Wenn die Welt runter geht, sind Blaubeeren immernoch das Wichtigste

Nagu näha, leidsime me ka mustikaid. Käisime eile l6puks veidi kaugemal tuuseldamas. Kuigi eks ta natuke hilja ole juba nende jaoks.
AGA parem hilja kui mitte kunagi, onju. Koos mustikatega tassisime koju üle 20 puugi. Pigem lausa üle 30. Puugiotsimise meistriv6istlused v6iks nüüd küll kinni panna. Isegi täna hommikul leidsin ühe.
Kas ma mäletan valesti, v6i pole puugid Eestis eriti suur probleem olnud? Ma olen oma elus tosinatest metsadest läbi käinud ja tuuseldanud, nii palju puuke kui ma eile leidsin, pole ma elusees varem näinud. Ja see on sellel aastal juba kolmas kord mul puuke pintsettidega taga ajada. Sürr.
Värsked musikad said hommikul viimaste vaarikate ja punaste s6stardega hommikusöögikausse kaunistada. Nüüd ma m6tlen, et teeks mustikamuffineid. V6i kooki. Koos maasikamoosiga.
Aga 6ues otsustas maailm hukka minna ja nii igaks kümneks juhuks väldin ma stepsleid ja k6ike, mis nendega ühendatud on.

Täna 6htul on Juliani kodulinnas Kirmes - maasikad shokolaadis, mmm.
Kui maailm veel selleks ajaks oma kohale püsima jäänud on, lähen ja lunastan endale m6ned. Ja siis v6ib-olla m6ned veel.

Nädalavahetusel läksime me mustikaid otsima. Ja leidsime vaarikad.

+32 ja ma sulan.

Ahjaa.
Ma ju tulen koju! Kaheks ja pooleks nädalaks. 10.-27. august. Esialgsete plaanide kohaselt üksi, sest prints peab siin bakatööd kirjutama.
Suuri plaane väga pole, aga kui keegi tahab mind kinno v6i m6nda rammusat koorejäätist sööma viia, siis ei pea mind kaua moosima. Tulen ilma palumatagi tegelt.
See aasta saan üle pika (liiga pika) aja maleva kokkutulekul hinge puhata. Maarja on nii hea. Aga ma vist läheks siis ka, kui ta poleks. 2010 suvi oli ju ammu, siis kui ma veel noor olin. Nüüd, vanast peast peaks ju ka korra selle Eestimaa nooruse üle vaatama. Kriitilise pilguga.
"Ära torma!" "Käed pesid pärast pissilkäiku ikka ära?" "Marss telki!" "Mis pudelid need on?" "Enam ei saa süüa, hiljaks jäid. Maga teinekord kiiremini."


Ohh. August tuleb mu lemmikkuu sellel aastal. Saja protsendiga.
(Okei, v6ib-olla otsustan ma oktoobris v6i novembris muudmoodi.)

Pfau!

Ma ei suutnud seda enne tänast uskuda. Aga Julian väidab mulle juba vähemalt aasta otsa, et meie läheduses on mingitel "naabritel" paabulind. Nimelt kuuleme me 6htuti üpriski selget huikamist, mis m6nikord mjäugumist meenutab. Loomaaias käies on ta mulle pidevalt seletanud, et "näe, nad ju k6lavad samamoodi!". Noh, mina kui tavaline eestlane olen siiani paabulinde eksootilisteks loomadeks pidanud. Neid kodulinnuna hoida oleks nagu sebra tagaaias v6i krokodill basseinis.
Eile kuulsime kahte korraga h6ikamas. Asi muutus järsku ka mulle t6siseks - kas on t6esti v6imalik, et meie rajoonis, ühe suhteliselt väikese linna täiesti m6ttetus linnaosas on kellelgi eksootiliselt ilusad algselt Indiast pärinevad linnud?
Käisime just jalutamas. V6tsime missiooniks paabulinde otsida. Iseenesest k6lab see ju absurdselt.
Aga me leidsime, mis otsisime. Ühe vähemalt. Ma naeran siiani.
On jah peaaegu naabritel paabulind! Ja kus on üks, on kindlasti ka teine. Neil on suuuuuur maa-ala (kogu talu tegelt, hobustega ja puha). Ja mööda jalutades nägime alguses kassi, siis väikest koera ja siis ühte niisama tshillivat paabulindu. Maja ees. Väravad lahti, plats lage (kui koera ja kassi mitte arvestada). Ma lihtsalt j6llitasin ja naersin tükk aega. Keegi piilus tallist, aga juusiis ei tundnud me eriti ohtlikud olevat, sest meil lasti rahus edasi j6llitada.
Paabulind pööras meile selja ja astus oma uhkel sammul maja taha, saba nagu kuninglik mantel taga lohisemas.

Jah, see on normaalne, et sakslastel on koduaias kodustatud paabulinnud.
Nad pidavat väga kodutruud olema.
Julian naerab siiani, et mulle see uskumatu tundub.

Impossible is nothing. Nüüd on mul veelgi tungivam soov endale kaelkirjak muretseda. Kui nendel on paabulind, siis mul kaelkirjak.

Ma unustan muudkui ära oma aiaseiklustest rääkida. Aga nii palju kui rääkida on, laon siis nüüd letti.
Nimelt kasvatan ma see aasta jälle tomateid, juhuu! Punased kirsstomatid on natuke kahtlased sel aastal, aga ma kasutasin vanu seemneid ka. Ehk sellepärast. Igastahes viskasid nad kohesel taevapoole ilma õite ning viljadeta. Nüüd muidugi on mõned tekkinud, aga eelmise aastaga võrrelda väga ei saa. Kollased mini-mini tomatid (lubati viinamarja suuruseid, tegelikkuses jäävad natuke väiksemaks isegi) õitsevad nagu poleks homset. Ja täna sõime (pigem pistsime hambaauku) esimese.
Kurgid surid mul ära, ei mäleta kas jõudsin sellest rääkida. Igastahes ühe orvukese me saime, maitses päris hästi. Aga külm võttis ära kahjuks. Ei osanud arvata, et nii tundlikud taimed on - nüüd siis tean.
Salatid kasvasid mühinal kuid siis tekkis neile mingi lehepuurijatest koosnev koloonia külje alla. Ragistasin nendega, nüüd vaatame, mis edasi saab. Pidin kahjuks suure osa salatilehtedest eemaldama, aga ehk õnnestus taimed päästa. Elame näeme :)
Ahjaa, ja siis! Mu maasikad! Me olime nii elevil oma esimeste päris enda maasikate pärast. AGA SIIS. Keegi jõudis meist ette. Potid olid üpriski maaligi asetatud, salatid olid üldse alguses maa peal oma pottides. Siis aga avastasin, et üks maasikas, mis end kenasti punaseks päevitanud oli, oli kadunud. Järgmine päev oli veel üks kadunud. Ja salatid otstest näritud. Noh, üksi naaber vast salatit närimas ei käi.. järelikult peavad jänkud süüdi olema. Potid panin kõrgemale ja siiani ei ole keegi enam maasikaid varastama tulnud.
Ja jalapeno elab ka, peaks ütlema - lausa õitseb. Oma kümnete õitega. Ja kaunad valmivad. Kes teab mis neist saab, vürtsikaid asju ma ei armasta, jääb kõik Juliani proovida :)
Paprikad virelevad mul siin, said ka toona koos kurkidega külma. Vaevalt, et neist nüüd enam asja saab, hilja juba kah.

Aga nii ma siis aiatan, oma pottides. Ja kui mitte midagi muud teha ei viitsi, käin põllu peal maasikaid korjamas. Et siis moosi keeta. Neli purgitäit maasikamoosi juures, njämm! (kuigi eelmisest aastast on veel üks avamata!)

.

Ettekanded selleks aastaks tehtud!
Aga kuna koolis räägib mulle iga asjatundja erinevat juttu, olen ma parajas segaduses. Järgmisel nädalal pean rusika lauale lööma ja vastuseid n6udma minema.
Kuidas ja mismoodi ja mis reeglite järgi ka vabaks v6etud semestril punkte koguda saab? Noh, alguses öeldi, et saab, siis öeldi et ei saa ja nüüd leidsin ülikooli kodukalt, et saab küll! Närvi ajavad nad mind, noh!

Suvi otsustas tagasi tulla ja ma magasin poole l6unani. Pärast sellist nädalat olen ma selle ärateeninud.

Vahepeal oli Juliani sünnipäev ja enne seda tema s6bra l6pufilmi esitus. See tähendas rokiklubi. Kus mina ainult natuke aega veetsin, sest ma seda suitsu ei talunud. Naljakas, muidu saan seal küll käia, seekord pidin autos magama :)