakodanikuga peale hakata. Meie veel kannatame ära, sest oleme harjunud, temale on aga kogu see suve asi uus. Mida 6ue selga panna? Mida ööseks selga panna? 6hku ei liigu, mida teha? Nii seadsin ma eile lastetuppa provisoorse ujula püsti. Lasin vanasse pesuvanni veidi vett sisse, viskasin paar vannimänguasja ka ja siis lapse sinna sisse. Oli edukas ettev6tmine. Ujulasse tahtsime ka minna, aga ma olen enam kui kindel, et sellise ilmaga on see puupüsti täis ja ma ei tahaks Sädet eriti traumatiseerida nii suure rahvahulgaga, lapsed kilkavad ja kisavad ja siis veel vesi ka... me käime laupäeviti beebiujumises, seal juba esimene kord oli suur draama, sest harjumatu. Vett ta muidu armastab, aga k6ik oli liiga lärmakas ja uus.

Kogu see kuumalaine on pannud mind auto kliimaseadmesse teisiti suhtuma. Nädalavahetusel tänasin ma taevast, et keegi sellise asja välja m6elnud on. Ja siis esmaspäeva hommikul kirusin maa p6hja. Marion jäi haigeks. Ja kohe päris haigeks. Nii haige pole ma mitu aastat olnud. Täna on kolmapäev ja ma olen IKKA VEEL haige. Aga nüüd pean ma kinnitama oma ema kunagisi s6nu, et emal pole aega haige olla. T6si. Mul on kodus üks beebs, kes käpuli liikuma 6pib ja juba praegu ennast püsti upitada tahab. Enamuse ajast suudab ta küll tagurpidi ringe teha, aga ma näen millise järjepidevusega ta neid samme edaspidi harjutab. Ja ega see aeg ka enam mägede taga pole, mil ta hommikul voodis püsti seisab ja mulle näkku naerab. Seega käin ma teda muudkui tagasi keset tuba tekile toomas kui ta kuskile telekalaua alla pugenud on. Haige olen aga ikka ja nii tahaks terveks saada. Aga katsu sa siis kui öösiti magada ei saa, sest liiga palav on ja Sädel kah paha. Mina usun, et hea uni on hea tervise alus.

Ahjaa! Ja üks huvitav, aga veidi k6he asi veel. Täpselt nädal aega tagasi, kolmapäeval, tegin ma öösel silmad lahti ja avastasin, et leban elutoas diivanil. Ma ehmatasin nii ära, sest ma ei mäletanud, et oleksin sinna läinud. Läksin tagasi magamistuppa, kell oli umbes 2:30. K6ik magasid. Siis otsisin prille, mille ma diivani käetoe pealt leidsin. Käisin k6ik toad läbi, midagi polnud liigutatud. Magama jääda ma enam ei suutnud ja pool tundi hiljem ärkas Julian üles, sest ma kössitasin voodis ja olin väikese tule p6lema pannud. Mis tüüp tegi? Istus hommikuni üleval, valvas mu und, sest ma pidin kooli minema päeval. Hommikul lasin ma siis temal edasi magada. Rohkem seda juhtunud pole, aga päris k6he hakkas küll, ehmatas nii ära. Olen lapse pärast kuut6biseks hakanud!

Ilm on jama, noh!

Säde kolis kärusse ümber, tundub meeldivat!

Linnas jagati piparkooke (ma ei oska pilti keerata)

Pesid n6usid :)

Kevad tuli tegelikult ju ammu juba. Vähemalt tundus nii. Ja siis hakkas pihta - aprill ei suutnud ära otsustada, mis aastaaeg olema peaks. Ja tundub, et mai pole ka asjast aru veel saanud. M6ni aasta on mai kuus suvi, see aasta sügis. Voh. Iga päev sajab vihma ja müristab ja on hall. Fuhh. Ma ei saa üldse enam aru, mis ma selga panema pean.

Julianil on magistritöö peaaegu valmis, siis on ta jälle meie päralt, ei j6ua ära oodata! Säde 6ppis ära kuidas käpuli olles istuli saab, seega ma ei usu, et käpuli liikumine ka kaugel on. Tagurpidi see juba toimib meil, näeb rohkem küll nagu ussi roomamise moodi välja, aga vähemalt liigub!

Üks jutt on vee, aga see saab oma postituse!
Musid!

Schloss Bad Bentheim

Kord aprillis tahtsime ühte uut kohta avastada (nagu me alati teinud oleme, aga m6tlesime, et beebiga veits raske..tutkit! Saab küll!) ja olgugi, et me vankriga tornidesse ronida ei saanud, saime neid samu torne avastada küll. Käisime koguni torni täitsa tipus ära, Säde Juliani külge klammerdumas, sest mina polnud n6us teda nii kitsast trepist üles tassima..
Kohaks oli siis kindlus Bad Bentheimis, mille lugu ajalooliste kirjutiste järgi 11. sajandisse tagasi ulatub. Meil siin Steinfurtis on ju ka loss, kus elab krahv ja prints ja printsess. Need seal on nimega Graf Bad Bentheim (sest kuulub sinna perre, kellele see kindlus kuulub) ja nii edasi.
Tänapäeval saab kindluses koguni teatud summa eest abielluda ja hoovis pilte teha. Iga tüdruku unistus vist? ;)
Muidu on kindlusest saanud muuseum ja keegi seal enam ei ela. Pilet oli 4 eurot vist (kui ma 6igesti mäletan) ja ilmaga meil vedas, saime palju ilusaid pilte.
Soovitan soojalt!