Internet, köök ja suur kaos

Tere hommikust. Mul on tegemist vajavate asjade nimekirjas nii uskumatult palju asju (alustades külmkapi ja ahju pesemisega), ent keda kotib - ma tahan täna hommikul juhust kasutada ja teed juua ja oma sarju vaadata ja 6mmelda. Näiteks.
Aga uudistest niipalju siis, et peale peaaegu 2 nädalat ootamist saatis Unity Media meile paar päeva tagasi oma tunkedes töömehe ja saime interneti l6puks tööle. Sädel on selle üle muidugi hea meel, sest see tähendab, et ta saab oma Peppat Netflixist vaadata kui olukord kriitiliseks kisub (loe: kui tal tuju oma vanusele kohaselt draamatseda tuleb ja ma samal ajal näiteks ilmtingimata süüa tegema pean).
Köögi saime oodatust nädal hiljem, sest meil oli raske leida kedagi, kellel aega haagisega sellele järele s6ita. Meie autole pole v6imalik haagist külge panna kahjuks. Aga neljapäeva 6htul seisis meie tore köök kastides veel esikus ning laupäeva hilis6htul kell 1:30 juba kokkupandult köögis. Muidugi oleks v6inud ligi 600 eurot lisaks maksta ja kogu töö oleks meie eest ära tehtud, aga tänan ei. Julianil olid s6brad abiks ja nad olid l6puks nii kutud. Pole ikka naljaasi kööki kokku panna, ma ei saanud palju aidata ka. Aga no kappe sain ikka kokku panna. Ja mulle nii meeldib kapiuksi ette kruvida, hehe. Istun ja kruvin rahulikult ja hea meelega :)
Mul tegelikult ülimalt hea meel, et Julian kellegi leidis, kes näiteks kraanikausi ja pliidi jaoks auku l6igata oskas ja elektrijuhtmeid ühendada. Sest mina olen üles kasvanud isaga, kes kodus k6ike tegi/teeb, juhtmed, puurimised, torud - k6ik. See on vist vanema p6lvkonna värk. Julian aga oma isalt seda 6ppida saanud pole, seega 6pib ta nüüd, täiskasvanuna jupphaaval selliseid asju. Ja no elektrik ta pole ja ma ei laseks tal nende värviliste juhtmete vahel valida ka :) Seega on hea, kui on tuttavaid asjatundjaid. Kappe panen ma ise hea meelega kokku, tapetseerin ka, seinu värvin ka. Ma usun, et just sellepärast, et ma oma issilt selle kaasa sain ja kodus alati aidata sain. Tapeedid panin mina seina ja kapid ehitasin mina valmis näiteks.

Kahjuks on meie r66m päris köögi üle varjutatud 720-eurose lukuabiarvega. See oli nii jube, et ma vist nutaks siiani selle üle. Me läksime 6htupoolikul korterist välja, et kiiresti korraks vanasse korterisse minna (meie pesumasin on veel seal näiteks) ja kogu selles tuhinas proovisin ma vältida, et Kiisu koridori ei jookseks ning t6mbasin ukse kinni. V6tmed jäid lukku sisse. Seespoolt. Kohutav. Julian proovis siis oma üli6pilaskaardiga ust lahti teha, ent see ei toiminud. Otsis siis internetist lukuabi ja helistas nad kohale. Kui nad l6puks siin olid, oli 6ues juba pimedaks minemas, 4 kraadi sooja ja Sädel k6ht tühi. Ma siis jalutasin temaga ja lootsin, et nad luku kiiresti lahti saaksid. Pluss muidugi süüdistasin ennast, minu süü ju.
Ja kokkuv6ttes n6uti Julianilt 723 eurot sulas, sest nende kaardimakseterminali aku oli väidetavalt tühi. Kuna oli nädalavahetus (üks nädal peale sissekolimist!), siis soovisid nad muidugi topelthinda. Ma ei oleks tahtnud Juliani asemel olla, ta muretses terve aja minu ja Säde pärast. 6ues pime, külm, Säde nuttis, sest tahtis süüa. Aaah, see oli nii jube. Ja eks need tüübid nägid seda ja kasutasid olukorda ära. Sest järgmisel päeval helistas Julian teisele kohalikule lukumeistrile, seletas olukorda, kirjeldas probleemi ja lukku jne ja sai kinnitust, et meilt n6uti ikka t6esti ülemäära palju. Nüüd me siis v6tsime oma kindlustusega ühendust ja meie kindlustusetüüp (üks kindlustuste esindaja, kelle töö ongi inimestele sobivaid kindlustusi välja otsida ja pabereid korda ajada) suunas meid oma juristile ka. Seega on asi hetkel ikka päris ekstreemne, sest on v6imalus, et me peame kohtusse minema, kus on oht, et 6igus hoopis lukufirmale antakse. Olgugi, et me kuulsime, et viimase kahe nädala jooksul on siin linnas 5 juhtumit olnud, mil kelleltki liiga palju n6utud on. T6endeid muidugi meil pole. K6ige lihtsam oleks muidugi, kui kindlustus selle üle v6taks ja asi kaugemale ei läheks. Sest me ei saa kohtukuludega riskida - me oleme niigi miinuses. Korteri kautsjonit kindlustuse kaudu maksta ka ei saa, see korterit üüriv firma pole n6us sellega - pole aimugi miks. Seega järgmise kahe kuu jooksul tuleb 980 eurot neile ka maksta.

Ma vahepeal ei saa üldse aru, mis toimub.
Ent k6ik mis ei tapa, teeb tugevamaks.

Stressitase over 9000!

Istun tühjas korteris. Vannituba on veel ainus kodune paik mul siin. V6i noh, Saksamaal üldse vist hetkel. Tulime korraks "koju" riideid pessu panema - pesumasin transpordib uue nädala l6pus - ja vannituba pakkima.
Esimene öö uues korteris on seljataga ja ma pole vist elusees nii halvasti maganud. Julian magas vist kokku 4 tundi üldse - me jäime m6lemad haigeks. KÜLM ON. See korter on vast m6nda aega tühjalt seisnud ja aknad olid kogu aeg lahti. Nüüd j6udis aga sügis kohale (no ikka päris m6nusalt külmaks läks) ning kui eile kogu meie kupatusega uus korter üle valati, jäid seinad ikka külmaks. P6randad ju ka. Ma pole harjunud, et radikad häält teevad, sest neis liigub vesi. Ma ei saanud sellepärast magadagi. Jube.
Säde on täielikus segaduses. Takkaotsa lonkab ta eile hommikust alates ning kass on ülimas stressis. Ta magas vist öösel seljakotis minu sokkide vahel.

Järgmise nädala l6pus saame köögi, seni improviseerime ja peseme n6usid vannitoas. Kus pole aknaid.
Aga ma ei tohiks viriseda, lihtsalt mu emotsioonid ja hormoonid viskavad hetkel üle pea laineid kokku, sest see käis k6ik ikka liiga kiiresti minu jaoks. Kunagi, kui me end sisse elanud oleme (loodetavasti enne j6ule), v6in sellest tagantjärgi analüüsivalt isegi asjalikult arutada. Hetkel on mul nii palju stressi, et ma ei j6ua sellele järelegi.

Säde päevahoiuga on niru, sest kolisime teise linnaossa. Lasteaedades kohti pole. Pangaarved lähevad miinusesse m6neks ajaks, ent muudmoodi me hakkama ei saaks. Vähemalt saame interneti vist järgmisel nädalal sisse. Kui nüüd kiiresti terveks saaks, oleks hea. Jull peab järgmise nädala, olgugi et on koolivaheaeg, tööle pühendama, ning tervis v6iks ikka tagasi tulla.
Mul on väga kummaline suve l6pp ja sügise algus olnud, olen juba kolmandat korda külmetunud, vahepeale jäi kahepoolne silmap6letikki. Ma ausalt ei mäleta, kuna ma nii tihti viimati haige olin. Aasta algus virutas ka paar latakat mulle, seda mäletan.

Ent kuna me oleme üks uskumatult hea tiim, saame me k6igega hakkama. Kodu korda seadmine venib muidugi nüüd teadmata pikaks, ent sammhaaval saab ju k6ik tehtud. Ja järgmiseks viieks aastaks on mul kolimisest k6rini. Never ever.