Düsseldorf

Käisime Düsseldorfis mu uuel id-kaardil järel, mis mind juba septembrist alates Eesti konsulaadis ootas. Algselt oli mul plaan üksi rongidega sinna s6ita ja järgi minna, aga siis tulid haigused vahele ja l6puks ka väike Johann. Nüüd oli Julianil aega ja me s6itsime hoopis autoga, nii säästsin ma end mitmetunnistest rongis6itudest. Ja sain Johanni sünni ka kohe ära registreerida.

Nüüd l6puks teen uue pangakaardi ka ära, sest on 6ige nimega dokument olemas, mida küsimise korral näidata saan. Siis ongi nagu k6ik dokumendid pikemaks ajaks aetud. Kui kunagi v6imalus Eesti poole minna, on vaja beebsule passi ja Säde oma uuendada. Aga see on väga lihtne v6rreldes muude dokumentide ajamisega. :)

Vahepeal on jälle elu edasi läinud. Korra sadas lund, paar korda olen selget taevast ka näinud, muidu sajab vihma kogu aeg. Aga see pole midagi uut.

Paar nädalat tagasi käisin traumapunktis, veetsin tervelt kolm tundi haiglas. Olen ka uue kogemuse v6rra rikkam - röntgen keskmisele varbale. Ma ausalt naersin terve selle aja kui mul varvast väänati, et korralikult pilti teha saaksid. Hea uudis - mitte iga kord kui varvas vastu vannitoa ust ära lüüa, on tulemuseks murtud varbaluu. M6nikord, nagu näiteks seekord, valutab varvas niisama kogu aeg, läheb siniseks ja k6ndida ei saa. Ütleks, et pulmadeks saab terveks, aga no sellega pole enam kuskile kiiret, pulmad peetud. Enam ma ei lonka vähemalt.
Naljakas oli kui arst meie lahkudes ümber pööras ja ütles, et "Te olite siin kord varem ka, eks?" Ma olen siin elamise jooksul kolm korda traumaarsti juures käinud, k6ikidel kordadel on tema mind nö üle vaadanud. Esimest korda 9. kuud rasedana kui mind tomograafiasse saadeti ja puusale ultraheli tehti (selgus, et mul midagi suurt viga polnudki, ainult Säde surus issiase närvile), teist korda paar nädalat hiljem, kui selgus, et sünnitusel murti mul ribi. Ning nüüd, üle 2 aasta hiljem, sinise varbaga.
Korraks tekkis tunne, et olen neil juba püsiklient. Aga siis läks tuju heaks, sest see on ju ütlemata tore tunne, kui sind ära tuntakse. Isegi haiglas käies.

Üldiselt on meil siin naabritega naljakas lugu. Meie maja osas on kolm korterit - esimesel korrusel noor paar pooleaastase beebiga, neid tihti ei näe, kutt käib vist pikki päevi tööl ja tüdruk lapsega vist tihti jalutamas ei käi. Teisel korrusel on keskealine abielupaar ühe väga armsa krantsiga. Kolmandal oleme siis meie, üks segasummasuvila. Meil k6rval "paraadnas" elab üks naljakas naine, ta on minuga paar korda paar s6na vahetanud, muud midagi. Aga kord kui Julian poes oli, oli too naine tema ees kassas ja ootas kuni Julian ära maksis ning ütles siis: "Noh, naabrimees, viid mind koju ka v6i?" Julian siis t6i tädikese autoga koju, ühine tee ju tulla. Ja nüüd teab Julian ta tervet elulugu, on jutukas naine, kes veedab suure osa oma päevast aknast välja vaadates. Ega ma ei imestaks, kui me varsti sinna teed jooma kutsutud oleme.
Täna 6ues käies tuli üks vanamemm meil teiseltpoolt maja olevas paraadnas r6dule ja ütles, et tal on üs tore linnuke, kes tal vahel 6la peal istub ja et kas Säde tahaks näha. Kahjuks ei tundunud linnul tuju olevat ja me lubasime siis tagasi tulla.

Elu igav pole, noh.

Ilm ei saanud päris täpselt aru, kas peaks kevad v6i talv olema.

Ainus lumi sel aastal.

Värviteraapia

Traditsioon jätkub.

Kaos.

J6ulud üleelatud! Jull proovis seekord siis Sädele seda Christkind-asja seletada. Mina mängisin tirtsuga, Jull valmistas elutuba ette ning pani ukse lukku. Peale söömist läksime siis kinnise ukse taha ja uhke papa proovis ühele väga segaduses 2-aastasele seletada, et seal toas käis keegi nimega Christkind , kes talle kinke jättis ja nüüd v6ib sisse minna. Mina olen siiani skeptiline kogu selle kinketoova Jeesuslapse loo suhtes ja peale seda seletust ei julgenud Säde tuppagi minna. Ehk on Julianil rohkem 6nne järgmine aasta. Mina hoian end sellest veidi eemale.

Aastavahetus möödus rahulikult. Käisime Sädega paugutamas kella viie paiku, talle meeldis. Jull oli mingi laste paugutamise komplekti ostnud, aga Säde kartis k6iki variante neist, nii piirdusime me väikeste paugukatega - Knallerbsen. 
Ilutulestik ise oli v6imas, me siit kolmandalt korruselt nägime päris palju, nii ühes kui teises ilmakaares - aknad on nii maja ees kui taga. M6ned paugutasid ja proovisid k6ike v6imalikku lausa kella kaheni öösel 6hku lasta. Meie maja taga on veel üks korterelamu ja selle taga on ehitusplats, seal lollitasid mingid noored päris pikalt. Järgmisel hommikul selgus, et keegi oli proovinud meie tänaval isegi postkasti 6hku lasta. Oh neid j6ulukaarte, mis iial enam kohale ei j6ua. Seega ma ei imestaks, kui need kohutavad paugud tollel 6htul m6nest klaasikonteinerist tulid. Tean siin isegi ühte abikaasa s6pra, kes kord purjus peaga raketi Punase Risti konteinerisse viskas. M6istus pole m6nikord enda teha vist.

Me ise oleme aga jätkuvalt haiged, suutsime mingi külmetusviiruse külge haakida. Nagu ma viimased kuu aega vähe haige oleks olnud. Ent küll terveks saame, ja küll ma varsti välja nuputan kuidas üksi kahe lapsega jalutama minna.  :)

Eile hommikul kirjutasin emmele Whatsappis, et nad mulle lund saadaksid ja pool tundi hiljem sadaski lund. Kiire teenindus! Pikalt sadas, ent kuna veel lume jaoks soe on, ei jäänud püsima. Ent hetkel lubatakse igale poole külma, ehk saame veel lund siis. Saksamaa p6hjaosas on juba külmakaos näiteks.

Olks, ma proovin selle pontsiku nüüd voodisse saada ja ise endale veel ühe kuuma tee teha. Tsau!