"Helau!" siin ja "Helau!" sääl - ehk kuidas Marion ootamatult haigeks jäi.

Düsseldorfi ei läinud ja Kölni minemiseks otsustasin, et 7:00 on liiga vara ärkamiseks, seega - ei läinud. Pole hullu, karnevali jagus mujalegi. Ja olen ma siis vanaks jäänud v6i üritan lihtsalt oma suurt hirmu purjus rahvamasside ees maha suruda ja ära peita, aga rahulikumalt seda tähistada ongi parem. Pühapäeval olime siis kodulinnas, ilm oli üllatav. Tundub, et nad olid Ilmataadiga kokkuleppe teinud, sest kaks tundi enne rongkäigu algust sadas lörtsi ja taevas oli tumehall. Siis aga tuli päike välja ja üles vaadates oli ainult sinist näha. Rongkäik ("Umzug") ise oli lühem ja väiksem kui eelmisel aastal. Kahe tiiru asemel tehti ainult üks, ehk kardeti, et taevas uuesti luugid lahti teeb, ei tea.
Esmaspäeval (eile, toim.) otsustasime Münsterisse s6ita, sest kui Kölni minemiseks liiga laisad oleme, siis Münster on ümberringi suurim linn, kus üldse midagi tähistada. Rongkäik kestis tervelt 2,5 tundi ning ma pole üldse kindel, kas nad teise ringi ka tegid, sest peale esimest ringi jooksime me uuesti rongile varbaid ja s6rmi soendama. Ilm oli tuulisem ning päike ei ilmutanud esimesed poolteisttundi üldse elumärke. Aga vot see oli vinge, paljud ühingud/ühendused olid Hollandist kohale s6itnud (m6ned neist okupeerisid hommikul pool rongi) ning nende "liikuvad lossid" olid ikka t6elised kunsttükid. Kui sakslased loopisid oma tava kohaselt kommi ja nänni ning seisid niisama meist k6rgemal kaunistatud rekka peal, siis hollandlased olid terved stseenid, ruumid ülesehitanud. 6udustetoad ja liikuvad autod. Keegi ei loopinud komme, aga neid niisama vaadata oli ka paras elamus. L6pupoole läksin peaaegu marru, sest ma ei talu südapäeval purjus ringikooserdavaid noori üldse. Mind ajab kohutavalt närvi ka asjaolu, et sellistel "pereüritustel" (sest komme koguvad ju enamasti lapsed seal) rahvas niisama teiste keskel suitsetada ja alkoholi juua tohib. Aga sellesse ma vist ei tohi laskuda, muidu suudaksin vist lehekülgede viisi kiruda ja vanduda ja argumenteerida. Näiteid on kuhjaga. Eriti ajas segadusse asjaolu, et selleaastase rongkäigu p6hiidee oli "Voll ist Out", mis on kampaania alkoholijoomise vastu. Autod selleteemalisi kleepekaid täis kleebitud kuid ometi viskasid nad peotäite viisi komme ja lilli ja mänguasju minu selja taga laaberdavatele "tüüpidele", kes laste vahelt pidevalt läbi lipsasid, viinapudel käes, et autodele lähemale saada ning punaseid roose lunida. Sellest ei saa ma aru, absoluutselt. Lapsed aga on kas imearmsad v6i siis kurjad haid, kes üksteise käest - ka täiskasvanute - komme ära rebivad :)

Julian oli oma Anonymous´e maskiga ning paljud noored kisasid talle järgi "Jeee, wuhuuu, ACTA!", mitte et see mask algselt tegelikult midagi muud sümboliseerib. Aga noh, las nad olla :)

SIIN on rohkem pilte.

Edit: P.S. Münsteris olevat kokku 90 000 ringis rahvast olnud, vingee!

Aufwiedersehen, Herr Wulff! ja mis sellel nädalal juhtus.

Der Bundespräsident Christian Wulff astus täna kell 11 tagasi. Arvata oligi, ausaltöeldes. Eile/üleeile uudistes rääkis, et talt kavatsetakse "immuunsus" ära v6tta, et siis kohtulikult tema varasemaid "tegevusi" uurida. Kui ütlen varasemaid, siis m6tlen aega enne presidendiks saamist. Tuleb välja, et Herr Wulff ei ole midagi nii puhas poiss - korruptsioon laiab k6ikjal. Ja eks siis nüüd selgub, mis edasi saab, ma jään huviga ootama :)

Laupäeval transportisime oma pesumasinat. Mida aga tarkpeadest meesterahvad (prints ja ta onu) valesti arvestasid, oli asjaolu, et kinnitamata pesumasin pagasnikus nihkuda v6ib. Just nii juhtus meil, kui korraks kaupluse juures peatudes Julian pagasnikuluugi lahti tegi ja uuesti kinni l6i. Selle lühikese ajavahemiku (sekundimurdosa ehk) jooksul suutis see masin 6ige natuke nihkuda, nii et kui uks uuesti kinni löödi, kogu klaas väikesteks kildudeks purunes. Ja uskuge v6i mitte, aga mu meelest toimus see k6ik aegluubis. Aga ehk näivadki sellised "kriitilised" hetkel kuidagi aeglasemalt juhtuvat. Me aga teipisime selle suure augu poest saadud kartongiga kinni ja üritasime politseile mitte vahele jääda. Nüüd on auto jälle terve ja ma olen rohkem kui kergendunud, et me seda suurt summat ise maksma ei pidanud. Kindlustus kattis suurema osa ise kinni.

Samal 6htul käisime ka ühel raamatuesitlusel noortekeskuses, kus Julian iga nädal poistele Yu-gi-oh -ringi teeb. Istuvad koos, mängivad/6pivad seda strateegiamängu, vahetavad kaarte jne. Juba aastaid siin popp olnud ja Julian teeb seda hea meelega ka. See noortekas on selline lahe, natuke ruske ja pime, aga just see sobibki sinna nii hästi. Aeg-ajalt tehakse seal rokk-kontserte ka tuntud saksa bändidega. Iga kord kui ma seal olen, kuulen kellegi bändiproovi. Igast punkarid ja veganid jalutavad edasi-tagasi v6i teevad oma lihavabasid toite. Nimelt on seal ka köök, kus noored tihti koos süüa teevad. Aga laupäeval oli sinna tulnud Dirk Bernemann, kes on tuntuks saanud Poetry Slammerite hulgas ja eks ta ka sealt oma kirjanikuteed alustas. Ta luges ette l6ike oma uuest raamatust ning katkeid ka hetkel käsiolevast. Oleks mul tolkorral sularaha kaasas olnud, oleks ühe ta raamatutest kindlasti ostnud. Väga humoorikalt kirjutab, väga värvikad tegelased, väga hästi läbim6eldud maailmatega.

Eile algas jälle karnevaliaeg ja ma ei suuda uskuda, kui kiiresti see aeg lendab. Alles oli karneval! Aga ei, oli aasta aega tagasi umbes. Sürreaalne. Weiberfastnacht oli siis eile, mina seda ei tähista, aga selle ajalugu on päris huvitav. Kes viitsib, see uurib järgi v6i küsib minult. Vaatan, et ei pannud eelmisel aastal karnevalist pilte siia, ehk tuleb seekord midagi. Kaalun siin veel esmaspäeval Kölni s6itmist, homseks pakuti Düsseldorfi minemist, aga seda ma küll ei viitsi. Kui, siis Köln - olgugi, et ma neid suuri rahvamasse pelgan, eriti kui nad hommikust kella kaheksast (heal juhul!) juba purjus on. Viis päeva pidu on ikka palju :) Ah, annan siis teada, kas v6i mis v6i millal.
Minu jaoks tähendab aga karnevaliaeg kevade algust. Ma ei j6ua ära oodata, mil ma jälle sandaalide ja kleidiga käia saan. Natuke veel!

Muide, tegin endale kingituse. Kui siiani üllatas mind raamatutega Julian, siis seekord j6udsin ma temast ette. Üleeile marssisin koju tervelt kahe hea teosega, mida mu üks 6petajatest soovitas. Esimene on poolepeal ja teine - 600-leheküljeline - ootab mind tasakesi kutsuvalt veel riiulis. Ausaltöeldes ma tunnen, et lähen lolliks kui lugeda ei saa. Ja kui siinsed tüdrukud oma "vaba" raha pigem H&M-is raiskavad, siis ma seisan Thalia´s v6i Poertgen Herder´is suu ammuli riiulite ees. Küsisin oma ühelt 6pilaselt eile, et kas saksa koolides t6esti raamatuid ei loeta. Vastuseks sain, et oma 10 kooliaasta jooksul on ta pidanud ainult 5 raamatut läbi lugema. Julian kunagi rääkis ka midagi sellest, aga mitte kuidagi ei tahtnud uskuda. Kohustuslikku kirjandust kui sellist, neil pole - täiesti lubamatu mu meelest. Nii ei tea nad, kes Charles Dickens ega Victor Hugo on. Tschehhovist ja Bulgakovist rääkimata. 6nneks leidub ka neid noori, kes ise, vabal tahtel raamatuid loevad. Kuigi jah, raamatupoed on enamasti DVD-sid ostvaid tiinekaid v6i siis rattateedekaarte lehitsevaid pensionäre täis. Ma muidugi liialdan veidi, eks neid lugejaid on ka, eriti keskealised sakslased. Aga noored - klassikutest ei tea nad midagi. Twilight ja Harry Potter ja mingid laste 6udusjutud on nende kogu lugemisvara. Oh, schade.

Olgu, täna ma töötama ei pea. See tähendab, et teen endale ühe tassitäie valget teed, v6tan "Mr. Pip"´i ette ja hakkan lugema.

P.S. Ma ootan magnooliate 6itsemist! Muud ma kevadelt ei taha, ausalt ka!

Bezaubernde Momenten

Ja nüüd läheb jälle soojaks. Kodu on lilli täis ja olgugi, et keegi seda siin veel ei usu, mina tean - 6hus on kevadet. Ehk leiavad nüüd varsti ka pakasega murdunud kellukesed uuesti julguse pead päikese poole ajada. Praegu, soojas istudes ja magavat kiisut silitades on küll tunne, et varsti-varsti läheb paremaks. Ei, ega ma arva, et nüüd stress kogunisti ära kaoks, seda jätkub mul kuni aprilli l6puni välja, seni kuni TestDaF tehtud on. Aga just et kergemaks läheb. Seda tunnen. V6ib-olla on see tänase sinise taeva ja päikese süü. Hiinarestorani ja valge tee süü. Jalutuskäigu ja tulpidel6hna süü.

Ma tunnen, et sobin igasse aastaaega. Sulandun suvisesse päikesesse, sügistesse koltund lehtedesse ning lummeuppunud linnadesse. Aga ma sobin ka kevadlilledesse, jah. Sinna sobin ma veel väga hästi. Oleks mul oma aed, leiduks sealt praegu ainult tulpe ja nartsisse, k6ikv6imalikes värvitoonides ning suurustes. Ja nii ma siis seal nende keskel istuksin, tassitäis teed käes.

Oh, kuid lumi ja talv. Kardan, et hakkan lumel6hna unustama. Vaat, mis üks lumetu talv p6hjamaasüdamele teeb. Nukraks ja igatsevaks, sest seda 6iget talve ju ei olnud, ei ole ja ei tule enne kevadet ka. Karta on. Aga ehk halastab talv mu peale ja lippab veel korraks läbi, nii korraks, et saaksin oma s6rmed lumiseks teha ja kopsud värsket talveh6ngu täis t6mmata. Hoiame pöialt!

No tere talv!

Jah, nii ongi. "Külmaks" läks. Tundub, et see üle Euroopa liikuv külmalaine ka meist puutumata mööda minna ei saa. Nii on miinuskraade juba terve nädala jagunud ning vaesed kevadekuulutajad on kindlasti suures hämmingus. Eelmisel nädalal alles ju hakkasid krookused ja lumikellukesed oma päid mullast välja pistma. Nüüd aga maa külm ja jäine tuul sasib varastes pungades oksi.

Huviga ootan ning jälgin, mis edasi saab. Kuu l6pus on juba karneval ning ei tahaks just jäise tuulega 6ues olla. Aga ilm on muutlik, suure t6enäosusega kaovad need miinuskraadid niisama kiiresti ja ootamatult kui nad ka tulid.

Eile 6htul kella neljast kuni ööse kella kolmeni (umbes) olime me ära ning tegime "filmi". S6ber v6tab osa lühifilmide v6istlusest, kus teema väljakuulutamise hetkest teisipäeval anti k6igile 99 tundi aega kontsept välja m6elda, filmida ning see omakorda korralikuks 99-sekundiliseks filmiks kokku l6igata. Homme (laupäeva) pärastl6unal on tähtaeg. Nii kutsuti meid siis nö peaosatäitjateks. Filmimisprotsess ise oli päris ekstreem - stseenid filmiti -12 kraadises garaazhis/kuuris ning mul oli soojustuseks ainult üks pusa seljas. Julianil läks "veel kehvemini", tema pidi ikka öö otsa kinniseotuna toolil istuma. Ma siis toimisin kui tema isiklik soojendusmeeskond - iga pausi ajal kuumakott seljale, kindad kätte, müts pähe, magamiskott/pleed/mantel ümber/peale/jalgadele. Varbaid ahju ees üles soojendades ei kahetsenud üldse. Eks näis, mis sellest välja tuleb; autorid olid natuke... hm, kuidas nüüd öeldagi... sürri/imeliku loo välja m6elnud.

SIIN on konkursi ametlik kodulehekülg. Huvi korral saab eelmise aasta v6idutöid ka vaadata. :)