Uut prügikasti ootame ikka veel.Vahepeal jõudis suvi kätte jõuda ja sirelid õitsema hakata. Potis kasvavad mul paprikad ja maasikad (salatid korjasin juba ära), pärastlõunad veedame rõdul patjade peal mürades ja meie jäätisekonsumeerimine on kahtlaselt tõusnud.
Väljaminek võtab nüüd veidi rohkem aega, sest põnnid tuleb päikesekreemiga üle käia, ent vähemalt ei pea ma enam mütse-salle-jopesid selga ajama kellelegi.
Kui keegi mäletab toda juhtumit, mil keegi naabermajast meie autole sisse tagurdas - siiani pole see juhtum lahendatud. Aga hea on näha, et politsei tegelikult ka tegeles asjaga. Oletatav tagurdaja kutsuti isegi ülekuulamisele, ent kuna ta tegu eitas, ei saanud loole veel punkti panna. Nüüd käib asjaajamine autorendifirma kindlustuse kaudu, naabrimees pidi teist korda tunnistuse andma (kindlustusele ei piisanud politseile antud tunnistus) ning nüüd ootame. Kui kogu jant läbi (autole tehti kahjude ülevaatus, läheks üle 2000 euro maksma!), viime naabrimehele kinkekorvi vist. Pudeli veiniga. Häid naabreid peab hoidma.
Vahepeal oli mu kalli kaasa lõpetamine ning väga pingeline töö otsimise aeg - kuna ta jaanuaris kuu isapuhkust võttis, saab ta tunnistuse/diplomi teistest kuu aega hiljem. See tähendab aga, et ta sai/saab ka kuu aega hiljem tööle kandideerida kuna igal pool peab hinded ette näitama. Juulis saab aga kooliaasta läbi ning raske on midagi suveks saada. Sinna kooli, kuhu ta nii väga ise tahtis, vist ei saa, ent kui ta eelmisel nädalal üle 20 kooli läbi helistas, kutsuti ta järgmisel päeval ühte neist vestlusele. Ning tundub et sinna ta jääbki, ja juba juunist. Nüüd ootame veel lepingut ja siis on kõik ametlik - ma olen ühe superlaheda ja motiveeritud õpetaja abikaasa! Ametlikult. Jama ainult, et see kool meist 40-minutilise autosõidu kaugusel on. Ent raske on siin hetkel õpetajana tööd leida, olgugi, et paar aastat tagasi kuulutati, et õpetajatest on puudus. Nimelt pannakse siin palju Hauptschule-tüüpi koole kinni ning avatakse uusi (Sekundarschule, Gesamtschule). Kõik õpetajad, kes niiöelda vanadest koolidest üle on, pannakse uutesse. Meesõpetajatel on siiski vist igal pool eelis, sest neid on vähe.
Mina kavatsen lõpuks ometi sügisest edasi õppida, selleks on aga Johannile päevahoiutädi vaja. Siin on neist aga puudus ning meie praeguse Brigitte juurde ta ei jää, sest ta elab meist nüüd kaugemal ning ei jääks hommikuti Juliani tee peale ka. Rongi või bussiga minnes peaksime tund aega varem alustama. Pigem otsime kedagi meile lähemal, sest augustist pean ju hakkama Sädet lasteaeda viima ja sealt ka tooma - oleks hea kui saaksin mõlemad viidud ja toodud nii, et ma ka kooli jõuaks. Eks siis ka selgub, mis ajal Jull kodust lahkub ning kas ta meid selles aidata saab.
Ja kui nüüd aus olla, siis ma üldse ei oota Säde lasteaia harjutamist JA Johanni päevahoiu harjutamist. Tänu taevale ei lange need ühele ja samale ajale - saab enne ühe kaelast ära kui teine algab. Ja noh, ma ei oota tegelikult ei lasteaeda ega seda päevahoidu, tahaks oma lapsed ikka kodus hoida, aga kuidagi peab ju see kogu jant edasi minema. Lasteaed on oluline osa kasvamises, eriti kuna Säde meil keeleliselt veidi segamini on, siis saab vähemalt saksa keeles tugevama aluse. Johanniga saab aga raske olema; ma arvan, et mina valan rohkem pisaraid kui tema.
