Sunday, December 29, 2013

I'm dreaming of a ...

Päev pärast seda kui ma Maarika blogis kommenteerisin, et mul pole siiani taignarulli, rullin mingi alkoholi pudeliga tainast, ostsin ma rulli. Mitte vabatahtlikult, Julian natuke sundis. Tal sai järsku villand, et tema tulevane naine korralikku taignarulli ei oma. :D Nüüd on mul Dr. Oetkeri taignarull. Ega see vist teistest samasugustest millegi poolest erinegi. Ja nüüd kui pakendipaber ära visatud on, ei usu keegi mind niikuinii, et see onu Oetkeri leiutis on. Pähh.
Nii said selleaastased piparkoogid päris rulliga rullitud. Ohhh, ma armastan piparkookide tegemist! Aastaringi teeks neid. Üks päts tainast on veel alles. Enne aastavahetust teen vast selle ka ära. Kodu l6hnab alati nii hästi siis.
Mental note: sidrunimahla on juurde vaja!

Julian sai j6uludeks vinüülplaadimängija. Eile käisime IKEAs sellele lauda ostmas (me oleme koonrid, kui odava saab, miks kallis osta?). Nüüd panime Bing Crosby j6ululaulude plaadi mängima. On küll eriline tunne, heli on kuidagi teine. Nii m6nus. Aga mängija ise on nüüdisaegne, sellega on v6imalik vinüülidel olevat muusikat digitaalsele kujule panna. Vaevalt, et seda kasutame, aga kes teab. Nüüd ma m6tlen, missugust vinüülide hoidjat meil vaja on, sest enam ei pea nad keldris olema, nüüd on p6hjus tuppa tuua. :)

Ahjaa, ja yours truly kasutas eile esimest korda IKEAs imetamisruumi. Oli küll väike, aga nunnu. Väga ilus tugitool oli seal, ohh. Ja Astrid Lindgreni parimate juttudega raamat, mida mul mahti lugeda polnud. Ja ma unustasin neilt tasuta mähkmeid küsida, mh. Puht uudishimu poolest tahaks teada, missugused need on. Maybe next time..

 

Wednesday, December 25, 2013

Jingle all the way

 Pühad olime siis Juliani ema juures. Sädele sai uhke kleit selga ja ega ma isegi kehvem polnud. Laupäeval lasin juuksed maha! Oli ka aeg, ütleks m6ni (ja on juba öelnud ka), olid nood juba peaaegu tagumikuni kasvada j6udnud..
Julian Sädega kodus, mina peaaegu kolm tundi linnapeal - juhuu! Aga lühemaks nad said, endalgi harjumatu, nüüd olen filmistaar vähemalt. Ja värvi sain ka juurde, seekord siis tumepruuni ja vaskset - toonitab mu eelnevalt kunagi ammu hennaga värvitud punast (mis ka juba vaskne).
 Ämmamamma ei oska pilte teha, ilmselgelt. Aga see on k6ige parem, mis eile meist kolmest tehtud sai. Juliani käsi on nagu eriti imelik, aga ta toetas end kuidagi imelikult.
Kinkidest, oh. Julian tegi Riinuga mingi saladiili nii et ma sain j6uludes kastitäie Kalevi komme ja shokolaadi, kaks meetrit (vist) muhu seeliku riiet ja Bullerby laste raamatu - just selle oranzhide kaantega trüki, mis mul kunagi oli. Minu oma oli juba mu 6dede käest läbi käinud ja kapsaks loetud. Mina ise lugesin seda ühel suvel vähemalt 12 korda järjest, hoidsin padja all. Liialdamata v6ib öelda, et just see raamat on mu lemmik, minu lapsed - alustame Sädega - 6petan ma neid lugusid samamoodi armastama.
Muidu sain veel suure panni, mida ammu juba meil vaja on, vahvlimasina ja raamatu, pudeli glöggi (läheb täna käiku) ja kindlasti midagi veel..
Säde aga sai igast head ja paremat: natuke riideid, soojakotiks m6eldud pehme loomakese, vannirätiku, uhke high tech karusselli voodi kohale (liblikatiibadega m6mmid on küljes ja puha) ja mänguteki..
Täna, esimesel j6ulupühal tulid Juliani ema juurde tema elukaaslase pojad, üks neist omakorda oma poja ja kaaslasega. Tulema saime alles 6htul, poole üheksast olime l6puks kodus, huh. Auto täis pakitud, ega palju ruumi üle olnudki... nagu näha on lapsega j6ulude ajal reisimine nagu kolimine. Mul pann jalge ees ja Sädel naabriks hiigelsuur padi.

Muidu oli eile vist +13 kraadi, vihmane ja tuuline. Öösel vilistas aknavahelt. J6ulud? Kus? Siin küll vist mitte.. Aga näed, olid küll. Kastitäis Kalevi komme päästis mu pühad. Julian teab, kuidas mind 6nnelikuks teha.

Wednesday, December 18, 2013

Varastatud j6ulud


Mul on selline Faith Hilli laulu "Where are you, Christmas?" tunne. Selline tunne on, nagu oleks mult j6ulud ära varastatud. Aaahhh!
Mul ei jätku s6nu selleks, joonistaks parema meelega. Aga siis tuleks üks paganama kurb pilt ja niisugust kurbust ma internetiavarustesse saata ei taha.
P6hjus? Ma ei tea, ei usu et lumepuudus nii tugevalt m6juks. Aga kui nüüd aus olla, siis siia kolimisest alates on selline tunne olnud, see aasta lihtsalt natuke tugevam. Järgmine aasta, vot siis. Siis on Säde juba suurem ja saab midagi reaalselt teha ka, kuuske ehtida (enne tuleb muidugi kuusk osta), piparkooke küpsetada... siis on keegi, kes kinkide avamisest puhast r66mu tunneb. Vot seda ma ootan. Neid PÄRIS OMI pühi.

Ma olen tegelikult 6nnega koos, ja nii mitmes m6ttes. Mul on inimestega vedanud, kes meie ümber on. Neid päris OMI on muidugi raske leida, aga need, kes on, isegi ainult tuttavad näod, nad kasvavad südamesse. Nii leidub iga nädal ikka keegi, kes külla tuleb. Olgugi, et Säde pärast, aga siiski. Me oleme rohkem lasteasju kingiks saanud, kui siiani ostnud. Ja nüüd, pühade eel, leidub aeg-ajalt ikka m6ni Nikolaus, kes kommi toob. Kingid Sädele, kommid emmele-issile. Ja Kiisu? Kiisu saab palju paisid.
Oleme j6uludel jälle Juliani pere juures, mul on alati nii kurb Kiisut siia jätta. Selle ühe öö ja päeva peab ta muidugi vastu, kurb on aga ikka. Ent tagasi tulles saab ka tema head ja paremat.

Meisterdame siin j6ulukaarte, oh seda r66mu!

Ahjaa, ja kui 6ues on +10, siis mis j6ulutundel siia üldse asja on?

Friday, December 6, 2013

Tormituuled puhuvad igast suunast. Eile hakkas siin katuse all ehk natuke k6hegi, muudkui vilistas siin.
Öösel tuli esimene lumi maha, juhuuu! Loomulikult ei püsinud see (alles seitsmes lumi jääb ju püsima, nagu teada). Täna sadas teine lumi maha. Kuigi sellest sai ühel hetkel hoopis rahe. See torm Xaver ajab mind täitsa segadusse siin, aga ega ilm Saksamaal kunagi lihtne olnud pole.
Jalutamiseks on kaks päeva juba liiga tuuline olnud, nii ma siis meisterdan kingitust oma ämmaemandale ja koristan ja käin arstil v6i sotsiaalametis.

Jalutades käies on vankri rattad peaaegu et alati koera väljaheidetega kaetud. Ei ma aru saa, kui raske on oma koera järelt koristada. Siia kolimisest alates on meil üks plaan ja küll me selle ka täide viime. Muhhahhhaaa!
Kord oli ajalehes artikkel, kuidas ühe lasteaia lapsed neid hunnikuid koristasid, et näidata, kui must nende tee lasteaiast koju on. Absurd, kui juba 4-aastased sellise aktsiooni korraldama peavad.

J6ulud veel südamesse tulnud pole. Korra kuulasin Michael Buble j6uluplaadi otsast l6puni läbi, Säde tukastas lausa aeglaste laulude ajal. Keldrist t6in kaunistusi tuppa, loodetavasti viitsin varsti nendega midagi peale ka hakata. Kui Säde uinakut teeb kasutan ma seda vaba aega kas koristamiseks, n6ude pesemiseks v6i oma asjade tegemiseks. :) Tüüpiline vist.

Sädeleda tahaks! No nagu päriselt! Igast sädelevaid jubinaid tahaks endale külge riputada ja nii igal pool ringi särada.
Minu j6ulud peavad alati sädelema.
Samas, nüüd on mul päris Säde. Nüüdsest sädeleb maailm rohkem kui varem.

Shine on, maailm!

Wednesday, November 20, 2013

Esimene.

Väike 6unake on meie maailma viimase kuu aja jooksul küll peapeale pööranud. Aga see on ju ainult hea! Ja kuna see on alles esimene kuu, siis käisime korraks kohvikus. Varsti jälle!

Ja nüüd järsku polegi millestki muust rääkida.

Üllataval kombel j6udsin eelmisel nädalal siiski traumakasse. Selgus, et ribi ise otseselt katki polegi vaid see koht, kus kont k6hreks üle läheb. Olukorda see paremaks ei tee aga 6nneks ka mitte halvemaks. Paranemist pean ikka ootama.
Nädalavahetused on siiani pooleldi täisplaneeritud olnud, seekord saab 6nneks "puhata" ja pereks olemist nautida. Kvaliteetaeg.

Mul on tegelikult nii palju ideid olnud, mis kirja panna, aga see mälu... noh, seda nagu ei olekski hetkel.
Kiidan oma ämmaemandat, nii tore inimene! Ja ma olen nii 6nnelik, et siin riigis selline pakkumine (tegelikult sind peaaegu sunnitakse selleks, hehe) eksisteerib. Mu meelest v6iks Claudia jäädagi meil külas käima :) Ja ma ikka ohkan ja meenutan haigla sünnitusosakonna tiimi, mul plaan neile kommi v6i kooki viia. Tahaks juba homme minna, aga ma vist ootan detsembri ära, siis peame niikuinii sinna minema. Sädele tehakse puusaliigeste ultraheli - kuulub selle nö "tehnoülevaatuse" juurde. Järgmine reede on U3, siis saab teada kui palju ta kasvanud on! Ei j6ua ära oodata!
Ahjaa, see U3. Siin on nii, et iga laps saab sündides sellise kollase raamatukese/vihku (U-Heft), kuhu alguses täheldatakse üles info sünnituse kohta ja järgemööda siis kuni viienda eluaastani vajalikud andmed. Need uuringud (saksa k. Untersuchung, selle pärast ka "U") h6lmavad endas loomulikult m66tmist-kaalumist, aga ka arengutaset jne. Esimesed uuringud, U1 ja U2 tehakse enamasti haiglas - muidugi eeldusel, et sa oled n6us need vähemalt kolm (keisril6ike puhul rohkem) sünnitusjärgset päeva haiglas veetma. Nendel kontrolliti näiteks reflekse ja selgroogu. Kuulmist peame kodus ka enne iga uuringut kontrollima ja siis ühte eraldi brozhüüri üles märkima.

Mis veel? Säde magab juba tükimat aega m6nel ööl peaaegu hommikuni, tihti tuleb 6-7 tundi ära. Ja samas on selliseid öid (nagu täna), kus üle 5 välja ei venita ja siis peab hommikul kella viiest seitsmeni tramburaid tegema. Iseenesest täiesti talutav, aga Julian peab siis kahjuks vähese unega leppima. Nii ma siis p6genen teise tuppa selle neiuga, jauran pigem seal.

Ja naba pole veel (!) täielikult paranenud, käisime täna arstil mingit möksi sisse panemas, see pidi selle "metsiku" naha (wildes Fleisch) kuidagi ära parandama. Ei ma tea, kuidas see toimib. Aga vannitada ei tohi me teda enne kui k6ik paranenud, järgmine nädal peame veel kaks korda minema seda tegema ja ehk siis. Ämmaemand muudkui käib külas lootuses, et saame vannitada. Tutkit!

Ahjaa, ja lastearsti juures kutsutakse mind automaatselt Frau Kroll, sest Säde on Juliani nimega. Iseenesest tore, saan ära harjuda :P

Thursday, November 7, 2013

Tudumispauside ajal käib emme internetis

Mul murti sünnituse käigus arvatavasti ribi. Käisin eelmisel nädalal arstil, too oli natuke kohmetu, uus ja noor ja ei osanud mind väga kuidagi aidata. Röntgeni ka ei teinud, ütles, et ma v6in valu vastu paratsetamooli v6tma ja kui paremaks ei lähe, haiglasse minema. Seal tehakse röntgen. Noh, aega pole mul olnud, et haiglasse minna. Valutab aga ikka, küll on juba parem. Lamada saan jätkuvalt ainult paremal küljel - ime, et mul juba lamatisi tekkinud pole :P
Selili lamades hingata on absurd, nii ei saa ma ka harjutusi teha. Aga katkiste ribide puhul ei ole muud kui oodata. Iseenesest tüüpiline - esimene murtud luu ja see ka last ilmale tuues :)

Muidu läheb meil rahulikult, ainult et mul on kodus istumisest k6rini. 6nneks saan aeg-ajalt jalutama minna, kui suurt tuult pole. Naljakas kuidas kogu elu peapeale pöörab sellises olukorras - millekski muuks aega pole ja k6ik tahavad ainult ühel teemal rääkida. Samas, ega ma muust hetkel midagi jaga ka, lehtigi lugeda pole mahti. Raadio on suureks s6braks siinkohal :)
Lastearstil käisime ka juba, sest Sädel on suus soor, arvatavasti sellest, et ma haiglas antibiootikume (p6letikunäidud olid liiga k6rged) sain. See aga taandub suure hooga.

Vabal ajal loen ma kokku kui palju mähkmeid meil juba läinud on. V6i imestan, miks k6ik mähkimisalusena kasutatavad lapid märjad on. Paberimajandust on veel kuhjaga, siinkohal neaksin AOK kindlustust, kes mulle kuu aega öelda ei suvatsenud, et neil mu FOTOT vaja on. Mina muudkui ootan ja ootan kaarti... loodan, et homme on aega sealt siis läbi käia, et pilti teha. Säde saab omale ise kindlustuskaardi, nagu ma aru sain. Loodan, et selleks pilti vaja pole :P

Tervitame k6iki kaasaelajaid ja muidu s6pru!
(Pilt juba natuke vanem, eelmisest nädalast, aga mu meelest nii nunnu ja sobib küll teid tervitama!)

Saturday, October 26, 2013

SEE päev.

Sünnitust ma siin kirjeldama ei hakka, kes tahab aga tingimata teada, tulgu ja küsigu, ma hea meelega seletan :)
Läks üle kivide ja kändude ning arvestades, et ma polnud kokkuv6ttes vist üle 40 tunni maganud ja epiduraali ei saanud, vanni ei tohtinud ja veel keisril6ike peale ka m6eldi - sain ikka hakkama tavalisel moel. Nüüd v6iksin veel korra isegi selle läbi teha. V6i lausa paar korda. Ah, teengi!

Ja peaaegu nädal aega peale haiglasse minemist olen oma tavakaalus peaaegu tagasi. 10 kilo nädalaga? Not bad. 61 pealt 51 peale, juhuu! Kolm veel jäänd, eks näis, mis saab ;)

Säde ise on nagu kullatükk. Päris meie oma.

Freja Säde, ehk p6hjus miks ma juba nädal aega 6ues käinud pole.

Freja Säde
20.10.2013
21:17
3040 gr
51 cm








Thursday, October 10, 2013

Marion avastamas haiglaelu

Ega otseselt ju midagi hullu ei olegi. Aga eelmisel esmaspäeval Münsteris kooliasju ajades hakkas k6ndides järsku valus. No olgu, äkki astusin kuidagi valesti, pole ju hullu. Aga üle ei läinud ja kolmapäeval tavapäraselt arsti juures longates saatis too mu ortopeedi juurde. Ütles, et ma ei lonka just kenasti. Noh, lonkamine polegi üks kena asi, eriti kui see valu pärast on, onju. Saatekiri näpus ortopeedi juurde - seal laiutati käsi, öeldi, et midagi nemad teha ei saa, ei röntgenit ega rohtu anda. Saatsid omakorda haiglasse. Okei, s6itsime siis tagasi. Infoks siis niipalju, et mu arst on kohe haigla k6rval, ortopeedi juurde pidime aga linna teise otsa s6itma, kuna kohalik tegi praksises remonti.
Haiglas olid k6ik nii toredad, isegi kui nad mulle mingeid jubedaid stsenaariume seletasid - patsient peab ju kursis olema, nii igaks juhuks. Sealne ortopeed koputas ja painutas mu läbi, tegi puusaliigestele ultraheli, sest ta kartis juba ei tea mida. Siis tundus talle, et parema jala puusaliigese vahel on vesi ja kui see nüüd p6letikus on, siis on jama (sellele järgneski jutt operatsioonist, lapse varajasest sünnitamisest ja katse-eksituse meetodil antibiootikumide tilgutamisest).
Haiglasse kirjutati mind igaks juhuks sisse, sest keegi ei teadnud kuna see MRT kuhu mind saata taheti minu jaoks vaba on. Enne palatisse saatmist üritas üks noormees mulle edutult kanüüli paigutada - mul pole elusees nii valusalt veene torgitud ja neis surgitud kui siis, ausalt. Aga parem käsi ei andnud verd ja siis oli vasaku kord. Siiani on käsi sinine-kollane. Fuhh. Aga elu esimene kanüül - juhuu!
Pika ootamise (ja süüa-juua ma ju ei tohtinud, sest kui opiks oleks läinud, siis oleks magu tühi pidanud olema) l6pus saadeti mind tunnelisse, mis hirmu nahka ei ajanud, aga k6va häält tegi küll. Julianil teises ruumis oli nalja kui palju, sest tema nägi neid pilte, mis minust tehti :) Ütles, et dr. House'i tunne oli. Pildid kirjutas see kutt seal cd peale, et mälestuseks koju kaasa v6tta saaksime.
Kirurg ja ortopeed vaatasid pildid üle ja ütlesid, et vett puusas pole, mingi kont surub lihtsalt närvile. Tahtsid mind veel ööseks sinna jätta, et hommikul uut verd v6tta, aga mu moosimise peale lasti koju - elame ju autoga 1-2 minuti kaugusel ainult.
Ja siis sain kodus süüa l6puks. 9 tundi polnud ei joonud ega söönud.
Järgmine hommik (Saksamaa ühinemise aastapäev lausa) läksime tagasi siis verd andma. Tund aega istusin veel KTG (saksa keeles kasutatakse lühendit CTG) all, sest samal ajal sündis järgemööda kaks beebit. Beebisid kuulsime küll. Aga see on mingi rekord neil, sest tavaliselt sünnib seal nädalas maksimum 4-5 last kokku. Verenäidud olid paremaks läinud ja kokkuv6ttes sooviti edu ja vastupidamist. Nüüd ma siis pean siin VASTU, k6ndida ei saa, istuda ei saa ja lamada ka ei saa. Aevastada on ka valus - tagumikus. See tobe Issiase närv, v6i kuidas iganes see eesti keeles on. AGA, siiani pidasin vapralt muredeta vastu, mis see ajutine valu siis ära kannatada pole. :) Mind ei murra miski!

(Pikk jutt lühidalt kokku v6ttes - nüüd pean 10 eurot haiglapäeva eest maksma, olgugi, et ma seal voodis paar tundi ainult istusin, hehe)

Ja nüüd see kogu sünnitusosakond tunneb mind! Juhuu! Nii toredad inimesed, hea on paari nädala pärast tagasi sinna minna, ausalt noh.

Friday, September 27, 2013

Ajakirjanduse fopaad.

Eile avasime näituse, pidasin isegi k6ne. Endal oli küll tunne, et värisen üle keha, aga hakkama sain!
Ja siis, saime jälle lehte, onju. Selle pärast olen ma mossis praegu ja ei hakka pikemalt eilsest kirjutama, teen seda hiljem. SEST. See loll mees kirjutas mu nime valesti ja pani vale tsitaadi ka veel nime taha. Mille pärast siis üldse mind "tsiteerida" vaja, kui ta seda tegelikult ei teinud? :D
Ma ise veel tähthaaval ütlesin talle oma nime, nägin, et kirjutas 6igesti üles. Järelikult ei oska ta omaenda käekirja lugeda ja meie piltide all olevaid tekste (kus ka nimi seisab) ei osanud ta ka lugeda.

Mhhhhh!
Ma nii vihane! Loll! Ma kommenteerisin netis siis artikli all, vaatame, kas homme ilmub paberkujul ka vigadega. Kui jah, siis oi ma kirjutan neile.

Oleks siis tegu mingi külakolka ajalehega, aga ei. Westfälische Nachrichten on suur ajaleht.





Ühe pildi lisan ka, et oleks natuke huvitavam postitus. Need on need kaks pilti mis minust sinna näitusele läksid.

EDIT: SIIN on veel üks artikkel, ajuvaba pildiga. Ma ei saa aru, mis kuradi pilte see ajaleht trükki laseb :)

Wednesday, September 18, 2013

Heimat Steinfurt?

Ahjaa. Uus näitus läheb järgmine nädal avamisele.
Olin lehes. Jälle. Hihi.
SIIN on väike artikkel, piilun ühe pildi tagant ka.

Ja täna avastasin, et mind on lausa tsiteeritud ühes artiklis! Juhuu! Homme orgunnin selle kuidagi arvutisse, täna ei viitsi enam.

SIIN on ka natuke sellest, aga jällegi saksa keeles. Mingite piltide peal on ka mind näha, seal on jäädvustatud meie pildistamine juuni alguses.

Ehtne saksa liiklusummik, Steinfurter Mamis ja vanad head s6brad!

Nädalavahetusel mööbeldasime. Ja nii, et ikka sai mööbeldatud. Valmis ei saanud, aga küll me varsti ära l6petame. Kiisu, vaeseke, oli alguses veidi segaduses, et kus tema siis nüüd magama peab. Ta on üleüldse viimasel ajal väga valjuhäälselt kurtma hakanud. Tahab rohkem tähelepanu ja järjest enam koridori peale jooksma. Julian lasi tal täna 2 tundi keldris tuuseldada. Aga noor kass, eks ta ikka tahab uut ja p6nevat. K6ige etem oleks muidugi üks s6ber talle muretseda. Noh, kunagi saame selle ka.

Eile käisime külas. Helene oli Alfile külla hääletanud ja no kuidas saame siis meie ka puududa. Poolteist tundi autoga sinna pole ju palju, arvestades siinseid vahemaid. Ja nii hea oli jälle neid näha. Alfi oleme sel aastal küll juba näinud kaks korda, Helenet pole aga vist kaks aastat lausa näha olnud. Seilab seitset merd :) Ja nii oli hea, sest neid nähes on tunne, justkui oleks alles eile Moldovast tagasi tulnud, olgugi, et sinna minekust juba 4 aastat on. Uskumatu, kui kiiresti aeg läheb.
Duisburgi peal sai ringi käidud, Alf näitas seda Love Parade'i 6nnetuskohta, seal on ehitusplats praegu.
6htul tagasi s6ites sattusime A3 kiirtee peal ummikusse, ja no ikka PÄRIS ummikusse. Olime j6udnud ainult ca 20 minutit s6ita, kui järsku kogu liiklus seisma jäi. Ja A3 on suur kiirtee. Alguses muidugi ei teadnud, mis toimub, raadiost ootasime uudiseid ja StauInfo netilehekülg ka midagi ei näidanud. Pärast umbes poolt tundi selgus siis raadio ja neti vahendusel t6de - mitme autoga 6nnetus, üks autodest p6leb. Kella poole kümnesed uudised ütlesid, et läheb kuni üheteistkümneni, oi kuidas ma oigasin. Kuidagi ringiga mööda me ka s6ita ei saanud, sest olime "ummiku" üpriski eesotsas. Rahvas jalutas ringi, vihma sadas, kogu liiklus ühes suunas seisis, kolmerealisel kiirteel. Kiirabi, tulet6rje, äravedamisautod ja politsei, k6ik platsis. Nagu action-filmis, ma ütlen. 6nneks saime aga juba veerand üksteist liikuma, just enne kui ma peaaegu nutma oleksin hakanud, sest mul oli lihtsalt ülimalt ebamugav ja valus seal autos edasi istuda/lamada. :D
Seega istusime AINULT ühe tunni ja umbes 45 minutit seal kinni. Vetsu ka ju minna ei saanud kuskile :) Järgmisel parkimisplatsil polnud ma 6nneks ainuke, kes pimedas vetsupotti taga otsis. Miks? Sest millegipärast polnud seal valgust. Ajuvaba.

Täna varahommikul käisin arstil, kes oli jutukam kui tavaliselt. Ta alati muigab ja naerab, kui ma midagi ütlen. Järelikult olen ma kas a) naljakas v6i b) naeruväärne. Ma loodan, et pigem see esimene variant.
Ja siis. Millesse ma end segasin. Mingi emmede-grupp. Täna sain siis nendega kokku. Neil k6igil jaanuar kuni märts tähtajad. Ja oi kui tüüpilised sakslased nad on :D Ainus mitte-tüüpiline nende juures on see, et nad NOORED on. Täna oli meid viis ja ma olin k6ige vanem, see üllatas. Ja ehmatas ka veidi. Pluss muidugi see, et ise pole nad veel neli kuud rasedadki ja juba värvivad lastetubasid ja on k6ik riided valmis ostnud. Ahhhaa. Ma olen ikka täiega maas neist :D

 Ah, ma väsisin ära. Seega jään vait. Head ööd!

Wednesday, September 11, 2013

Große Vorbereitungen

Ja sügis j6udiski kohale. Sajab juba mitmendat päeva.
Lastetoamööbli otsimise ja leidmisega on vahepeal ikka närvid mustaks läinud. Oli ühtedega juba kokkulepitud, et jäävad ainult meie telefonik6net ootama, aga ikka müüsid kellelegi teisele ära. Ilma meile ütlemata.
Eilsest ootab aga uus mööbel lahtipakkimist ja kokkupanemist. L6puks. K6ige suuremad asjad on olemas. Nüüd veel kooliasjad korda ajada ja väiksemaid asju osta-teha. Nädalavahetusel vast hakkame värvima ja mööbeldama. Siiani olen oma käsitöönurka kokku pakkinud ja kappe tühjendanud. Kogu mu loominguline pool on keldrisse kolinud teadmata ajaks ja korter näeb välja nagu oleks siit üks paras lahing üle käinud. Kiisu on ka kuidagi rohkem ärevil kui varem, vast aimab midagi. Hihi.

Wahlkampf 2013

K6ik räägivad valimistest. Ma pean ka siis rääkima.
Vaatasime m6ni päev tagasi telekast väiksemate parteide tutvustust. Saade ise oli hästi tehtud, ei hinnanud neid 6nneks. Siiski oli kohutavalt k6he näha, kui palju ajast ja arust parteisid siin on. Lisaks tänapäevastele "natsidele", ehk eriti parempoolsetele, kes t6simeeli välismaalasi siia ei taha on neil ka näiteks üks kommunistlik partei, kes Marxi ja Leninit austab ja neid igal v6imalusel tsiteerivad.
Olen vist varem maininud, et enne siia kolimist polnud mul sisserännanute vihkajate ja natsidega kunagi kokkupuudet. Siin kuulen aga tihti, et nad kogunevad siin v6i seal. Tahavad veel poliitikas jalga kinnitada.
Nädalavahetusel nägime NPD (Nationaldemokratische Partei Deutschland) plakateid. Olime Juliani ema juures ja ta otsustas öösel s6pradega neid maha l6ikama minna. Keegi j6udis neist ette. Kas 6nneks v6i kahjuks. Peaasi, et need nüüd maas on. Mäletan, et m6ni aeg tagasi taheti see partei vist isegi ära keelata, aga ei j6utud nii kaugele. Ja k6he on veel see, et nad on Saksamaa peal meie Bundeslandis (NRW) k6ige rohkem esindatud.
SIIN on artikkel sellest, et Hessenis lasi ühe linna linnavalitsus need plakatid ise eemaldada. Nad on ausaltöeldes üpriski julged ja rahvast ärritavad. "Maria statt Sharia" - Maria Sharia asemel.
Kolm päeva hiljem ilmus artikkel, et nad pidid plakatid uuesti tagasi panema, sest kohus ei leidnud neis midagi häirivat. SIIN pikemalt.
Jube. Ma ei j6ua ausaltöeldes 22. septembrit ära oodata, et see ajuvabade plakatite trall l6puks ära l6ppeks. Ning puhtast huvist tahaks näha, kui palju hääli sellised parteid siis l6puks saavad.
Huvitavaid parteisid on aga veel - üks endine humorist on ühe naljaparteiga hakkama saanud. Mitte-hääletajatele on ka paar parteid tehtud, et nad ometigi hääletama läheksid, isegi kui nad k6ikide teiste parteide vastu on. Telekas on reklaamid, mis ütlevad "kui hääletama ei lähe, ei ole sul 6igust ka viriseda". T6si. Siit ka üleskutse: MINGE HÄÄLETAMA! :)
Siin on hääletamine veidi teistmoodi, kui Eestis. Julianil on kaks häält, üks läheb otse kandidaadile, teine parteile. Umbes nii. Ma ei ole sellesse väga süvenenud. Ja CDU (kristlik partei) saatis Julianile reklaami ja kirja - "palju 6nne, see on teie esimene kord hääletada!" Vahet pole, et Julian juba kuus aastat hääle6iguslik täisealine olnud on. Tohmanid. Ja ausaltöeldes, missugune täie m6istuse juures olev noor kodanik nende poolt hääletakski? Peale nende konservatiivsete baierimaalaste.

Thursday, September 5, 2013

Liberaalne, kuid vaheldusrikas pärastl6una Hollandis

Käisime üleeile Enschedes mu hollandi pangakontot l6puks kinni panemas. Ostsime Vla'd ja karamellivahvleid, njämm. Ja siis m6tlesime, mille pärast me ometi seal tihedamini ei käi? 45 minutit ühes suunas tundub terve igavikuna, eriti kui tagasi sama palju s6itma peab. Aga kui tasuta saab? :) Ma arvan, et ükskord lähme autoga ka, siis saan ma igast häid asju rohkem kui ühe paki osta. Näiteks on seal siirupipudelid metallist. Ja olgugi, et mul sellest mingit kasu pole, karastusjookide purgid ja pudelid on nii armsad väikesed! Ja turul müüakse riiet ja 6mblusmaterjale ja paprikakilo 1 euroga.

Mis mind aga päris s6natuks v6ttis juhtus aga tagasis6itu oodates rongijaamas. Kaks 13-14-aastast nolki suitsetasid väga avalikult ooteplatvormil. Mina läksin muidugi kohe väikestviisi marru. Leidsin kaks politseinikku teiselpool jaama ja otsustasin siis seadust taga n6udma minna. Mulle naerdi kergeltöeldes näkku ja öeldi, et kui need poisid ka 9-aastased oleksid ja nende vanemaid see ei häiriks, tohiksid nad seda teha. Neid ei tundunud isegi häirivat, et need poisid vales kohas suitsetasid. Tähendab, keelatud kohas.
Ja siis uurisin järgi. Mis selgus: Hollandis ei tohi alla 16-aastased suitsu küll osta, aga kui nad ikkagi kuidagi taskud suitse täis saavad, ei keela neid keegi suitsetamast.
On jah liberaalne riik. Vastik.

Siis ilmus telemaastikule uus kanal, 7maxx v6i midagi sellist. Filmid ja anime ja eile näitas sarja Homeland ORIGINAALIS. Saksakeelsete subtiitritega. See on midagi nii uskumatut, et ma ei oska rohkem kommenteeridagi. :)

Ja nüüd läheb palavaks. Kuni +30. Mul oli täna öösel juba v6imatu magada. Nii palju on ju veel teha! Toad kokku pakkida ja uut diivanit otsida ja värve valida ja nimekirju teha ja neist järgemööda asju maha kriipsutada ja kooliasjad korda ajada. Ja siis kuu l6pus kaks näitust avada. Apppiiiiii!

Tegelikult on natuke stressi vist lubatud. Poolteist kuud on ju veel jäänud. Läheb lennates!

Friday, August 30, 2013

Back in action. S6na otseses m6ttes.

Puhkus on läbi. Ja tagasitulekust alates olen iga päev justkui orav rattas olnud. K6ikv6imalikud bürood on läbi käidud ja nii palju on veel ees! Sotsiaalametist saadeti mind suure pataka paberitega koju; ma ei saa aru, kas see on siis täiesti v6imatu pooledki neist digitaalsele kujule organiseerida? Ma pean ju need täidetuna tagasi viima PLUSS veel omaltpoolt mitu-mitu muud paberit. Tohutu paberiraiskamine.. aga samas, hästi tüüpiline Saksamaale. Ei pääse sellest mitte ühelgi sammul.
Haiglasse minnes pean oma sünnitunnistuse ka kaasa v6tma. Juusiis ei tunnista nad ainult pildiga dokumenti. Olen jah Marion, aga ilma sünnitunnistuseta ei usu vist keegi. Kui me juba abielus oleks, peaksime abielutunnistuse neile esitama, hehe.
Varsti muretseme endale asjanduse mille nimi on Stammbuch - kui see käes, siis tutvustan teile ka.

Üks esimestest erinevustest, mis mulle tagasitulles silma hakkas, oli et päriselt ka soovivad v66rad siin sulle "Tervist!" kui sa aevastad. See on kuidagi iseenesestm6istetavaks muutunud mulle, aga Eestis ju nii ei ole. Näiteks avastasin end Selveri vorsti- ja lihaosakonnas ühele naisterahvale seda soovimas. Hakkab külge, noh! Aga mulle meeldib, see on kuidagi viisakas. Ja läheb südamesse, olgugi et see tihti selline automaatne ja spontaanne reaktsioon on.

Nüüd oleme hakanud juba t6sisemalt oktoobri l6puks valmistuma. Viimane aeg ka vist :)
Teisipäeval Bremenist sai üht-teist valmis ostetud, üleeile saime turvahälli - Juliani ema poolt kingiks nö. Valisime mis me valisime, aga mu arust ühe ilusa saime küll :) Alguses m6tlesime ikka neutraalsete peale, sest kes teab, mis tulevik toob, aga vot ei. Kui juba, siis juba.
Täna käisime vankril järel, sinna on ainult seda kookonit sisse vaja. Selle proovime järgmine nädal leida. Eile käisime siinses haiglas info6htul, Julian ütles, et talle m6jus hästi - on nüüd natuke enesekindlam :) Münsteri ülikoolikliinikumi lähme 9ndal, eks siis teame v6rrelda ja valida. Ja loodetavasti ka otsustada.
Ja mis värk sellega on, et k6ik sünnitusosakondade juhid ja peaarstid ja naistearstid peaaegu alati meesterahvad on? Ega ma vingu, mu meelest jube tore. Sest kui mees juba sellise ameti valis, juusiis on tal ikka t6si taga ka :) Ja nad on alati nii toredad ka. Minu arst on üks paras pähkel vahel, aga siiski ütlemata tore. Seega mina julgen küll meesarste soovitada :)

Oi, kell juba nii palju! Pean varsti bussiga teise linna s6itma, et siis rongiga veelgi kaugemale j6uda. Täna on Juliani kodulinnas Kirmes (tivoli) jälle ja kuidas saame siis meie ka puududa. See tundub olevat väikeste kohtade aastasündmus, hehe. Mina käin ainult shokolaadi mähitud maasikate pärast. Mmmm!

Thursday, August 15, 2013

Minu Eestimaa püsib minus, ta keel ja ta kodune õhk.


Sunday, August 4, 2013

Korra aastas ju v6ib viriseda ka

Vabandage väga, aga mulle aitab. Ma ei saa öösiti magada ka, sest 6ues on p6rgupalav. Kui juba varjus päeval +34 on, siis kuidas taeva pärast peaksin ma saama 6ppida? Ma pigem lesiksin terve päeva (mida ma ka lubamatult palju viimasel ajal teinud olen). Kuidagi väga raske on sellise ilmaga üldse produktiivne olla. Eriti kodus, katusekorter ei hiilga just oma jahedate ruumide poolest. Kui päike päev läbi katusekive kütab, nii et seal bratwurste praadida saaks, siis ei saa oodata, et öösel nende samade katusekivide all jahe oleks. Isegi kui k6ik aknad lahti on.
Ja siis tuleb kell seitse üles ärgata, sest lindudel on su magamisvajadusest suva ja päike on uuesti hakanud katusekive kütma. Ja nii see jant uuele ringile lähebki.
AGA ma otsustasin eile, et ma ei tohi viriseda. Tolgonai ütles, et neil on +47 kraadi Kirgiisistanis.

Kirmes on jälle linnas. Ma kohe hakkasin unistama, et mismoodi k6ik oli sada aastat tagasi, kui tsirkus linna tuli ja oma telgid püsti pani...
Sest siinne karussellipargi "linnak", mis justkui üleöö kerkib, on ka päris vaatamisväärne. 6ues üle +30 kraadi, külmkapid karavanide ees, pesumasin k6nnitee peal täistuurides. Siin-seal motikad ja lapsed segamini. Suured SAT-taldrikud asfaldil v6i katusel. Ja muidugi iga6htused "kes laulab k6vemini" ja "kellel kangemad kraadid sees" v6istlused, mis meieni kostuvad. Väikelinnaelu.

Kuumarabandusest hoidumise vahepeal saime eile hommikul vihma nautida. Nii 2 minutit. Aga kui Juliani onutütre juurde sünnipäevakoogile läksime, polnud vihmast ega pilvedest haisugi. Head koogid olid. :)

Juba vähem kui nädala pärast olen Eestis. PALUN lubage mulle alla 30-kraadist ilma. Ma sulan ära muidu. Üheks suureks lombiks ja üheks väikeseks. 

P.S. Peale umbes kolmeaastast moosimist andsin ma alla. Nüüd seisab köögis mikrolaineahi. Mulle vannuti, et sellega saab kiiresti kakaod teha. Saab jah. Aga ma käin ikka ringiga mööda.

Saturday, July 27, 2013

Wenn die Welt runter geht, sind Blaubeeren immernoch das Wichtigste


Nagu näha, leidsime me ka mustikaid. Käisime eile l6puks veidi kaugemal tuuseldamas. Kuigi eks ta natuke hilja ole juba nende jaoks.
AGA parem hilja kui mitte kunagi, onju. Koos mustikatega tassisime koju üle 20 puugi. Pigem lausa üle 30. Puugiotsimise meistriv6istlused v6iks nüüd küll kinni panna. Isegi täna hommikul leidsin ühe.
Kas ma mäletan valesti, v6i pole puugid Eestis eriti suur probleem olnud? Ma olen oma elus tosinatest metsadest läbi käinud ja tuuseldanud, nii palju puuke kui ma eile leidsin, pole ma elusees varem näinud. Ja see on sellel aastal juba kolmas kord mul puuke pintsettidega taga ajada. Sürr.
Värsked musikad said hommikul viimaste vaarikate ja punaste s6stardega hommikusöögikausse kaunistada. Nüüd ma m6tlen, et teeks mustikamuffineid. V6i kooki. Koos maasikamoosiga.
Aga 6ues otsustas maailm hukka minna ja nii igaks kümneks juhuks väldin ma stepsleid ja k6ike, mis nendega ühendatud on.

Täna 6htul on Juliani kodulinnas Kirmes - maasikad shokolaadis, mmm.
Kui maailm veel selleks ajaks oma kohale püsima jäänud on, lähen ja lunastan endale m6ned. Ja siis v6ib-olla m6ned veel.

Monday, July 22, 2013

Nädalavahetusel läksime me mustikaid otsima. Ja leidsime vaarikad.

+32 ja ma sulan.

Thursday, July 18, 2013

Ahjaa.
Ma ju tulen koju! Kaheks ja pooleks nädalaks. 10.-27. august. Esialgsete plaanide kohaselt üksi, sest prints peab siin bakatööd kirjutama.
Suuri plaane väga pole, aga kui keegi tahab mind kinno v6i m6nda rammusat koorejäätist sööma viia, siis ei pea mind kaua moosima. Tulen ilma palumatagi tegelt.
See aasta saan üle pika (liiga pika) aja maleva kokkutulekul hinge puhata. Maarja on nii hea. Aga ma vist läheks siis ka, kui ta poleks. 2010 suvi oli ju ammu, siis kui ma veel noor olin. Nüüd, vanast peast peaks ju ka korra selle Eestimaa nooruse üle vaatama. Kriitilise pilguga.
"Ära torma!" "Käed pesid pärast pissilkäiku ikka ära?" "Marss telki!" "Mis pudelid need on?" "Enam ei saa süüa, hiljaks jäid. Maga teinekord kiiremini."


Ohh. August tuleb mu lemmikkuu sellel aastal. Saja protsendiga.
(Okei, v6ib-olla otsustan ma oktoobris v6i novembris muudmoodi.)

Sunday, July 14, 2013

Pfau!

Ma ei suutnud seda enne tänast uskuda. Aga Julian väidab mulle juba vähemalt aasta otsa, et meie läheduses on mingitel "naabritel" paabulind. Nimelt kuuleme me 6htuti üpriski selget huikamist, mis m6nikord mjäugumist meenutab. Loomaaias käies on ta mulle pidevalt seletanud, et "näe, nad ju k6lavad samamoodi!". Noh, mina kui tavaline eestlane olen siiani paabulinde eksootilisteks loomadeks pidanud. Neid kodulinnuna hoida oleks nagu sebra tagaaias v6i krokodill basseinis.
Eile kuulsime kahte korraga h6ikamas. Asi muutus järsku ka mulle t6siseks - kas on t6esti v6imalik, et meie rajoonis, ühe suhteliselt väikese linna täiesti m6ttetus linnaosas on kellelgi eksootiliselt ilusad algselt Indiast pärinevad linnud?
Käisime just jalutamas. V6tsime missiooniks paabulinde otsida. Iseenesest k6lab see ju absurdselt.
Aga me leidsime, mis otsisime. Ühe vähemalt. Ma naeran siiani.
On jah peaaegu naabritel paabulind! Ja kus on üks, on kindlasti ka teine. Neil on suuuuuur maa-ala (kogu talu tegelt, hobustega ja puha). Ja mööda jalutades nägime alguses kassi, siis väikest koera ja siis ühte niisama tshillivat paabulindu. Maja ees. Väravad lahti, plats lage (kui koera ja kassi mitte arvestada). Ma lihtsalt j6llitasin ja naersin tükk aega. Keegi piilus tallist, aga juusiis ei tundnud me eriti ohtlikud olevat, sest meil lasti rahus edasi j6llitada.
Paabulind pööras meile selja ja astus oma uhkel sammul maja taha, saba nagu kuninglik mantel taga lohisemas.

Jah, see on normaalne, et sakslastel on koduaias kodustatud paabulinnud.
Nad pidavat väga kodutruud olema.
Julian naerab siiani, et mulle see uskumatu tundub.

Impossible is nothing. Nüüd on mul veelgi tungivam soov endale kaelkirjak muretseda. Kui nendel on paabulind, siis mul kaelkirjak.

Tuesday, July 9, 2013

Ma unustan muudkui ära oma aiaseiklustest rääkida. Aga nii palju kui rääkida on, laon siis nüüd letti.
Nimelt kasvatan ma see aasta jälle tomateid, juhuu! Punased kirsstomatid on natuke kahtlased sel aastal, aga ma kasutasin vanu seemneid ka. Ehk sellepärast. Igastahes viskasid nad kohesel taevapoole ilma õite ning viljadeta. Nüüd muidugi on mõned tekkinud, aga eelmise aastaga võrrelda väga ei saa. Kollased mini-mini tomatid (lubati viinamarja suuruseid, tegelikkuses jäävad natuke väiksemaks isegi) õitsevad nagu poleks homset. Ja täna sõime (pigem pistsime hambaauku) esimese.
Kurgid surid mul ära, ei mäleta kas jõudsin sellest rääkida. Igastahes ühe orvukese me saime, maitses päris hästi. Aga külm võttis ära kahjuks. Ei osanud arvata, et nii tundlikud taimed on - nüüd siis tean.
Salatid kasvasid mühinal kuid siis tekkis neile mingi lehepuurijatest koosnev koloonia külje alla. Ragistasin nendega, nüüd vaatame, mis edasi saab. Pidin kahjuks suure osa salatilehtedest eemaldama, aga ehk õnnestus taimed päästa. Elame näeme :)
Ahjaa, ja siis! Mu maasikad! Me olime nii elevil oma esimeste päris enda maasikate pärast. AGA SIIS. Keegi jõudis meist ette. Potid olid üpriski maaligi asetatud, salatid olid üldse alguses maa peal oma pottides. Siis aga avastasin, et üks maasikas, mis end kenasti punaseks päevitanud oli, oli kadunud. Järgmine päev oli veel üks kadunud. Ja salatid otstest näritud. Noh, üksi naaber vast salatit närimas ei käi.. järelikult peavad jänkud süüdi olema. Potid panin kõrgemale ja siiani ei ole keegi enam maasikaid varastama tulnud.
Ja jalapeno elab ka, peaks ütlema - lausa õitseb. Oma kümnete õitega. Ja kaunad valmivad. Kes teab mis neist saab, vürtsikaid asju ma ei armasta, jääb kõik Juliani proovida :)
Paprikad virelevad mul siin, said ka toona koos kurkidega külma. Vaevalt, et neist nüüd enam asja saab, hilja juba kah.

Aga nii ma siis aiatan, oma pottides. Ja kui mitte midagi muud teha ei viitsi, käin põllu peal maasikaid korjamas. Et siis moosi keeta. Neli purgitäit maasikamoosi juures, njämm! (kuigi eelmisest aastast on veel üks avamata!)

Saturday, July 6, 2013

.

Ettekanded selleks aastaks tehtud!
Aga kuna koolis räägib mulle iga asjatundja erinevat juttu, olen ma parajas segaduses. Järgmisel nädalal pean rusika lauale lööma ja vastuseid n6udma minema.
Kuidas ja mismoodi ja mis reeglite järgi ka vabaks v6etud semestril punkte koguda saab? Noh, alguses öeldi, et saab, siis öeldi et ei saa ja nüüd leidsin ülikooli kodukalt, et saab küll! Närvi ajavad nad mind, noh!

Suvi otsustas tagasi tulla ja ma magasin poole l6unani. Pärast sellist nädalat olen ma selle ärateeninud.

Vahepeal oli Juliani sünnipäev ja enne seda tema s6bra l6pufilmi esitus. See tähendas rokiklubi. Kus mina ainult natuke aega veetsin, sest ma seda suitsu ei talunud. Naljakas, muidu saan seal küll käia, seekord pidin autos magama :)

Thursday, June 27, 2013

Huvilistele teadmiseks - elutoas telkisime kolm ööd ja päeva. Siis oli magamistuba kuiv ja sai uuesti sisse kolida. Saime Juliani emalt mingi spets ventilaatori, mis 6hust niiskust välja pressib ja siis ämbri veega täidab. Saime päris mitu liitrit. Puhkus madratsitel oli seega pühapäevaks läbi.
Mis aga hämmastavam on, on see, et kui, siis tulevad hädad ikka k6ik korraga :)

Nüüd ma aga kaklen kooliga (miljontriljon asja veel teha ja kuna ma veel eksamiteks 6ppida j6uan?!) ja üritan selles v6itluses ikka peale jääda. Edasi v6iduka l6puni!
Suvi otsustas vahepeal tagasi Eestisse minna (ma saan temast täiesti aru) ja mind siia halli taeva alla jätta. Aga küll ma järgi lähen. Oota sa!

(Ja tegelikult ei mäleta ma kunagi kirjutama hakates, mida ma TEGELIKULT öelda tahtsin)

Thursday, June 20, 2013

Appi, me upume!

Kui mul vähegi rohkem energiat oleks, siis ma vast suudaksin ühe nii keskmiselt humoorika teksti tänase kohta välja m6elda. Aga mul ei ole enam j6udu.
Nii ütlen lihtsalt, et täna j6udis siis see paljulubatud torm kohale. 6nneks olin loengus peidus, aga hirmsaks läks küll kui uksed ja aknad terve maja peal järgemööda pauguga kinni lendasid. Sest kuni selle ootamatu tormini pole viimased päevad eriti 6hku olnud. Ja no t6siselt ja ilma naljata. Iga päev erinev kleit selga ja rongiga kooli. 6htul tühjaks pigistatud sidrunina tagasi.
Aga see TORM. Isegi rongiliiklus oli häiritud. Ja nüüd on magamistuba ka kergeltöeldes "häiritud". Koju j6udes ootas ebameeldiv üllatus - torm oli akna pärani lahti kiskunud (hommikul oli praokile jäänud) ja voodi koos k6ige peal, k6rval ning all olevaga kergelt öeldes üle ujutanud. P6rand lainetab äärtest ja ma nii loodan, et see korda saab. Meil on laminaat. Ma ei taha teadagi kui palju seda vett sinna sisse imbus. Radikate all olid loigud. P6randal olnud magamiskott imes suurema osa endasse. Pluss madrats. Padjad. Tekid.

Nüüd panime elutuppa laagri püsti. Kiisule tundub sobivat.

Wednesday, June 19, 2013

Meie sulame juba mitmendat päeva. Tuleb välja, et Aafrikast liikus siia üks jalustrabav kuumalaine. Ülikoolis käia on p6rgu kui 6hk ei liigu ja 6ues läbivalt üle 30 kraadi on. Äikesega ja "kriisiolukorraga" ähvardatakse juba hommikust alates. Kuskil kauguses müristab tükimat aega juba, nüüd j6uab siia ka. Tomatid ja salati saab 6ues vähemalt kasta siis.
Mina istun jalad külmas vees ja vahin ventilaatoriga t6tt. Kassi ma enam aidata ei oska, iseendagagi on raskusi. :)
Julian peab vihmaga koju s6itma. Vähemalt saab ratas puhtaks. Ja elektroonika tuleb kohe välja lülitada - p6nevaks kisub!
 

Sunday, June 16, 2013

M6ni nädal tagasi näitas professor meile endafilmitud klippe vaimude väljaajamisest teatud India regioonis. Huvi on siiani säilinud ja nii ma siis tuuslasin netis ja leidsin, et ta on sellel teemal lausa DVD välja andnud. K6ik enda uuritud ja filmitud (ta nimelt juba 80ndatest alates sealse templi ja inimestega koos töötanud). Ja siis tuuslasin edasi ja leidsin, et seda on ka telekas siin kunagi näidatud.
http://www.3sat.de/mediathek/index.php?display=1&mode=play&obj=27593
Siin näeb juppi sellest filmist. Ja kellel huvi, siis SIIN on veel kellegi juttu ja pilte.


Saturday, June 15, 2013


Kui nüüd päris aus olla, siis pole mul päris tükimat aega nii r6huvat ja rasket nädalat olnud.
Ja ma üldse ei tea, kas see enam tähtiski on, sest varsti saab see läbi. Ja v6ib-olla tuleb esmaspäevaga ka see Midagi Paremat. V6ib-olla sajab korra üks suur sadu maha ja pühib selle kurbuse ja r6huva tunde ära. Las tormaku, sadagu rahet v6i lund. Aga ära see pühitud saama peab.

Ma ei hakkagi k6ike südamelt ära valama, olgugi, et ma üksi kodus olen ja mulle see vast kergekäeliselt andeks antaks. Vaatame asjade head külge - igemep6letikust sain ka ilma rohtudeta jagu (mulle neid ju ei anta) ja nädalaalguse n6rkus on ka läinud.
Kooli jaoks on kahjuks uskumatult palju vaja teha. Täna ma ei tee, tänase v6tsin ma vabaks. Et k6ik vaatamata jäänud Kättemaksukontori ja Elementary osad ikka vaadatud saaks. Et m6nda käsitööprojekti l6petada. Et m6ne uuega algust teha. Et n6rkemiseni kalja juua ja kirsse süüa.

Aga kurb on ikka. Ja ma ei oska sellise kurbusega veel hästi hakkama saada. Suutsin peaaegu 26 aastat siin ilmas elada ilma, et keegi mu perest lahkuks. Ma ju teadsin, et see tuleb. Ma ju teadsin, et aeg ei seisa kellegi jaoks paigal. Ja et hinged tahavad rahu. Aga see ei takista kurbusel tulemast ja minu k6rval maha istumast. Justkui tahaks veel ühe tassikese teed juua. Ja veel üheks 6htuks jääda.

See juunikuu on kurb. Aga ärge seda talle öelge. Head teed, vanaema!

Sunday, June 9, 2013

 6de külas, käisime loomaaias!
Ehib v66raste sulgedega. 6nneks nii väga v66ras polegi, üks pere k6ik.

Sunday, June 2, 2013

Kui Julian jälle filmistaariks sai

 Juliani s6ber teeb mingis firmas välja6pet. Juhatab ühe haigla (jah, naljakas, ma tean) telekanalit - nad filmivad kohalikke spordiv6istlusi ja sündmusi - ja l6petab oma välja6pet (Ausbildung). Selles firmas on ta juba päris palju filmimisega tegelenud ja nüüd pidi l6putööks taaskord ühe lühifilmi tegema. Kes mäletab, siis tema ühes lühifilmis osalesime eelmisel aastal meie ka.
 Seekord helistas Michael m6ni päev tagasi Julianile ja küsis, kas too viitsib seekord ka kaasa teha. Traagiline ja kurb lühifilm, kus Julian peategelase parimat s6pra mängis. Palju ta tegema ei pidanud, oli üks-kaks kurba stseeni peategelasega (filmisime eile) ja üks vaikiv stseen (täna). Aga nagu filmimaailmas vist kombeks, v6ttis ühe stseeni filmimine mitu-mitu tundi. Nii ma siis üritasin n6u ja j6uga Julianile toeks olla, sest olukord, millesse ta end panema pidi, oli t6esti kurb - parim s6ber oli surma saanud ja tema nö vaim tuli vabandust paluma. K6lab imelikult, aga ma arvan, et välja tuleb midagi päris huvitavat. Vähemalt varustus kohapeal oli v6imas :)
Ja et i-le punkt panna, tahtsid poisid ilma6hupalli 6hku lasta. Peaaegu eba6nnestus kogu see ettev6tmine, aga kuskile ta ära lendas igastahes. Teisel katsel :P Nagu asjatundjad koha peal ütlesid, "maastikupilte saab kindlasti".
 Berliinis. Eksisin peaaegu ära.
 Üks korralik Röster (lääne-sakslastele tuntud kui Bratwurst, ainult et XXL versioon)
 Frankfurdis käisime Saksamaa demokraatia sünnipaika vaatamas
 Berliinis leidsin terve külatäie m6mmisid! (Nikolaiviertel)
Ja Rosi leidsime ka, käisime kaevu h66rumas. :) (Kui niiskete kätega teatud surve ja sagedusega h66ruda, hakkab kaev k6misema ja vesi sees kaevust välja hüppama)

Kordusena, ülejäänud pildid on SIIN.

Thursday, May 23, 2013

Mitte väga lühike tagasivaade meie mitte väga lühikesele reisile

17.-22.05 reisisime ringi.
Esimene päev: Steinfurt-Münster-Dortmund rongiga ja siis Dortmund-Berliin bussiga. Bussiga on küll hea ja odav s6ita, aga kuna kiirteedel v6ib alati ummikuid esineda, jäävad need bussid tihtipeale hiljaks. Nii ootasime me oma bussi Berliini poole 30 minutit, startisime algselt plaanitust 45 minutit hiljem ja kokkuv6ttes j6udsime Berliini 23:55 asemel hoopis ca 01:30. Hea, et Joschka vastu tuli, muidu oleksime vast mööda erinevaid U- ja S-Bahne ringi seigelnud. Öö hotellis (tänu meie kohalikule imemehele) pehmete linade vahel oli hea l6pp tollele päevale.
Ahjaa, ja kui me üldse päeva alguses Münsterisse j6udsime, aeti rongijaam rahvast tühjaks, sest keegi olevat oma sinise spordikoti jaama unustanud. Ja mis juhtub siin omaniketa asjadega? Politsei kutsutakse ja pommirühm Düsseldorfist. 1,5 tundi tuleb see rühm. Senikaua aga rongid ei liigu. Meil vedas, sest pressisime end veel massist läbi ja läksime 6nnele lootes rongile. Rong ise oli peaaegu tühi, peale meie veel paar ehku peale minejat. Ja vedas meil, välja meid ei aetud ja rong väljus Dortmundi poole 10 minutit varem (mille me järgmises peatuses muidugi ära ootasime). Vahepeatus Hammis (pidime ümber istuma) kujunes ka pikemaks, sest Münsteri pommi-paanika pärast jäid k6ik rongid hiljaks.

Berliinis olime kaks päeva, käisime ringi, tegime pilte. Kärt oli oma pinginaabri Laura kaasa v6tnud ja nii sai laupäeval väga rohke eestikeelse seltskonna keskel Eurovisiooni finaali vaadatud. Joschka oli m6ned s6brad (kellest m6ni ka Eestiga kuidagi seotud olnud) ka kampa kutsunud. Grillitud vorstikesed ja kollektiivne kartulisalati valmistamine. Mina ainukene, kes morssi j6i, aga sellest polnud midagi :) Nii tore oli!
Pühapäeval sain veel Kirsteniga kokku, keda ma 2,5 aastat näinud polnud. Käisime Kultuuride Karnevalil, kus me aga eriti palju aega ei veetnud, sest rahvamass oli tohutu ja edasiliikumine oli rohkem nagu vooluga kaasa minemine. Hea meelega oleksin m6ne kleidi sealt rahvusvaheliselt turult kaasa ostnud, aga kuskil peatumine oli peaaegu v6imatu.
Esmaspäeva varahommikul s6itsime bussiga Leipzigi, kus me mitu kena tundi Rosiga veetsime. Leipzig on t6esti ilus linn. Täiesti oma auraga, ma koliks silmagi pilgutamata vist ida-Saksamaale. :) Vanad pooleldi lagunevad majad, kuskil linna ääres püsti pandud laagrid, kus punkarid ja noored alternatiivsed inimesed elavad ja kultuuri teevad. Nii m6nus!
Linnas oli just l6ppenud rahvusvaheline Wave Gothic kohtumine, terve linn oli uskumatult riietunud rahvast täis. Ma ise ei julgenud pilti teha, aga SIIN näeb mingeid küll.
Leipzigist oli plaan rongiga Gerasse minna. Selgus aga, et eelneval ööl oli keegi end vabast tahtest rongi ette visanud ja terve päev ronge pearongijaamast Gerasse ei s6itnud, politsei uurimine olevat suure hooga käimas olnud. Noh, pidime siis ülimalt täistopitud trammiga (ma seisin peaaegu terve aja ühel jalal ukse juures nurgas) teise peatusesse s6itma, kus Gera rong ka hiljaks jäi. Vahepeal otsiti ootajate seast veel arsti, hiljem lendas kohale ADAC kopter. Terve reis tundus kuidagi ebatavaliselt minevat.
Geras tuli meile Alf vastu, käisime söömas (esimene korralik söögikord mitme päeva jooksul) ja siis tema juurde. Järgmine päev jalutasime Julianiga ringi ja 6htul tuli Julia külla süüa tegema. Sveni käis ka läbi ja üleüldse oli kuidagi imehea olla.. Moldovast küll peaaegu 3 aastat möödas, aga tundub, justkui poleks midagi muutunud.
Eile hommikul (22.05) istusime ülivara rongile, kus selgus et olime vale pileti ostnud. 25 eurot nigu niuhti raisatud. Rongis6it on ikka üks kohutav raharaiskamine. Uus pilet käes, kihutasime Leipzigi poole, kus buss Frankfurti peaaegu 6igel ajal saabus.
Frankfurtis (am Main) oli meil vist 4-5 tundi aega, uurisime linna ja käisime söömas. Naljakas oli tagasi "läänes" olla. Järsku sain ma k6igist jälle aru ja keel oli kuidagi liiga tavaline. Leipzigis ja sealkandis üldse räägitakse ikka hoopis m6nusamat saksa keelt :)
Bussiga tagasi NRWsse s6ita oli juba lihtsam, 2,5 tundi on 6 v6i rohkema k6rval ikka käkitegu.
Kölnist rongiga Münsterisse ja sealt viimase bussiga koju. Terve päev s6idus. Huh. Nüüd magasin l6unani ja kiisu t6ime ka koju.
Elu loksub tagasi rutiini. Koolikohustused tulevad meelde, brrr!

Link piltidele on SIIN. Nagu minule tavaks, pildistan p6hiliselt maju.

Tuesday, May 14, 2013

SIIN on pilte ja teksti selle laupäevase ürituse kohta.
(Seal pildigaleriis esimesel pildil v6ib Juliani näha, k6rgub seal teiste kohal, lokid tuules, hehe)
Ja SIIN on kah pilte, Julian ka peale jäänud, mingi imelik nägu peas. Juuksurisse peaks vist saatma ka.
K6ige huvitavam asi selle ajaloolise sündmuse juures on see, et tudengid korraldasid seda toona iseseisvalt. Ei tulnud kuskilt käsku, et nüüd p6letage. Nad ise tegid seda. Teeb kogu selle "ürituse" kuidagi veelgi kurvemaks, m6te, et noored leidsid, et see 6ige oli.
Mina aga sain osa sellest maailmast, mis keelatud oli: luuletused, romaanid, isegi lasteraamatud. Miks? 6petasid vast "valesid" väärtuseid. Kuigi ma arvan, et Erich Kästneri "Das fliegende Klassenzimmer" hakkab küll minu laste lugemisvarasse kuuluma :) Koos muidugi väikese ajalootunniga.

Paar päeva veel ja siis vurame me Berliini poole. Juhuu! Saab ülim6nus olema, Joschkat ja Kärti näha. Nagu vanadel headel aegadel. Tagasi vurame natuke suurema ringiga, sest lähme Rosile, Juliale, Svenile ja Alfile ka külla. Nad elavad-6pivad Jenas/Geras. Saab üks suur Moldova-kokkutulek olema, see peaaegu nädal otsa. Niiiiii hea. Südamele hea ja hingele hea ja üleüldse hea, noh! (Järgmine nädal on siin vaba nimelt, kasutame juhust ;))

Okei, uus inglise kirjandus ja india ühiskonna antropoloogia ootavad, lähen vuran nüüd ühe kaherattalise peale ühe suurema vuramise masina peale ja siis jalutan kooli.

Pai!

Wednesday, May 8, 2013

Kurgibeebid ja suvine mai

Update minu kurgimajandusest. Viisin mõned nädalad tagasi taimed õue, aga tol öösel oli ootamatult külm ja ehmatas ühe taime peaaegu surnuks. Emmeke nagu ma olen, tassisin kõik potid uuesti tuppa ja poputasin ja paitasin ja lugesin luuletusi. Ja nüüd on isegi see äraehmatatud kurgitaim uusi lehekesi kasvatama hakanud!
Pildil on küll mu teine taim, mis uhkelt igasse ilmakaarde oma õisi avab. Nende seas ka mõned viljadega (neid olen siiani käsitsi tolmutanud). Viimasel pildil paistab kõrvalt see hädine taimeke. Eks näis, mis neist kurgibeebidest nüüd saab. Homme on mul viimaks aega, saan nad vast õue viia lõpuks. Suvi käes juba ju peaaegu. :)

1. mail pigistasin jälle silma kinni ja läksin kohalikega kaasa. Kuigi ma siiani sellest päris täpselt aru ei saa. Tulemuseks kolm puuki, mille Julian siis hoolikalt välja kangutas. Vähemalt oli tore ja ülipikk jalutuskäik.
Käisin s6pradel külas, nägin üle pika aja oma lõuna-ameerika printse! Nii tore. Kõrvetasid riisi küll põhja, aga ega tegelt midagi muutunud pole, hehe. :)

Ja nüüd tuleb pikk nädalavahetus. Laupäeval orgunnib Julian Münsteris küsitlust. Neil toimub seal üks huvitav üritus mälestamaks raamatute põletamist 1933. aastal. Põletatud/keelatud raamatute lugemine erinevates punktides linnas. Ma siis aitasin küsimustiku koostamisel ja lähen laupäeval ise ka kaasa. Põnev!
Muidu, õues on roheline! Marss õue!

Thursday, April 25, 2013

Elu väikesed õppetunnid

Tere päevast. Täna mina kooli ei läinud. Tähendab, hakkasin isegi minema, aga siis jäi tee pooleli. Miks? Veidi piinlik isegi, sest ma ise olin süüdi. Nimelt ei saa Marion siiani aru (kuigi peaks juba, eks), et hommikuti peab PALJU sööma. Ja siis juhtub, et ta ainult mõne viinamarjaga kõhus välja läheb. Väljas on tol hetkel soe, rong on hollandi koolilapsi täis ja istuda pole kuskile. Mis siis juhtub teise ja kolmanda peatuse vahel? Pilt hakkab eest kaduma. Kuulmine ka. Siis tuleb kõrvalolevalt noormehelt abi paluda ja väljuda ning Juliani ootama jääda. Kes muidugi pahaseks sai, et kuidas ma küll unustasin süüa! :) Aga 10 minutit hiljem istusin autos teel arsti juurde, keda muidugi polnud, sest tal on koolitus Jaapanis. Kaks nädalat. Okei, asendusarsti juurde siis, kus nad ei teadnud ÜLDSE mis mu Euroopa Ravikindlustuskaardiga peale hakata (mul juba kogemusi on, näitasin neile mis paberid ära täitma peab, hehe). Mõõdeti, vaadati ja öeldi, et ma kokakoolat jooksin. Ei, must tee ajavat ka asja ära. Ja siis muidugi "rohkem süüa, juua". Ja mingeid vererõhutilkasid võtta kui paha hakkab. Muidu on kõigiga kõik korras. Tantsime puha. Suvi on ka peaaegu käes, miks ka mitte. :)

Õues sõidab ringi auto, mille valjuhääldist inimesi verd andma kutsutakse. Kohalikel haiglatel on väikestviisi kriis. Julian käib ise iga paari nädala tagant trombotsüüde andmas, neid on ka alati nii vaja, et talle lausa helistatakse ja palutakse andma. Viimane kord Eestis olles olime Tammsaare pargis kui talle helistati ja järgmiseks päevaks aega pakuti :)
Mina aga ei tohi anda. Pole kunagi tohtinud, ei tea mis tulevik toob. Kui ma imekombel kunagi üle 50 kg kaaluma hakkan, siis vist võetakse mind ka vastu. Aga Julianil alati hea meel, kui sealt tuleb. Kõht täis toidetud ja tal on alati piisavalt aega lugeda (50 minutit kestab see värk tavaliselt). Pluss taskuraha saab ka. Mida veel tahta!

Muidu on kevad-suvi, põllud on maasikatega asjatajaid täis, utekesed sünnivad suure hooga (kord nägime vastsündinuid ise, üleni märjad, koperdasid ja nabanöör rippus ka veel värskena küljes) ja jäätisekohvikutesse eksime ka järjest tihedamini ära. Mõnikord on lausa tunne, et maailm pole kunagi ilusam olnudki.

Pai!

Monday, April 8, 2013

Nüüd vist. See kevad, noh. V6i mis?

Rattahooaeg on avatud!
(Müts küll silmini t6mmatud, aga kui enam vanduda ei viitsi, siis käib kah)
Julian nimelt otsustas, et nii, nüüdsest jälle rattaselga :) Ta üleüldse muudkui otsustab siin viimasel ajal, teeb muudkui plaane ja nädalakavasid. Eks näis, mis neist saab :P

Ja kool. Oi ma sain vihaseks. S6itsin siis sinna (kodust koolini kulub peaaegu täpselt tund aega), istusin alguses üksi, siis kaksi ja hiljem tuli kolmas ka. Aga mida polnud, oli tund. Ma ei ole ausalt loll, serveris on kirjas, et 8.04 algab. Ja mis ei alanud? See sama. Lollus. Aga vähemalt sain Julianiga puuviljasalatit süüa. Ja siis koju tagasi s6ita.

Kuidagi hea tunne on sees. Päikese ja selge taeva pärast vist. Ma ei tea kui ammu pole korralikult päikest näinud, aga kui ta juba tuleb, siis teeb ilma ilusaks. Varsti saan oma kurgid ja tomatid ehk 6ue viia! Kurgid hakkavad mul muidu mööda seina üles ronima. S6na otseses m6ttes.
 L6pmatusse k6rguv kurgitaim.
 Munapühadel käisime utekestel külas. See k6ige pisem oli peidus kuskil.

Sunday, April 7, 2013

Täna on soe. Ja nüüd ma muudkui jalutaks, kui pidevalt ära ei väsiks :P Peaks vist hakkama sporti tegema, seega : ahoi, k6ik joogagurud, leidke tee minu juurde!

Homme algab kool ja no ÜLDSE pole tuju. Isegi inglise keele tundides tahavad nad saksa keeles rääkida. Makes noooo seeennnssseee! Ma valetaks kui ütleks, et kodus vedeleda POLE m6nus. On küll.

Ja ma avastasin eile, et iga kord kui ma Extrablattis söömas käin, söön ma ühte ja sama asja - ahjus küpsetatud kartul (koorega ja hiiglaslik) mingi enneolematult ja ebamaiselt hea hapukoore kreemiga. Ja  iga kord ma vannun endale, et "seekord j6uan l6puni süüa" ja iga kord pean ma taldriku Julianile nina alla lükkama. Kes tihtipeale juba oma shnitslit seedib, sest ma söön aeglaselt.
Kui ma kunagi päriselt tagasi Eestisse tulen, siis hakkan seda hapukoorekastet taga nutma.

Mul on peavaludest k6rini ja suvi v6iks juba tulla, noh!

Monday, April 1, 2013

Samblast ja kevadest

Tead, kohalikel on talvest kõrini. Ülestõusmispühadel on külmem kui jõuludel (meenutagem lugusid +12 kraadisest jõululaupäevast, lõunapool olla veel soojemgi olnud). Eile näitas uudistes kuidas lapsed lumehangedest mune otsisid. Siin nimelt peidetakse lastele hoovi (või kasvõi metsa) värvilised  munad ära, las lapsed siis otsigu. Suur pereaktsioon. Üle 20 aasta külmim märts. Noh, täna algas aprill ja õues sillerdab päike. Samas, "April, April, der macht was er will" - kes teab, mis tuleb.
Ja nii elamegi me siin väga ettearvamatut kevadet läbi.
Eile käisime metsas raksus. No peaaegu, mul oli kotike kaasas ja nii me siis rohelist otsisime. Natuke keeruline ta oli, arvestades kui hiljapeale see kevad oma tulekuga jäänud on. Kõik magab veel metsas. Olgugi, et algus väga lootusetu näis, sain lõpuks oma tahtmise. Katkusime sammalt, sikutasin lumikellukesi sibulaga mullast ja suutsin isegi murakapõõsale peale istuda. Märtsijänest nägin ka, päris pirakas teine. Ja kiire oli tal ka, ei jõudnud tervitadagi.
Munad sain värvitud (siin ei teata sibulakoortega värvimisest vist midagi) ja viime kohevarsti inimestele imetleda. Samblaga vooderdatud korvis.
(Kui ma ära ei unusta, siis teen pilti)

Ja siis. Tegin halvaad! Mul ootas see tahhiin juba kaks nädalat. Kuni viimaks mulle meelde tuli seesamiõli osta. :)
Hea, kui tutvusi on. Ühel õhtul võtsin pähe, et nüüd ma tahan teha ja 10 minutit hiljem lubas tuttav mulle seda tahhiini tuua. Kes ei küsi, see ei saa. Onju. (Kuigi Zuhal väitis, et tema ema teeb seda hooooopis teisiti)
Nüüd taheneb. Julian käib limpsimas ja kiitmas. Ma ei julge enne maitsta kui valmis on. See õli ajab mulle judinad hetkel peale. Fuhh.

Ahjaa! Ja laupäeval käisime Alfil külas! Tähendab, ta ema juures, ta oli üle pika aja külas. Õpib ise Weimaris (mis on teiselpool Saksamaad) ja nii 4-kuuste vahedega käib kodus vist. (Meist pooleteise tunni kaugusel)
Ma ütlen, olgugi, et sellel suvel saab juba 3 aastat Moldovast lahkumisest - kui neid inimesi näen, tundub et sekunditki pole mööda läinud.
Helene on madrus ja seilab seitset merd, teda ei näe vast üldse. Ja enamus sakslasi on idas. Kahju, et see riik siin nii pagana suur olema peab :)

Pai!

P.S. Mul kurgid otsustasid, et kevad on käes. Aga õues nad külmuksid küll ära. Totud. Nii nad siis õitsevad, ise 10 cm ainult.

Friday, March 22, 2013

Angst vor Heimatliebe

Üks hiljutine ajuvaba uudis.
Saksamaal on oma muusikaauhindade jagamine, auhinna nimeks Echo.
Ja siis on üks üks rokkbänd lõuna Tirolist (seal nad teatavasti ka sakslased), kes teeb sellist isamaa-rokki. Et uhke on olla lõuna Tirolist jne. No tundub ju süütu, eestlasele koguni südamelähedane. AGA. Me kipume unustama, mis riik Saksamaa on. Saksamaa kardab isamaaarmastust nagu katku. Liiga lähedalt paremäärmuslusega seotud. Naeruväärne? Muidugi, eestlasele.
Nii oli see rokkbänd Frei.Wild sellele muusikaauhinnale nomineeritud. Mis aga juhtus? Mingisugune "Phono-Akademie" (mingid otsustajad) eemaldas bändi nimekirjast. Miks?

"Die heftige Kontroverse um die Nominierung der Band, der Nähe zu rechtem Gedankengut vorgeworfen wird, drohten den gesamten Echo und damit auch alle anderen Künstler und Bands überschatten."

Lühidalt öeldes otsustati, et bändi muusika on paremäärmuslike mõtetega liiga lähedane ja nad ei taha, et auhinnajagamine poliitiliseks muutuks. Absurd, sest nägin intervjuud bändiga, kus nad vandusid, et neil seald lõuna Tirolis on lihtsalt täiesti normaalne oma kodukandi üle uhke olla. Arusaadav? Muidugi, eestlasele. Ja üldiselt tundub, et rahvale ka meeldib, sest nende album oli eelmisel aastal üks enimmüüdutest.

"Südtirol, sind stolze Söhne von dir. Unser Heimatland, wir geben dich nie mehrher" -
"Lõuna Tirol, oleme sinu uhked pojad. Meie kodumaa, ei anna sind enam iial (ära)".

Üks rida nende väidetavast paremäärmuslikust laulust.

Eks teie otsustage. Minu meelest naeruväärne. Aga õnneks tuleb juba vaikselt ka selle kohta kriitikat.

Artikkel, mida tsiteerisin on SIIN, aga ma arvan, et neid leiab palju.

SIIN näitab, et nad olid eile lausa ise koos fännidega protestinud :)

P.S. Vähemalt võitis täitsa hea bänd, Toten Hosen.

Kohalikku koolipoliitikat

Mul käed juba tükimat aega sügelevad siin. Kohalik poliitika ajab närvi. Ja ma pean sellest kohe kuulutama. Kuigi see enam nii uus uudis polegi.

Nimelt võttis NRW (siinse Bundeslandi) valitsus vastu seaduse, et aastaks 2017 peaksid pooled kohalikest puuetega lastest/noortest tavakoolis õppima. See on selline sund-integratsioon.
Ma tean, et praegugi on koole, kus klassides erineva puudega lapsi, mitte ainult füüsilise, kusjuures. Ja olen ka kuulnud, et vaimse puudega laste klassis olemasolu muudab tihtipeale õpetajatöö raskemaks. Muidugi on neil lastel siis eraldi saatjad. Ma usun, et see on enam-vähem nagu Maarjal mul klassis oli. Aga üks asi on füüsiline puue, vaimne on aga hoopis teine teema.
Selle jaoks valmistatakse ette erapedagooge, kes siis tavalistest õpetajatest kaks korda rohkem palka saavad, vastutavad see-eest ainult paari lapse eest.
Kogu seda asja kutsutakse siin "Inklusion". Ja juba kõlab see mõrudalt.
Ma ei ütle ju, et puuetega lapsed ei tohiks tavakoolis õppida, vastupidi. See on suurepärane võimalus neil end tõestada. Arvestades kui väärastunud siinne koolisüsteem on, aitaks see kindlasti paljusid. Enam ei pea nad Förderschule-lapsed olema. Sellel koolitüübil on juba ammust ajast kehv kõla, paneb nina krimpsutama ja kohalikke stereotüüpselt ütlema "Ah, neist ei saa ju midagi". Olen sellistega siin piisavalt kokku puutunud. Noored nagu noored ikka, tihtipeale lihtsalt teatud õpiraskustega. Ja kui algusest peale ei kinnitata lapsele, et "You can do it!", no siis ei õpi ta nii mõtlemagi. Teab, et temast asja ei saa, sest ühiskond on ta sinna kasti visanud. Sarnane lugu Hauptschule-ga. Aga sinna ma ei lasku, ma lähen juba varahommikul närvi.

Julianil lõppeb täna viienädalane praktika koolis, mis on üks neist vähestest "uut" tüüpi koolidest, kus kõik koolitüübid koos on - Gesamtschule. Ei jagata sind ära lolliks või mittelolliks. Mina alguses olin sajaprotsendiliselt selle poolt. Nüüd aga kuuldes, kui raske mõnel klassil on, ei oskaks ma isegi sellist olukorda enam lahendada.
Kui selle "inklusiooni" või sund-integratsiooni tagajärjel pannakse ühte viiendasse klassi kokku 4-5 hüperaktiivset poissi, samapalju pagulasi, kes alles saksa keelt õpivad, alkohoolikute lapsi, kelle vanemadki neid ei taha... oeh, kahju on, et lapsed on need kõige suuremad kannatajad.
Siin on suureks probleemiks kujunenud kasvav laste arv, kellel on ADHD - SIIN on inglisekeelne artikkel - ehk hüperaktiivsus tähelepanu puudulikkusega. Julian räägib, et laps ei püsi 5 minutit ka paigal, pidevalt niheleb ja liigub. Ja siis pannakse laps veel pärast tunde istuma! Kuigi laps ise juba pisarsilmil palub "Õpetaja, te ju teate, et ma ei suuda paigal püsida..". Üks poiss tema jälgitavast viiendast klassist topitakse hommikul rohtusid täis, et ta vähemalt enamuse päevast paigal püsiks ja rahulik oleks.

Kas see on Eestis ka tõusvaks probleemiks? Või on meid lihtsalt liialt vähe, et selliseid juhtumeid igapäevaselt esineks.

Ja siis on muidugi need lapsed, kellel on teatud düsleksia vorm, ajavad numbreid ja tähti sassi.
Ma ju TEADSIN, et seda eksisteerib, lihtsalt ei kujutanud ette, et nii palju.
Mul on lastest kahju.

Tuesday, March 19, 2013

Uke, baby

Samal ajal kui kogu ülejäänud maailm laupäeva nautis, 6ppisin mina midagi uut.
Juba sügisest alates unistasin salaja tänavamuusiku karjäärist, aga nagu ikka jäi midagi puudu. Näiteks rahaline alus. AGA. Nüüd on siis tehtud, see algus. Ega ma midagi lubama hakka, v6ib ju vabalt selguda, et minust saab maailma k6ige viletsam pillimängija. Aga ei pruugi. Ja las ma siis unistan.
Pill ootas juba tükimat aega kodus, sest suures 6hinas ja armutuhinas tellisin ühe kohe endale päriseks. Salajas käisin piilumas ja paitamas ja hellusi sosistamas. Nagu armastusega ikka. Otsa pole saanud. Aga nagu iga teinegi suhe, vajab ka see aega kokkukasvamiseks.
Ja nagu iga teise oskusegagi, palju harjutamist.

Aga ma pole ammu midagi uut 6ppinud. Oli ka aeg.

P.S. Kui keegi aru veel ei saanud, siis minust saab uus t6usev täht ukulele taevas. No, v6imalik on.

Saturday, March 9, 2013

Aga see pole see. Pole see.

Naistepäeva puhul postitas klassiõde Facebooki jupikese August Gailiti romaanist "Purpurne surm".
Ja mulle meenus, kui hea võib emakeelne kirjandus olla. Siin olles loen ainult saksa või inglise keeles. Eestikeelseid raamatuid ei ole ju saada. Aeg-ajalt toon mõne küll kaasa, aga see pole see. Pole see.

"Ning ta rääkis,
et on naisi, kes sündind viinast ja valsi keerust; need on anduvad, magusad ning nende truudusmurd ei sünnita isegi valu. Nende nahk on imeõrn, vahakollakas, lehkab jasmiinide järele, nende silmad on täis unistavat und, nende jalad tantsisklevad isegi unes. Ning ealgi ei tea sa, kas oled õnnelik tema lahkudes või teda kohates. Ta ilmub silmapilguks, kui mesilane lennates lillele, ning läheb minema kerge südame ja rahuldud silmiga. Nende elu veereb kui unes, milles nad ise kunagi pole tegelasiks. Nad ei räägi sulle ealgi ei omast õnnest ega ka õnnetusest, nad ei anna sulle palju, kuid ei võta sult ka midagi. Ainult harva, harva lubavad enestelle kinkida paar siidist sukke ning punaseid nelke. Ja alati naeratavad, kui tõmbavad jalga su kingitud sukad, aga nelgid närtsivad lugemata luuletuskogude ehk ajalehtede kuulutuste vahel. Sest need on naised, kes loevad vaid kuulutusi, ise midagi ostmata ning midagi müümata.
On naisi, kes sündind kahvatust kuuläikest ja suviööde varjest; need on verivaesed, kuid kirglikud, nende armastus on piinav ning armastus ihulik. Nad jäävad ruttu, ruttu vanaks, sünnitavad valuga lapsi ning lapsed pole neile ealgi rõõmuks. Nende ihu on kollakas, läbipaistev, lehkab sõrru suitsu või leili järele. Nad räägivad vähe, kuid kannatavad palju, nad katsuvad isegi naeratada, kuid naer on kui koolnu näol grimass. Ning ealgi ei tea sa, mis tahab ta ja missugune on ta kapriis, sest vaevalt, vaevalt teab ta isegi seda. Ainult mehele minnes ning vananedes võib ta neljakümne aastasena saada tütarlapse hoo ja võluvuse, kuid sedagi üksikud ja harva.
On naisi, kes sündind kihavaist tänavaist, rahvarikkaist bulvaarest ning suitsuseist kafeedest; need on kui mesilaste parved, igal pool imedes enesesse elu joobnustavat kihvti, ilma et omalt poolt annaksid armastajalle piiskagi. Nad kannatavad südamehaigust, kuigi süda on neil vanade ajalehtede aastakäigud, - palju tühist intriigi, palju mõttetut ärritust, palju banaalset teatraalsust. Nad langevad sulle esimesel võimalusel kaela ning räägivad suurest armastusest ja piinavast valust, kuid armastus on nende äri ja valu nende kirg. Nad käivad kallilt, kuid räpaselt riides, nende käekottes on raha, vanad sukad, võtmed, puuder ja armastuskirjad segamini. Nii segamini on nende elugi, tarbetu ja mõttetu teistele, veel rohkem aga neile enestelle. Nad kannavad laiu kübaraid, mille alt vilguvad kaks vesist silma ning võib olla on see kummaline, et just neis silmis näed inimest käristud hingega rohkem, kui kelleski teises.
On naisi, kes sündind päikese särast ja toome helvetest; need on romantikud, käivad silmiga taevas, näol pronkspunetus. Nad lehkavad rasva ning piima järele ning nende suudlus on karastav kui tuulepuhang. Nad otsivad suurmeelseid kangelasi, teaatrite armastajaid, poeete ning jõumehi, kuid suuremalt osalt satuvad avantüristide küüsi, - ja on nendega väga õnnelikud. Need on naised, kelle mehed lähevad ruttu rasva, nad ise aga lahjuvad, lahjuvad ning surevad verivaesusse.
On naisi, kes sündind tukkuvast järvest, unisest pargist ja loode päikese purpurist. Nad elavad romaanide vihkest, luuletuskogudest, novellide veetlusest, tegelikult ei oska aga panna isegi kätt ümber su piha ja suudelda lihtsamat suudlust. Nende käed on higised, nende nahk on roosakas, nende huuled on õhukesed kui lestad. Kuid ellu astudes saavad korralikeks emadeks, kes peksavad lapsi hasardiga ning näevad häämeelega, kui ka nende mehed vibutavad sagedamini rihma. Nad on väga rahaahned ning ei unusta ealgi oma perekonna kasusid. Nii võivadki olla armukeseks üksnes neile, kellest on kasu nende meestele, kuigi see kasu oleks minimaalne. Ning siis on korraga kadund kõik kirjanduse ja kunsti armastus ning isegi kõige armsamate luuletajate nimed ununevad silmapilkselt. Armsamate raamatute leheküljed tarvitatakse tuustikuks, kuhu keritakse lõnga, ehk rebivad lapsed neid tükkeks, et keerata suurte eeskujul paberossi.
On naisi, kes sündind jumala ema lahkusest ning saatana palvetest. Nende tõrvmustad juuksed on kui kroon tõmmule, kuid külmale näole. Nooruses armastavad nad üksnes isa ning kadestavad ema; nad on temperamendikad, kuid nende savipruun nahk on külm kui sivvul, nad on ilusad, kuid ilu ei veetle, ei vangista. Esimene armastus on neile ikka saatuslik: kas lähevad härduses kloostri või saavad suurimaiks roimareiks, - ning siis röögatab maa nende ümber.
Kuid suurem osa naisi on sündind mullast, sellest kuivast ning janunevast mullast, millest tõusevad tolmupilved enne vihma, kuid mis pärast vihma muutub läbipääsematuks poriks. Ja on see nii, kuigi see sulle võib olla ei meeldi, kuid maakera pole loodud sulle, vaid puule, mis kasvab metsas ja putukalle, kes roomab ta lehel, ja hirvele, kes jookseb ta all. Sest sina pole loom, kuid pole ka jumal, sa oled ühel ööl vargsi väljaroomand omast kodust - metsast, sa oled ehitand majad, laevad, tehased, linnad, tänavad, sa oled pugend kui tigu kivimüüride vahele, seepärast oledki jäänd koduta hulkuriks, üksik ning võõras looduselle. Seepärast hammustab sind siug ning peksab kabjaga hobune, seepärast tõuseb ehmatudes lind sind nähes, ja siil ruttab põõsa alla varju. Sa oleks pidand elama puu juure all, koopas kui karu, ning naine oleks pidand jooksma kui hirv mööda metsi. "


(Pildil on mu veebruarikuises kevadlummuses ostetud tulbid, mis nüüdseks otsustanud on õide puhkeda. Ja õues sajab lund.)

Friday, March 8, 2013

Mulle pole naistepäev kunagi eriliselt tähtis olnud. Ja kuna siinpool seda eriti ei tähistatagi (ma ei tea ühtegi noort sakslast, kes sellest päevast varem midagi kuulnud oleks), siis ei ole ma kunagi midagi oodanudki.
Aga kui minu parem pool täna üllatuslikult kaks tundi varem koju sadas, tohutu lillekimp ja sellele sobiv vaas käes... ohh. Maailm läks kohe palju ilusamaks.

Wednesday, March 6, 2013

Õhus on kevadet. Ja sõnnikulõhna. Nagu alati.

Õues on nii soe. Lahtine suvejakk ja mina oleme suured s6brad.
Kevad on igasugused kohalikud täkud hulluks ajanud. Veri vemmeldab. Ma ei tea, kas tunda end solvatuna või võtta seda kui komplimenti. Tuleb üks kummaline kesksuvine juhtum meelde. Oh, need türgiverd noored mehed on väga otsekohesed, ütleme nii.

Ma olen viimase nädala jooksul rohkem jäätist söönud, kui vist lubatud on. Suhkrusisaldus mu veres peaks rekordeid saavutama peagi. Aga kes varem jäätise söömise tagajärjel haigeks jäänud on? Või sussid püsti visanud? Novot.

Nüüd võiks veel 10 kraadi juurde tulla (praegu +16 ringis päeval päikesega) ja ma saan oma ilusaid kleite kanda jälle! Üks valge pitsiline minikleit ootab siin juba tükimat aega oma seiklusi.
Mul pole mitte midagi ka kevade vastu, ärge saage minust valesti aru. Kevad on vaimustav aeg. Eriti siin, pooleldi metsas. Hoovides tärkab iga päev mõni uus lill. Lumikellukestest krookusteni, krookustest nartsissideni. Nartsissidest tulpideni. Ja siis tulevad magnooliad, ohh... aga ei, ma satun liialt hoogu. Iga asi omal ajal. Ja kõige jaoks on kord aeg.

Ja kas teadsite, et ma protestin? Ma keeldun juuksurisse minemast. Lõin rusika lauale ja vandusin, et lähen siis kui pulmad käes. Või siis ekstreemjuhul kui lapse peaksin saama. No et oleks ikka ka põhjust. Ei mina lase oma pikki juukseid puutuda. Hoidku selle eest!

Okou, datlid hakkavad otsa saama. Ja ma alles ostsin. Mu eest tuleb ikka kõik ära peita.

Monday, February 25, 2013

Lumelörts, eritellimus EW sünnipäevaks!

Käisime Juliani onu juubelil. 120 kutsutust oli vist ca 90 kohal. Süüa sai vaimustavalt - väga tüüpiliselt sakslastele (Spätzle, Blumenkohl mit Hollandaise, Minischnitzel jne), aga mulle kui tüüpilise saksa toidu mitte-austajale (kuigi Spätzle ON hea) leidus ka midagi.
Vanainimeste disko - nii kirjeldaks ma seda üritust. Schlager segu mingite imelike remixidega ja kuskil nurgas konutavate noortega, kes kutsuti, kuna nad on onu tüdruks6bra sugulased, aga kes kedagi teist seal ei tundnud. Samas, kui kohal on 90+ inimest on raske just paljusid tunda. :)
Pildilt näete üht toredat peomängu v6i rohkem nagu v6istlust onupoolsete s6prade-sugulaste ja tema tüdruks6bra omade vahel. Polnud palju osav6tjaid, aga neil tundus vähemalt l6bus olevat. Vihjeks v6in öelda, et nii m6lemad onud, sünnipäevalise tüdruks6ber ja Juliani ema elukaaslane on pildil. Ja m6ned veel.

Eesti Vabariigi sünnipäeval tegin salatit, nagu ikka, ja naelutasin end ja Juliani arvutiekraani ette. Otselülitus Estonia Kontsertsaali päästis mu veebruari vist. Ja eelmise nädala. Ja on isegi v6imalik, et praeguse ka. Ma ei maganud tervelt nädal otsa korralikult, täiskuu vist. Laupäeva hommikul pidin 3 tundi inglise keelt andma mingile büroo-kursusele, ise pooleldi magamata. L6unauinakuid juhtus eelmisel nädalal rohkem kui arvata oskasin. Ja mul on nädal aega, et 8 leheküljeline töö valmis saada, jehuu! "Die Erfindung der Nation", hoidke pöialt!

24. veebruari puhul sain ka ise kingituse, üllatuslikult ja ootamatult. Aga nii ongi armas ja tore ja ohkuihea. Ja Julian tuli täna koju karbitäie maasikatega. Mulle. Niisama. Need on need väikesed asjad, mis inimesi 6nnelikuks teevad.
Ja kui ma nüüd endale ilusa eest lahtikäiva pusa ka enda suuruses leiaksin, oleksin ma veelgi 6nnelikum. Olen ma liiga valiv ja viril v6i mis värk on siin sellega, et k6ik asjad, mis ma 34 leian, on ikkagi laiad? :D Okei, ma ei tohi viriseda, tean-tean. Aga no ma ju TAHAN mahtuvaid riideid!