Kuidas ma ometigi suudan täna, pühapäeval, 15-minutilist biograafilist ettekannet ette valmistada? Eriti kui maailmas on niiv6rd head muusikat.

P.S. Ja veel eriti kui 6ues 6itsevad lumikellukesed ja krookused? Ohhh...

Tulbid, Sozialamt ja Sockenkranz

Juhuuu! Tulbihooaeg on ametlikult avatud - minul on kodus potis lõpuks ometi jälle tulbid! Tegelikult on mul uut potti vaja, aga küll ma selle ka muretsen. Siis istutan mõned muud jubinad ka ümber ja panen üht-teist kasvama. Plaanis vähemalt on, nüüd vaja aega ja viitsimist leida. Esimesega on viimasel ajal kitsas käes.
Huvitav asjaolu täna poes - juba müüakse valmisvärvitud pühademune. Noh, ülestõusmispühad ju PEAAEGU käes ka, eksole. Ent ma juba harjunud, jõulumaiustusi hakati ka septembris müüma. Miks siis muuga oodata.

Täna oli üldse üllatav päev - sotsiaalametis oli minu asjade eest vastutav naine esimest korda asjalik ning abivalmis. Ma küll ei kujuta ette, miks ta eelmistel kordadel siis oma tööd teha ei tahtnud. Mul on tegelikult kuri kahtlus, et tema peale käidi kaebamas. Mul siin kõrgematel kohtadel paar tuttavat, kes mu asjaajamisi aeg-ajalt aitavad. Keegi neist võib-olla siis käis surkimas. Aga hea, et käis, nüüd lõpuks asjad liiguvad. Jälle vaja vähemalt 25 paberit ära täita ja teist samapalju dokumente kokku ajada. Aga asjad liiguvad, lõpuks :)

Lõpuks panen midagi huvitavat teile ka. Nimelt kutsutakse siinkandis 25-aastaseks saanud vallalisi noori mehi "vanadeks sokkideks". Naisi sel puhul aga "vanadeks kastideks" (Faule/Alte Socke ja Alte Schachtel). Sellel puhul kaunistavad sõbrad ja pere vastse sünnipäevalise maja/korteri ümbruse siis vastavalt vanade sokkide või pappkastidega. Nii on isegi naljakas linnavahel käies näiteks seda näha:

30. aastaseks saanud vallalised mehed peavad aga linnavalitsuse treppe pühkima ja "neitsilt" suudluse saama. Nii nad siis pühivad seal sõpradega seni kuni mõni väike laps mööda jalutab ja nad "vabaks" päästavad. Naljakas kõrvalt vaadata küll :)
Aga nüüd aus olles kardan ma juba augustit, mina ei taha vana kast olla! ;)

Bremeni linna moosekandid

Pühapäeval käisime Bremenis Mari ja Martiniga kokku saamas. Ausaltöeldes polnud pühapäev just kõige õigem valik, kuid muul ajal polnud mul võimalik. Tants ja trall ja nii me siis mööda neid tänavaid ekslesime (tegelt oli kaart kaasas) ja teed joomas käisime. Kusjuures ühes imearmsas pisikeses ontlikus kohvikus! Sinna lähen kindlasti tagasi!

SIIT saate niisama pilte näha sellest pühapäevast. Nagu ikka, pildistan ma rohkem maju ja katuseid. Nii oli, nii on ja nii jääb.

Landjugend und Sternsinger

Tundub, et talv jõudis eile kohale. Öösel olevat koguni -6 kraadi välja mõõdetud, hommikul maa härmas, esimest korda sellel talvel mõtlesin, et on jah ilus. :)
Tegelikult tahtsin lühidalt pühadeaja lõpu kokku võtta. 6. jaanuar on ju teatavasti Kolmekuningapäev ning nagu tavaks saanud, hoitakse kuuski kodudes just selle päevani. Kes muidugi ortodoksi-jõule tähistab, hoiab kauem. Mis aga teha oma otstarve täitnud kuusepuudega, mis tasapisi oma okkaid kaotama hakkavad? Siin tuleb appi Landjugend, kiriku poolt korraldatud noorteorganisatsioon. Inimesed tõstavad oma puukesed tänavaäärde ning noored tulevad, korjavad kokku ja teevad ülestõusmispühade ajal suure lõkke. Ma ei tea, kas see päris igas linnas nii on, kuid siinkandis küll. Meil sõitsid linnavahel noored suurte traktoritega (traktorijuhilube on neil siiski küll vaja, aga neid saab juba 16-aastaselt teha) ja helistasid igas majas uksekella ning küsisid, ega kellelgi ülearuseid kuuski pole. Jube mõnus oli näha, kuidas nad seal kuusehunniku otsas istusid ja laulsid :)

6.jaanuaril käivad aga ringi ka Sternsingerid. Õigemini alustavad juba 5ndal ja lõpetavad 7ndaga, kokku kolm päeva. Need on nimelt kirikusse kuuluvad (no muidugi, muudmoodi siin ju ei käigi see) lapsed, kes on siis kolmeks kuningaks (Piiblist) riietatud ning käivad majast majja laulmas mingeid erilisi laule ning heategevuseks raha kogumas. Igale käidud majale kirjutatakse ka märge, et seal on juba käidud. Märge on muidu alati sama, erineb ainult aastaarv, näiteks sellel aastal kirjutati : 20 * C + M + B * 12 . Tärnide vahel on nende kolme kuninga nimetähed. Keda see traditsioon veel huvitab, saab SIIT näiteks edasi lugeda :)
Meil käisid ka. Ja mul järelaitamistunde andvas koolis ka. Seal tegin neist lausa pilti. Siin nad on siis :) (kummalisel kombel on neid küll neli, tavaliselt ikka kolm)

Traumfrau gesucht! ehk kuidas saksa televisioon järgmise sammu allakäigutrepil tegii

Iga nädal kaotan ma järjest enam lootust saksa televisiooni.
Uus hitt : "Unistuste naist otsides" RTL 2.
Tänane saade: koledad ja vanad saksa mehed sõidavad Venemaale ja Ukrainasse endale ilusat naist otsima. Kogemus, pärast esimest 10 minutit - mul on juba paha olla.
Üks vana saksa mees, kes tundub nagu viimane pervert, leidis mingi umbkeelse vene noore naise Peterburgist , kellega siis vankrisõidule minnes "ilusat aega veeta soovis". Selle asemel käperdas ta seda noort naist ja mingist vestlusest ei saanud ju juttugi olla, kuna kumbki üksteise keelt ei mõista. Vaene naine oli nii ehmunud. Mees kostis siis saatejuhi pärimisele, et tema on nagu itaallane ja kui naine seda ei talu, siis on ta nagu "pesulapp".
Teised mehed Odessas (üks ülekaaluline karva kasvanud mürakas, teine punase näoga ülienesekindel playboy) kaklevad selle üle, keda mingi naine "üle tšekkis". Naised ritta aetud nagu missivõistlusel. Ühel kõrgemad kontsad kui teisel - ilusaid naisi seal väga pole, kui, siis ainult üks-kaks. Kõik vanuses 20-25.
Neljas mees - igavene poissmees, kohmetu vunts lõuna-Saksamaalt maandus Peterburgis. Esimese asjana sai sugeda, et naisterahvalt mantlit seljast ei aidanud ja seejärel andis see käperdav pervert talle õppetunde, kuidas naistega käituda - kosmeetikat kinkida ja läikivaid prosse kanda, sest naistele meeldivad stiilitundlikud mehed. Ning muidugi - stripiklubist leiab õigeid naisi.

Mina vaatan saate põhimõtte pärast lõpuni. Söögiisu veel ära pole, aga paha on küll. Ega saatejuht nende naiste suhtes just viisakas ka pole - miks muidu kedagi vabalt Miss Piggy'ks kutsutakse. Pole just kompliment, või mis?

Hundesteuer - koeramaks

Juba tükimat aega huvitab mind nähtus, mille nimi on saksa keeles Hundesteuer, eesti keelde ümbertõlgitult ehk lihtsalt "koeramaks". Igaüks, kellel kodus koer on, peab igal aastal maksu maksma. Uurisin siis nende koduleheküljelt järgi, ning tuleb välja, et maksud on koeraomanikele peale pannud idee koerte hulka linnades piirata. Iseenesest hea mõte.

Meil koera pole ja kassi eest ei pea me riigile midagi maksma. Järelikult võin ma kodus pidada kahtekümmet kassi ja riik sellest ei hooli. Pean ma aga koera, pean kohe maksma.
See huvitav seadus leidis oma tee mu juurde siis, kui meil üks tuttav kurtis, et ta muudkui maksab ja maksab oma koera eest, aga midagi otseselt selle eest vastu ei saa. Teatavasti kui maksumaksja maksab, on tal õigus mingit teenust selle eest saada. Nii läks see noor naine linnavalitsusse linnapea käest küsima, mida on tema makstud raha eest tehtud. Ja mis välja tuli - kõikide koerte pealt kogutud maksudest meie linnaosas - Borghorstis elab ca 20 000 elanikku, ei oska kahjuks öelda kui paljudel siin koerad on - pandi linna peale kaks nö koerakaka koristamiseks mõeldud kilekottide kastikest. Need kastikesed on tühjad olnud sellest ajast peale kui ma siia kolisin (aasta ja 4 kuud) ja jalakäijate tänavad on väga tihti "koristamata".
Ma ei virise, eks igal pool on inimesi, kes oma koerte järel ei korista. Kuid kui nad juba lemmiklooma eest maksavad, võiks linn ju midagi teha ka. Kas või nende lollide loomaomanike järel ise koristada. Või neid trahvida. See on aga teine teema - politsei väikelinnas. :)

Seega, kui Saksamaale kolite ja koera võtta soovite, uurige enne järgi kui palju te maksma peate. Üle riigi kõiguvad need summad 20-st kuni peaaegu 200 euroni.
(Itaalias olevat sama seadus, ma küll ei tea kui palju nad seal maksma peavad.)



Edit: Leidsin ka huvitavaid seaduseid, mis panevad paika, missuguste koeratõugude omamiseks linnalt eriluba vaja on. Natuke napakas.

Kohustuslik pilt aastavahetusest. Veelkord - Head uut aastat!
2012 tuleb parem kui enne. "It always gets worse before it gets better" - on meie uus moto.
Ja nii ongi, nüüd on aeg suurteks tegudeks ja suurteks sündmusteks. Me anname oma parima!

2012, na endlich!

Head uut aastat, armsad!

Kolm päeva tagasi kadusid kõik mu blogid. Oi kui vihane ma siis olin. Trampisin jalgu ja vandusin ja siis niisama järsku kui nad kadusid, ilmusid tagasi ka. Jõuluime. Või siis lihtsalt bloggeri serveriviga. Vahet pole, elu on jälle hea ja tore. Vahepeal on jõudnud isegi uus aasta tulla, vahi vaid.

31sel käisime mongoolia restoranis, väga maitsev ja hea oli. Ainus viga - 1.01 toidumürgitus. Julianiga ma võrrelda ei saa, sest tema sõi peaaegu ainult liha, mina jällegi kõike muud, rohkem taimset. Ja eks ma sealt kuskilt vist midagi mittesobivat läbi seedisin. Ah, nüüd on elu jälle sees ja kui kalendri järgi algas uus aasta eile, siis minul täna. Eilne päev oli pigem nagu paus kahe aasta vahel.

31sel käisime ka Juliani vanavanemate majas vaatamas, mida meil vaja oleks. Kuna nad mõlemad nüüd kahjuks siit ilmast lahkunud on, siis on perel mure terve maja sisustuse ja 51 aastase kooselu jooksul kogunenud asjade paigutamisega. Mööblit me kahjuks võtta ei saa, sest siin katuse all on viltustele seintele raske midagi paigutada. Väga kahju, sest need klaasustega kapid on tõesti ilusad... see-eest saime üht-teist muud.

Näiteks vanaisa vana suupilli.. (tegelikult lausa kolm, kõik mis Julian leidis)

Vanaema niidikorvi. Väga nunnu ja vanaaegne. Niite ja vardaid täis. Super, sest Saksamaal on käsitöö asjad kõik nii kallid.

Kaks vana akordioni. Teise kohvrit ma üksi lahti ei saanud, seega on pildid ainult üks, see vanem. Vanaisa noorusest. Kui see pill häält teeb, on lausa tunda ajalugu.

Kuna meil on nüüd kodus kaks akordioni ja kolm suupilli, peaks olema õige aeg ühte neist mängima õppida. Julian on endale missiooniks võtnud aja jooksul mõlemad selgeks saada. Eks näis, mina toetan tema ideed nii või naa. Nüüd on mul nagu päris oma orkester kodus. Küll need muusikud ka tulevad.