Ma olen ametlikult kaks nädalat haige olnud. Eile niitis k6hugripp mu jalust. Ma ei hakka sellest lähemalt rääkima, aga v6in öelda, et ma pole vist elusees end nii jubedalt tundnud. Kui öö otsa iga 30-60 minuti tagant vannitoa vahet jooksma peab, siis ei saa end just k6ige paremini tunda.
Aga eluvaim tuleb tasapisi tagasi juba. Toit püsib sees ja ma olen jälle jalgel. Juhuu!
Eile veetsin terve päeva voodis. Ja täna magasin kella 11ni. Seda pole juhtunud Säde sünnist saati veel kordagi. Aga kui emme karantiini pannakse, siis muud üle ei jää, kui end k6igist eemale hoida. Ma olin isegi n6us Coca-Colat jooma ja soolakringleid sööma(need pidavat aitama). Ja kes mind teab, teab et Coca Cola on vist k6ige viimane asi maailmas, mida ma vabatahtlikult jooks. Okei, tomatimahl on hullem vist isegi.
Uudistest nii palju, et meie sünnitusosakond pannakse pühapäeval kinni. See otsus tuli nii järsku ja see on nii absurdne. Me käisime hulga teistega protestmarsil ja tuleval pühapäeval on t6rvikutega nö hüvastijätmine just siis kui viimane vahetus l6peb.
Ma olen endast nii väljas, kirjutan vist lugejakirja lehte. Point on selles, et siin ümbruskonnas on haiglad pankrotis ja olgugi, et ostjad/rahastajad on leitud, keegi pole n6us sünnitusosakonna eest maksma, sest siin ei sünni piisavalt lapsi, et miinusest välja tulla. Fakt aga on, et sündide arv kasvab just selle pärast, et pered eelistavad väiksemaid haiglaid. Suurte haiglate kohta liiguvad siin nii jubedad lood, et ajavad mulle endalegi hirmu nahka. Aga naistel on hirm, et lapsed peavad kiirteel autos v6i taksos sündima, sest lähim sünnitusosakond on liiga kaugel. Tunnen hetkel kahte rasedat siin, kes on üpriski paanikas, sest peavad otsima endale nö plaan B haigla. Meie oma on väike, väga hubane, su eest kantakse nii hästi hoolt. 6dedel ja ämmaemandatel on piisavalt aega, et isiklikult iga ema ja lapse eest hoolitseda. Ja just nende positiivsete kogemuste pärast kasvabki sündide arv. Ent nagu näha, siis rahastajate jaoks liiga aeglaselt. Ah, ma lähen närvi jälle. Allkirju on juba peaaegu 5000 kogutud, aga kuna varem rahva hääl midagi muutnud on? Oeh.
Pigem ehitatakse uusi vanadekodusid kui investeeritakse linna tulevikku. Kurb.
Aga olgu, mis ma ikka kiusan teid selle teemaga, säästan seda pigem lugejakirja jaoks :)
Friday, February 27, 2015
Thursday, February 19, 2015
Jalust niidetud
Pole viitsimist arvutis istuda. Täna magasin päeval kolm tundi peaaegu. Esimese tunni köhisin ainult.
Me oleme nimelt haiged. Algas eelmisel neljapäeval minu kurguvaluga, millest sain pooleks päevaks jagu (success!) ning kulminatsioonini pole veel j6udnud... Sädel oli kaks päeva järjest lihtsalt 40 kraadi palavik, seega saime me esimest korda tunda mis on kui laps on väga haige. Ei soovi kellelegi seda. Ta magas ainult minu peal, ärkvel olles oli ka n6us ainult süles vedelema. Nii ma siis istusin öösel toolis, laps süles ja mängisin Sudokut telefonis, sest istudes ma magada ei saanud. Pean ära märkima et selleks hetkeks olin ma ise ka haige juba ning köhisin elueest.
Ma v6iks sellest nii palju rääkida, sest ma naudin emaks olemist, isegi kui ma ise pool ööd ei maga, sest laps on haige ja teise poole ööst köhin ainult...
Igastahes jäi siis ka Julian takkaotsa haigeks, tema haakis endale aga gripi külge. Seega kuna mul polnud kuni tänaseni (nädal aega esimestest sümptomitest) aega end välja puhata ja lasta kehal lihtsalt olla (loe: magada), pole ma ka terveks saanud - ma ei mäleta kas ma kunagi üldse nii pikalt haige olnud olen.. p6hikoolis ehk?
Eile veetis Julian siis terve päeva voodis filme-sarju vaadates ja magades. Ma tegin kannutäie külmetusteed talle, t6in meile mett juurde, ostsin head jogurtit ja mida k6ike veel. Poiss paraneb. Aga ta v6tab ka antibiotse, need ehk aitavad. On kuni nädala l6puni koju kirjutatud ning mingil määral on mul nii hea meel selle üle. Kui see gripp muidugi k6rvale jätta.
Sädel on veel köha jäänud ning tilkuv nina, ent küll need ka kaovad. Minul käib üles-alla kogu see jama. Nagu öeldud polnud mul siiani aega puhata, täna siis magasin lihtsalt tundideviisi. Ei tea kas parem just hakkas, aga kurk näiteks on hakanud hoopis uuesti valutama. Kahtlustan selle p6hjuseks seda jubedat köhimist olevat. Juba nädal otsa räägin nagu kahekümne kuuendat aastat suitsetav kabarettist. Tasakesi hakkan leppima, et nii ma vist k6lama jäängi...
Ah, ja miks ma täna magada sain? Juliani ema v6ttis Säde päevaks enda juurde. Homme ka. Ta elab küll ca 40 minutise autos6idu kaugusel, aga mis teha. Igastahes on mul ja Julianil homme l6unane kohting Unematiga - jee!
Olge terved! Üksk6ik kui v6itmatud te endile ka ei tundu, kord tuleb miski viirus ja murrab ka teid maha. Better watch out..
Me oleme nimelt haiged. Algas eelmisel neljapäeval minu kurguvaluga, millest sain pooleks päevaks jagu (success!) ning kulminatsioonini pole veel j6udnud... Sädel oli kaks päeva järjest lihtsalt 40 kraadi palavik, seega saime me esimest korda tunda mis on kui laps on väga haige. Ei soovi kellelegi seda. Ta magas ainult minu peal, ärkvel olles oli ka n6us ainult süles vedelema. Nii ma siis istusin öösel toolis, laps süles ja mängisin Sudokut telefonis, sest istudes ma magada ei saanud. Pean ära märkima et selleks hetkeks olin ma ise ka haige juba ning köhisin elueest.
Ma v6iks sellest nii palju rääkida, sest ma naudin emaks olemist, isegi kui ma ise pool ööd ei maga, sest laps on haige ja teise poole ööst köhin ainult...
Igastahes jäi siis ka Julian takkaotsa haigeks, tema haakis endale aga gripi külge. Seega kuna mul polnud kuni tänaseni (nädal aega esimestest sümptomitest) aega end välja puhata ja lasta kehal lihtsalt olla (loe: magada), pole ma ka terveks saanud - ma ei mäleta kas ma kunagi üldse nii pikalt haige olnud olen.. p6hikoolis ehk?
Eile veetis Julian siis terve päeva voodis filme-sarju vaadates ja magades. Ma tegin kannutäie külmetusteed talle, t6in meile mett juurde, ostsin head jogurtit ja mida k6ike veel. Poiss paraneb. Aga ta v6tab ka antibiotse, need ehk aitavad. On kuni nädala l6puni koju kirjutatud ning mingil määral on mul nii hea meel selle üle. Kui see gripp muidugi k6rvale jätta.
Sädel on veel köha jäänud ning tilkuv nina, ent küll need ka kaovad. Minul käib üles-alla kogu see jama. Nagu öeldud polnud mul siiani aega puhata, täna siis magasin lihtsalt tundideviisi. Ei tea kas parem just hakkas, aga kurk näiteks on hakanud hoopis uuesti valutama. Kahtlustan selle p6hjuseks seda jubedat köhimist olevat. Juba nädal otsa räägin nagu kahekümne kuuendat aastat suitsetav kabarettist. Tasakesi hakkan leppima, et nii ma vist k6lama jäängi...
Ah, ja miks ma täna magada sain? Juliani ema v6ttis Säde päevaks enda juurde. Homme ka. Ta elab küll ca 40 minutise autos6idu kaugusel, aga mis teha. Igastahes on mul ja Julianil homme l6unane kohting Unematiga - jee!
Olge terved! Üksk6ik kui v6itmatud te endile ka ei tundu, kord tuleb miski viirus ja murrab ka teid maha. Better watch out..
Tuesday, February 10, 2015
S is for Stress
K6ik on superhästi. Elasin need viis päeva üle! Julian tuli tervelt, mitte eriti puhanult tagasi ning t6i mulle postkaarte kaasa. Sädele kotitäie riideid. Nii nunnu!
Kahjuks pidi ta kohe täie rauaga tööle hakkama ning kuni eilseni nägin teda jube harva. Hommikust 6htuni ka nädalavahetustel koolilainel. Tunnid ette valmistada vaja ja mis veel. 6nneks läheb tal t6esti hästi, no ta on nii loodud 6petajaks saama! Ma olen nii uhke. Tema innukust ja armastust selle vastu näeb nii selgelt. Kui talle idee tuleb, siis peab ta selle kohe üles kirjutama. Isegi söögilauas m6tleb ta plaane :D Nii naljakas. Ja samas nii armas. Ning väga aegan6udev. Eks mul vahepeal selline üksikvanema tunne peal :) Aga no ega see kaua kesta, hehe. Tiimitöö!
Mul endal on hetkel koolivaheaeg, nö. Pean üht-teist organiseerima järgmiseks semestriks (k6ik on nii segane, pean päevahoiu ümber orgunnima vist), ajame pulmaasju. Saime eile alla tunni ajaga k6ik paberid aetud ja maksud makstud! Juhuu! No enne olime muidugi sünnitunnistused ja minu abieluv6ime t6endi ära organiseerinud. Siuh ja säuh! Sellesm6ttes vedas ikka, eriti kui ma m6tlen selle peale, mis me "saatusekaaslased" Berliinis läbi tegid. Väikese linna v6lud? V6i on meil lihtsalt oma ametnikuga vedanud? Vot ei tea.. Nüüd igast muud asjad ajada, näiteks tunnistajad paika panna (mul on paigas, hehe) ja veidi enda kohta kirjutada tädile, mida ta siis k6nesse sisse panna saab. Ta on nii tore. teab meid juba Säde sünnist alates. Väike koht, ma ütlen. Ta isegi mäletas meie pulmakuupäeva peast! Ja me panime selle ju novembris paika! Nii ammu, appike.
Nojah. Igastahes istun ma nüüd oma "vabadel" päevadel arvutis ja guugeldan ja otsin. Kondiitriärisid. Fotograafe. Pruudisalonge. Ma ei tea k6ik mida. Laman 6htuti voodis ja pabistan, et ei j6ua valmis! Ei leia sobivaid, meeldivaid, hinnalt sobivaid, ilusaid.. Et rahvas ei mahu ära. Et toitlustaja on liiga kallis. Et keegi Eestist ei tulegi. Ma ei tea. Okei, hingan sisse, hingan välja... lähen edasi.
:)
Kahjuks pidi ta kohe täie rauaga tööle hakkama ning kuni eilseni nägin teda jube harva. Hommikust 6htuni ka nädalavahetustel koolilainel. Tunnid ette valmistada vaja ja mis veel. 6nneks läheb tal t6esti hästi, no ta on nii loodud 6petajaks saama! Ma olen nii uhke. Tema innukust ja armastust selle vastu näeb nii selgelt. Kui talle idee tuleb, siis peab ta selle kohe üles kirjutama. Isegi söögilauas m6tleb ta plaane :D Nii naljakas. Ja samas nii armas. Ning väga aegan6udev. Eks mul vahepeal selline üksikvanema tunne peal :) Aga no ega see kaua kesta, hehe. Tiimitöö!
Mul endal on hetkel koolivaheaeg, nö. Pean üht-teist organiseerima järgmiseks semestriks (k6ik on nii segane, pean päevahoiu ümber orgunnima vist), ajame pulmaasju. Saime eile alla tunni ajaga k6ik paberid aetud ja maksud makstud! Juhuu! No enne olime muidugi sünnitunnistused ja minu abieluv6ime t6endi ära organiseerinud. Siuh ja säuh! Sellesm6ttes vedas ikka, eriti kui ma m6tlen selle peale, mis me "saatusekaaslased" Berliinis läbi tegid. Väikese linna v6lud? V6i on meil lihtsalt oma ametnikuga vedanud? Vot ei tea.. Nüüd igast muud asjad ajada, näiteks tunnistajad paika panna (mul on paigas, hehe) ja veidi enda kohta kirjutada tädile, mida ta siis k6nesse sisse panna saab. Ta on nii tore. teab meid juba Säde sünnist alates. Väike koht, ma ütlen. Ta isegi mäletas meie pulmakuupäeva peast! Ja me panime selle ju novembris paika! Nii ammu, appike.
Nojah. Igastahes istun ma nüüd oma "vabadel" päevadel arvutis ja guugeldan ja otsin. Kondiitriärisid. Fotograafe. Pruudisalonge. Ma ei tea k6ik mida. Laman 6htuti voodis ja pabistan, et ei j6ua valmis! Ei leia sobivaid, meeldivaid, hinnalt sobivaid, ilusaid.. Et rahvas ei mahu ära. Et toitlustaja on liiga kallis. Et keegi Eestist ei tulegi. Ma ei tea. Okei, hingan sisse, hingan välja... lähen edasi.
:)
Subscribe to:
Posts (Atom)