Friday, March 22, 2013

Angst vor Heimatliebe

Üks hiljutine ajuvaba uudis.
Saksamaal on oma muusikaauhindade jagamine, auhinna nimeks Echo.
Ja siis on üks üks rokkbänd lõuna Tirolist (seal nad teatavasti ka sakslased), kes teeb sellist isamaa-rokki. Et uhke on olla lõuna Tirolist jne. No tundub ju süütu, eestlasele koguni südamelähedane. AGA. Me kipume unustama, mis riik Saksamaa on. Saksamaa kardab isamaaarmastust nagu katku. Liiga lähedalt paremäärmuslusega seotud. Naeruväärne? Muidugi, eestlasele.
Nii oli see rokkbänd Frei.Wild sellele muusikaauhinnale nomineeritud. Mis aga juhtus? Mingisugune "Phono-Akademie" (mingid otsustajad) eemaldas bändi nimekirjast. Miks?

"Die heftige Kontroverse um die Nominierung der Band, der Nähe zu rechtem Gedankengut vorgeworfen wird, drohten den gesamten Echo und damit auch alle anderen Künstler und Bands überschatten."

Lühidalt öeldes otsustati, et bändi muusika on paremäärmuslike mõtetega liiga lähedane ja nad ei taha, et auhinnajagamine poliitiliseks muutuks. Absurd, sest nägin intervjuud bändiga, kus nad vandusid, et neil seald lõuna Tirolis on lihtsalt täiesti normaalne oma kodukandi üle uhke olla. Arusaadav? Muidugi, eestlasele. Ja üldiselt tundub, et rahvale ka meeldib, sest nende album oli eelmisel aastal üks enimmüüdutest.

"Südtirol, sind stolze Söhne von dir. Unser Heimatland, wir geben dich nie mehrher" -
"Lõuna Tirol, oleme sinu uhked pojad. Meie kodumaa, ei anna sind enam iial (ära)".

Üks rida nende väidetavast paremäärmuslikust laulust.

Eks teie otsustage. Minu meelest naeruväärne. Aga õnneks tuleb juba vaikselt ka selle kohta kriitikat.

Artikkel, mida tsiteerisin on SIIN, aga ma arvan, et neid leiab palju.

SIIN näitab, et nad olid eile lausa ise koos fännidega protestinud :)

P.S. Vähemalt võitis täitsa hea bänd, Toten Hosen.

Kohalikku koolipoliitikat

Mul käed juba tükimat aega sügelevad siin. Kohalik poliitika ajab närvi. Ja ma pean sellest kohe kuulutama. Kuigi see enam nii uus uudis polegi.

Nimelt võttis NRW (siinse Bundeslandi) valitsus vastu seaduse, et aastaks 2017 peaksid pooled kohalikest puuetega lastest/noortest tavakoolis õppima. See on selline sund-integratsioon.
Ma tean, et praegugi on koole, kus klassides erineva puudega lapsi, mitte ainult füüsilise, kusjuures. Ja olen ka kuulnud, et vaimse puudega laste klassis olemasolu muudab tihtipeale õpetajatöö raskemaks. Muidugi on neil lastel siis eraldi saatjad. Ma usun, et see on enam-vähem nagu Maarjal mul klassis oli. Aga üks asi on füüsiline puue, vaimne on aga hoopis teine teema.
Selle jaoks valmistatakse ette erapedagooge, kes siis tavalistest õpetajatest kaks korda rohkem palka saavad, vastutavad see-eest ainult paari lapse eest.
Kogu seda asja kutsutakse siin "Inklusion". Ja juba kõlab see mõrudalt.
Ma ei ütle ju, et puuetega lapsed ei tohiks tavakoolis õppida, vastupidi. See on suurepärane võimalus neil end tõestada. Arvestades kui väärastunud siinne koolisüsteem on, aitaks see kindlasti paljusid. Enam ei pea nad Förderschule-lapsed olema. Sellel koolitüübil on juba ammust ajast kehv kõla, paneb nina krimpsutama ja kohalikke stereotüüpselt ütlema "Ah, neist ei saa ju midagi". Olen sellistega siin piisavalt kokku puutunud. Noored nagu noored ikka, tihtipeale lihtsalt teatud õpiraskustega. Ja kui algusest peale ei kinnitata lapsele, et "You can do it!", no siis ei õpi ta nii mõtlemagi. Teab, et temast asja ei saa, sest ühiskond on ta sinna kasti visanud. Sarnane lugu Hauptschule-ga. Aga sinna ma ei lasku, ma lähen juba varahommikul närvi.

Julianil lõppeb täna viienädalane praktika koolis, mis on üks neist vähestest "uut" tüüpi koolidest, kus kõik koolitüübid koos on - Gesamtschule. Ei jagata sind ära lolliks või mittelolliks. Mina alguses olin sajaprotsendiliselt selle poolt. Nüüd aga kuuldes, kui raske mõnel klassil on, ei oskaks ma isegi sellist olukorda enam lahendada.
Kui selle "inklusiooni" või sund-integratsiooni tagajärjel pannakse ühte viiendasse klassi kokku 4-5 hüperaktiivset poissi, samapalju pagulasi, kes alles saksa keelt õpivad, alkohoolikute lapsi, kelle vanemadki neid ei taha... oeh, kahju on, et lapsed on need kõige suuremad kannatajad.
Siin on suureks probleemiks kujunenud kasvav laste arv, kellel on ADHD - SIIN on inglisekeelne artikkel - ehk hüperaktiivsus tähelepanu puudulikkusega. Julian räägib, et laps ei püsi 5 minutit ka paigal, pidevalt niheleb ja liigub. Ja siis pannakse laps veel pärast tunde istuma! Kuigi laps ise juba pisarsilmil palub "Õpetaja, te ju teate, et ma ei suuda paigal püsida..". Üks poiss tema jälgitavast viiendast klassist topitakse hommikul rohtusid täis, et ta vähemalt enamuse päevast paigal püsiks ja rahulik oleks.

Kas see on Eestis ka tõusvaks probleemiks? Või on meid lihtsalt liialt vähe, et selliseid juhtumeid igapäevaselt esineks.

Ja siis on muidugi need lapsed, kellel on teatud düsleksia vorm, ajavad numbreid ja tähti sassi.
Ma ju TEADSIN, et seda eksisteerib, lihtsalt ei kujutanud ette, et nii palju.
Mul on lastest kahju.

Tuesday, March 19, 2013

Uke, baby

Samal ajal kui kogu ülejäänud maailm laupäeva nautis, 6ppisin mina midagi uut.
Juba sügisest alates unistasin salaja tänavamuusiku karjäärist, aga nagu ikka jäi midagi puudu. Näiteks rahaline alus. AGA. Nüüd on siis tehtud, see algus. Ega ma midagi lubama hakka, v6ib ju vabalt selguda, et minust saab maailma k6ige viletsam pillimängija. Aga ei pruugi. Ja las ma siis unistan.
Pill ootas juba tükimat aega kodus, sest suures 6hinas ja armutuhinas tellisin ühe kohe endale päriseks. Salajas käisin piilumas ja paitamas ja hellusi sosistamas. Nagu armastusega ikka. Otsa pole saanud. Aga nagu iga teinegi suhe, vajab ka see aega kokkukasvamiseks.
Ja nagu iga teise oskusegagi, palju harjutamist.

Aga ma pole ammu midagi uut 6ppinud. Oli ka aeg.

P.S. Kui keegi aru veel ei saanud, siis minust saab uus t6usev täht ukulele taevas. No, v6imalik on.

Saturday, March 9, 2013

Aga see pole see. Pole see.

Naistepäeva puhul postitas klassiõde Facebooki jupikese August Gailiti romaanist "Purpurne surm".
Ja mulle meenus, kui hea võib emakeelne kirjandus olla. Siin olles loen ainult saksa või inglise keeles. Eestikeelseid raamatuid ei ole ju saada. Aeg-ajalt toon mõne küll kaasa, aga see pole see. Pole see.

"Ning ta rääkis,
et on naisi, kes sündind viinast ja valsi keerust; need on anduvad, magusad ning nende truudusmurd ei sünnita isegi valu. Nende nahk on imeõrn, vahakollakas, lehkab jasmiinide järele, nende silmad on täis unistavat und, nende jalad tantsisklevad isegi unes. Ning ealgi ei tea sa, kas oled õnnelik tema lahkudes või teda kohates. Ta ilmub silmapilguks, kui mesilane lennates lillele, ning läheb minema kerge südame ja rahuldud silmiga. Nende elu veereb kui unes, milles nad ise kunagi pole tegelasiks. Nad ei räägi sulle ealgi ei omast õnnest ega ka õnnetusest, nad ei anna sulle palju, kuid ei võta sult ka midagi. Ainult harva, harva lubavad enestelle kinkida paar siidist sukke ning punaseid nelke. Ja alati naeratavad, kui tõmbavad jalga su kingitud sukad, aga nelgid närtsivad lugemata luuletuskogude ehk ajalehtede kuulutuste vahel. Sest need on naised, kes loevad vaid kuulutusi, ise midagi ostmata ning midagi müümata.
On naisi, kes sündind kahvatust kuuläikest ja suviööde varjest; need on verivaesed, kuid kirglikud, nende armastus on piinav ning armastus ihulik. Nad jäävad ruttu, ruttu vanaks, sünnitavad valuga lapsi ning lapsed pole neile ealgi rõõmuks. Nende ihu on kollakas, läbipaistev, lehkab sõrru suitsu või leili järele. Nad räägivad vähe, kuid kannatavad palju, nad katsuvad isegi naeratada, kuid naer on kui koolnu näol grimass. Ning ealgi ei tea sa, mis tahab ta ja missugune on ta kapriis, sest vaevalt, vaevalt teab ta isegi seda. Ainult mehele minnes ning vananedes võib ta neljakümne aastasena saada tütarlapse hoo ja võluvuse, kuid sedagi üksikud ja harva.
On naisi, kes sündind kihavaist tänavaist, rahvarikkaist bulvaarest ning suitsuseist kafeedest; need on kui mesilaste parved, igal pool imedes enesesse elu joobnustavat kihvti, ilma et omalt poolt annaksid armastajalle piiskagi. Nad kannatavad südamehaigust, kuigi süda on neil vanade ajalehtede aastakäigud, - palju tühist intriigi, palju mõttetut ärritust, palju banaalset teatraalsust. Nad langevad sulle esimesel võimalusel kaela ning räägivad suurest armastusest ja piinavast valust, kuid armastus on nende äri ja valu nende kirg. Nad käivad kallilt, kuid räpaselt riides, nende käekottes on raha, vanad sukad, võtmed, puuder ja armastuskirjad segamini. Nii segamini on nende elugi, tarbetu ja mõttetu teistele, veel rohkem aga neile enestelle. Nad kannavad laiu kübaraid, mille alt vilguvad kaks vesist silma ning võib olla on see kummaline, et just neis silmis näed inimest käristud hingega rohkem, kui kelleski teises.
On naisi, kes sündind päikese särast ja toome helvetest; need on romantikud, käivad silmiga taevas, näol pronkspunetus. Nad lehkavad rasva ning piima järele ning nende suudlus on karastav kui tuulepuhang. Nad otsivad suurmeelseid kangelasi, teaatrite armastajaid, poeete ning jõumehi, kuid suuremalt osalt satuvad avantüristide küüsi, - ja on nendega väga õnnelikud. Need on naised, kelle mehed lähevad ruttu rasva, nad ise aga lahjuvad, lahjuvad ning surevad verivaesusse.
On naisi, kes sündind tukkuvast järvest, unisest pargist ja loode päikese purpurist. Nad elavad romaanide vihkest, luuletuskogudest, novellide veetlusest, tegelikult ei oska aga panna isegi kätt ümber su piha ja suudelda lihtsamat suudlust. Nende käed on higised, nende nahk on roosakas, nende huuled on õhukesed kui lestad. Kuid ellu astudes saavad korralikeks emadeks, kes peksavad lapsi hasardiga ning näevad häämeelega, kui ka nende mehed vibutavad sagedamini rihma. Nad on väga rahaahned ning ei unusta ealgi oma perekonna kasusid. Nii võivadki olla armukeseks üksnes neile, kellest on kasu nende meestele, kuigi see kasu oleks minimaalne. Ning siis on korraga kadund kõik kirjanduse ja kunsti armastus ning isegi kõige armsamate luuletajate nimed ununevad silmapilkselt. Armsamate raamatute leheküljed tarvitatakse tuustikuks, kuhu keritakse lõnga, ehk rebivad lapsed neid tükkeks, et keerata suurte eeskujul paberossi.
On naisi, kes sündind jumala ema lahkusest ning saatana palvetest. Nende tõrvmustad juuksed on kui kroon tõmmule, kuid külmale näole. Nooruses armastavad nad üksnes isa ning kadestavad ema; nad on temperamendikad, kuid nende savipruun nahk on külm kui sivvul, nad on ilusad, kuid ilu ei veetle, ei vangista. Esimene armastus on neile ikka saatuslik: kas lähevad härduses kloostri või saavad suurimaiks roimareiks, - ning siis röögatab maa nende ümber.
Kuid suurem osa naisi on sündind mullast, sellest kuivast ning janunevast mullast, millest tõusevad tolmupilved enne vihma, kuid mis pärast vihma muutub läbipääsematuks poriks. Ja on see nii, kuigi see sulle võib olla ei meeldi, kuid maakera pole loodud sulle, vaid puule, mis kasvab metsas ja putukalle, kes roomab ta lehel, ja hirvele, kes jookseb ta all. Sest sina pole loom, kuid pole ka jumal, sa oled ühel ööl vargsi väljaroomand omast kodust - metsast, sa oled ehitand majad, laevad, tehased, linnad, tänavad, sa oled pugend kui tigu kivimüüride vahele, seepärast oledki jäänd koduta hulkuriks, üksik ning võõras looduselle. Seepärast hammustab sind siug ning peksab kabjaga hobune, seepärast tõuseb ehmatudes lind sind nähes, ja siil ruttab põõsa alla varju. Sa oleks pidand elama puu juure all, koopas kui karu, ning naine oleks pidand jooksma kui hirv mööda metsi. "


(Pildil on mu veebruarikuises kevadlummuses ostetud tulbid, mis nüüdseks otsustanud on õide puhkeda. Ja õues sajab lund.)

Friday, March 8, 2013

Mulle pole naistepäev kunagi eriliselt tähtis olnud. Ja kuna siinpool seda eriti ei tähistatagi (ma ei tea ühtegi noort sakslast, kes sellest päevast varem midagi kuulnud oleks), siis ei ole ma kunagi midagi oodanudki.
Aga kui minu parem pool täna üllatuslikult kaks tundi varem koju sadas, tohutu lillekimp ja sellele sobiv vaas käes... ohh. Maailm läks kohe palju ilusamaks.

Wednesday, March 6, 2013

Õhus on kevadet. Ja sõnnikulõhna. Nagu alati.

Õues on nii soe. Lahtine suvejakk ja mina oleme suured s6brad.
Kevad on igasugused kohalikud täkud hulluks ajanud. Veri vemmeldab. Ma ei tea, kas tunda end solvatuna või võtta seda kui komplimenti. Tuleb üks kummaline kesksuvine juhtum meelde. Oh, need türgiverd noored mehed on väga otsekohesed, ütleme nii.

Ma olen viimase nädala jooksul rohkem jäätist söönud, kui vist lubatud on. Suhkrusisaldus mu veres peaks rekordeid saavutama peagi. Aga kes varem jäätise söömise tagajärjel haigeks jäänud on? Või sussid püsti visanud? Novot.

Nüüd võiks veel 10 kraadi juurde tulla (praegu +16 ringis päeval päikesega) ja ma saan oma ilusaid kleite kanda jälle! Üks valge pitsiline minikleit ootab siin juba tükimat aega oma seiklusi.
Mul pole mitte midagi ka kevade vastu, ärge saage minust valesti aru. Kevad on vaimustav aeg. Eriti siin, pooleldi metsas. Hoovides tärkab iga päev mõni uus lill. Lumikellukestest krookusteni, krookustest nartsissideni. Nartsissidest tulpideni. Ja siis tulevad magnooliad, ohh... aga ei, ma satun liialt hoogu. Iga asi omal ajal. Ja kõige jaoks on kord aeg.

Ja kas teadsite, et ma protestin? Ma keeldun juuksurisse minemast. Lõin rusika lauale ja vandusin, et lähen siis kui pulmad käes. Või siis ekstreemjuhul kui lapse peaksin saama. No et oleks ikka ka põhjust. Ei mina lase oma pikki juukseid puutuda. Hoidku selle eest!

Okou, datlid hakkavad otsa saama. Ja ma alles ostsin. Mu eest tuleb ikka kõik ära peita.